Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 14

Paljudel meist on kiire, meie elu on keeruline ning meil ei ole aega pidevalt mõelda ja eritleda. Kui on vaja anda hinnangut, näiteks Angelina Jolie vanuse või Clevelandi ja Philadelphia vahelise kauguse kohta, on abiks lihtsad rusikareeglid. Kasutame rusikareegleid, sest tavaliselt on need kiired ja kasulikud.

Õigupoolest on Tom Parker kirjutanud sellest ka raamatu („Rules of Thumb“). Parker palus sõpradel saata talle häid rusikareegleid. Näiteks: „Ühest jaanalinnumunast piisab lõunaooteks 24 inimesele.“ „Kümme inimest tõstavad keskmise suurusega toa temperatuuri kraadi võrra tunnis.“ Ja üks, mille juurde tuleme veel tagasi: „Kui ülikooli õhtusöögil on rohkem kui 25 protsendi külalistest majandusteaduskonnast, saab lauavestlus kindlasti rikutud.“

Kuigi rusikareeglitest on palju abi, võib nende kasutamine viia süsteemse kallutatuseni. Esimestena taipasid seda 1974. aastal kaks Iisraeli teadlast, Amos Tversky ja Daniel Kahneman, ning see muutis viisi, kuidas psühholoogid (ja viimaks ka majandusteadlased) mõtlemisest mõtlevad. Nende esialgses uuringus toodi välja kolm heuristikut ehk rusikareeglit – ankurdamine, kättesaadavus ja esindatavus – ning nendega seonduvad kallutatused. Tversky ja Kahnemani uurimisprogramm sai inimese hinnanguvõime uuringutes tuntuks „heuristikute ja kallutatuste“ lähenemisena. Hilisemal ajal on psühholoogid tuvastanud, et need heuristikud ja kallutatused tulenevad automaat- ja reflektiivsüsteemi koostoimest. Uurime, kuidas see sünnib.