Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 10

Erasektori nügimisvõimaluste kohta on meil veel päris palju öelda, kuid paljud libertaarse paternalismi tähtsaimad rakendusvõimalused jäävad riigi kanda, ning meil on pakkuda avaliku poliitika ja seadusloome jaoks terve hulk soovitusi. Loodame, et need soovitused võivad meeldida poliitikamaailma mõlemale suurele osapoolele. Tõepoolest, me usume, et libertaarse paternalismi soovitatud poliitikad võiksid omaks võtta nii konservatiivid kui liberaalid. Mõningad sellised poliitikad on juba heaks kiitnud Suurbritannia Konservatiivse Partei juht David Cameron ning ka USA Demokraatliku Partei presidendikandidaat Barack Obama. Peapõhjus on see, et paljud neist poliitikatest ei maksa sisuliselt midagi ega tekita maksumaksjatele lisakoormust.

Paljud vabariiklased ei arva enam, et riigi tegutsemist tuleks alati vastustada. Nagu näitas orkaan Katrina kogemus, on riik sageli sunnitud tegutsema, kui see on ainus vahend, kuidas koondada, organiseerida ja rakendada vajalikke ressursse. Vabariiklased soovivad rahva elujärge parandada, nad on lihtsalt õigustatult skeptilised juhtudel, kui võib kahtlustada inimeste valikuvõimaluste piiramist.

Samas ei poolda paljud demokraadid enam nii innukalt kõige riiklikku planeerimist. Mõistlikud demokraadid loodavad, et avalikud asutised suudavad rahva elujärge parandada. Kuid ka demokraadid on nüüdseks nõustunud, et paljudes valdkondades on valikuvabadus hea ja isegi asendamatu avaliku poliitika alus. Nii et see näib pakkuvat hea võimaluse ületada parteide vaheline lõhe.

Arvame, et libertaarne paternalism on hea alus parteidevahelisele koostööle. Väidame, et paljudes valdkondades, sealhulgas keskkonnakaitses, perekonnaseaduses ja kooli valimisel, on paremaks valitsemiseks vaja vähem riigi sundi ja piiranguid ning rohkem valikuvabadust. Kui piirangute ja keeldude asemele asuks stiimulid ja nügimine, oleks riigi osakaal väiksem ja tagasihoidlikum. Et asjad lõplikult selgeks saaksid: me ei poolda riigi osatähtsuse suurendamist, vaid paremat valitsemist.

Õigupoolest on meil ka tõendeid, et meie optimism (mille puhul oleme valmis tunnistama ka kallutatust) ei ole pelk maailma nägemine läbi roosade prillide. Libertaarne paternalism seoses säästude kogumisega, mida arutame 6. peatükis, on USA kongressis saanud innukat toetust mõlemalt parteilt, sealhulgas praegustelt ja endistelt vabariiklaste senaatoritelt, nagu Robert Bennett (Utah) ja Rick Santorum (Pennsylvania), ning ka liberaalsetelt demokraatidelt, nagu Illinoisi esindav Rahm Emmanuel. 2006. aastal võtsid mõningad olulised mõtted vaikselt seaduse vormi. Too uus seadus võimaldab paljudele ameeriklastele mugavama pensionipõlve, kuid maksumaksjale ei lähe see maksma sisuliselt midagi.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et libertaarne paternalism ei ole ei vasak- ega parempoolne, demokraatlik ega vabariiklik. Paljudes valdkondades ei poolda selgema mõtlemisega demokraadid valikuid elimineerivaid programme enam endise entusiasmiga. Paljudes valdkondades on selgema mõtlemisega vabariiklased hülgamas automaatset vastuseisu asjalikele riigipoolsetele algatustele. Loodame, et need kaks osapoolt suudavad erinevustest hoolimata ühiselt toetada mõningaid leebeid nügimiskatseid.

1 Tähelepanelik lugeja märkab, et stiimulid võivad esineda mitmesugustes vormides. Kui astutakse samme inimeste tunnetuslike pingutuse suurendamiseks (kommid on raskesti märgatavas kohas, puuviljad aga kohe pilgu tasandil), võib öelda, et kommide valimine on „kulukam“. Mõne nügimisviisiga kaasnevadki tunnetuslikud (mitte ainelised) kulud, selles mõttes stiimuleid muudetakse. Ent kulud peavad siiski jääma väikeseks, muidu ei saa enam rääkida nügimisest ega ka libertaarsest paternalismist.Kui me juba siin all oleme, võiks rääkida ka selle raamatu lugemisarhitektuurist seoses allmärkuste ja viidetega. Allmärkused, nagu see siin, mida kohe lugemisväärseks peame, on tähistatud tärniga ning asuvad lehekülje allosas, kust neid on kerge leida. Oleme üritanud nende arvu piirata. Nummerdatud lõpumärkused sisaldavad teavet allikate kohta. Kui lugejal puuduvad akadeemilised kalduvused, võib need vahele jätta. Kui tsiteeritud materjali autoreid on mainitud tekstis, on mõnikord sulgudes lisatud ka aastaarv – nt Smith (1982) – ja see võimaldab lugejal minna kohe bibliograafia juurde, lõpumärkustest otsimata. [ ↵ ]