Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 5

Teie sõber Carolyn on suurlinna koolisüsteemi toitlustusjuht. Ta vastutab sadade koolide eest, tema sööklates einetavad iga päev sajad tuhanded lapsed. Carolynil on toitumisnõustaja haridus (magistrikraad osariigi ülikoolist) ning ta on loov tüüp, kellele meeldib mõelda asjadest tavatul viisil.

Ühel õhtul, kui ta jõi veini koos sõber Adamiga, statistilise suunitlusega juhtimiskonsultandiga, kes on töötanud selverikettide juures, tuli neile pähe huvitav mõte. Ühtki menüüd muutmata alustasid nad Carolyni hoole all olevates koolides katseid, et teha kindlaks, kas toitude väljapanek ja paigutus lettidel mõjutab laste valikuid. Carolyn andis tosina kooli sööklajuhtidele täpsed juhised, kuidas toidud lettidele välja panna. Mõnes koolis tulid magustoidud esimestena, teistes viimastena, kolmandas pidi nende jaoks minema eraldi järjekorda. Mitmesugused road paigutati kooliti erinevalt. Mõnes koolis olid pilgu tasandil friikartulid, teises porgandipulgad.

Lähtudes oma kogemustest selverite põrandaplaanide kujundamisel, oletas Adam, et tulemused osutuvad väga erinevaks. Tal oli õigus. Pelgalt sööklate ümberkujundamisega suutis Carolyn ühe või teise toidu tarbimist suurendada või vähendada kuni veerandi võrra. Carolyn sai sellest olulise õppetunni: koolilapsi nagu ka täiskasvanuid on lihtne mõjutada tillukeste kontekstimuudatustega. Seda nii heas kui halvas suunas. Nii teadis Carolyn nüüd, kuidas suurendada tervislike toitude tarbimist ning vähendada ebatervislike oma.

Et ta sai katsetada sadade koolidega ning värbas andmeid koguma ja analüüsima magistrandidest vabatahtlike rühma, uskus Carolyn, et tal on laste toiduvalikute mõjutamiseks piisavalt võimu. Carolyn arutles nüüd, mida selle äsja saadud võimuga peale hakata. Järgnevalt on toodud mõningad reeglina siirad, aga mõnikord ka ulakad soovitused, mida ta sai oma sõpradelt ja kolleegidelt:

1 Korralda toidu väljapanek nii, et see oleks kõiki tegureid arvestades õpilastele võimalikult tervislik.

2 Vali toitude järjestus juhuslikult.

3 Ürita panna road välja nõnda, et lapsed saaksid valida roogasid, mida nad ise eelistavad.

4 Taga suurim läbimüük nende varustajate toitudele, kes pakuvad suurimat altkäemaksu.

5 Kindlusta lihtsalt maksimaalne kasum.

Esimene variant tundub mõistagi hea, kuigi mõjub veidi pealetükkivalt või isegi paternalistikult, kuid muud võimalused näivad veelgi halvemad! Teist võimalust toidu juhuslikuks paigutamiseks võiks ju pidada ausameelseks ja põhimõttekindlaks ning mõnes mõttes erapooletuks, aga kui kõikides koolides on järjestus juhuslik, siis mõnes koolis kujuneb laste toidusedel vähem tervislikuks kui teistes. Kas tasub seda tahta? Kas Carolyn peaks püüdma jääda erapooletuks, kuigi tal oleks lihtne paljusid õpilasi aidata, muutes nende toitumise tervislikumaks?

Kolmas võimalus võib tunduda ausa katsena vältida igasugust sekkumist: see üritab järgida laste eelistusi. Ehk on just see kõige erapooletum, ning vahest peaks Carolyn erapooletuks jäädes järgima inimeste soove (vähemalt vanemate õpilaste puhul)? Aga korraks järele mõeldes selgub, kui raske on seda ellu viia. Adami katse tõestas, et laste eelistused sõltuvad eri toitude väljapaneku järjestusest. Millised siis laste tõelised eelistused on? Mida see üldse tähendab, et Carolyn peaks püüdma välja selgitada, mida õpilased „ise eelistavad“? Sest sööklas peab toidu väljapanek alati olema mingil moel korraldatud.

Neljas variant võiks tunduda ahvatlev mõnele korrumpeerunud inimesele Carolyni ametikohal, ning toitude järjekorraga manipuleerimine lisaks olemasolevate võimu ärakasutamise viiside arsenali veel ühe. Kuid Carolyn on aus ja õiglane inimene ega kaalu seda varianti kordagi tõsiselt. Viies variant, nagu ka teine ja kolmas, on mõneti ahvatlev, eriti veel siis, kui Carolyn usub, et parim söökla on see, mis kõige rohkem raha teenib. Aga kas Carolyn peaks linna koolivalitsuse palgalisena tõesti sihtima võimalikult suurt kasumit, kui see pruugib tulla laste tervise arvelt?

Carolyn on see, keda me nimetame valikuarhitektiks. Valikuarhitektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad. Kuigi Carolyn on meie kujutlusvõime vili, leidub arvukalt ka pärisinimesi, kes on valikuarhitektid – enamasti enese teadmata. Koostades valimisnimekirja, kust hääletajad kandidaatide vahel valivad, olete valikuarhitekt. Kui oled arst, kes peab kirjeldama patsiendile erinevaid raviviise, olete valikuarhitekt. Kujundades ankeeti, mille peavad täitma uued töötajad, et liituda ettevõtte tervisekindlustusplaaniga, olete samuti valikuarhitekt. Valikuarhitekt on ka lapsevanem, kes kirjeldab oma pojale või tütrele võimalikke haridusvõimalusi. Iga müügimees on valikuarhitekt (kuigi seda te juba teate).

Valikuarhitektuuri ja tavapäraste arhitektuurivormide vahel leidub hulgaliselt rööpjooni. Üheks oluliseks rööpsuseks on tõsiasi, et sellist asja nagu „neutraalne“ kujundus ei ole olemas. Võtame näiteks haridusasutuse hoone kavandamise. Arhitektile antakse ette teatud nõuded. Selles peab leiduma ruumi 120 kabinetile, kaheksale loenguruumile, tosinale tudengite puhketoale jne. Hoone peab paiknema kindlaksmääratud krundil. Ning leidub veel sadu muid piiranguid, mis tulenevad nii seadusesätetest kui esteetilistest ja praktilistest kaalutlustest. Arhitekt peab lõpptulemusena looma uste, treppide, akende ja koridoridega tegeliku hoone. Nagu head arhitektid teavad, võivad näiliselt juhuslikud otsused nagu tualettruumide asukoht avaldada vaevu hoomatavat mõju sellele, kuidas hoonet kasutavad inimesed üksteist vastastikku mõjutavad. Iga tualetikülastus loob võimaluse sattuda kokku kolleegidega (olgu see siis hea või halb). Hea hoone ei ole üksi ilus vaadata, vaid see ka „töötab“.

Nagu edaspidi näeme, võivad tillukesed ja näiliselt väheolulised üksikasjad avaldada inimeste käitumisele tugevat mõju. Rusikareegliks võiks võtta eelduse, et „kõigel on mõju“. Pajudel juhtudel avaldavad väikesed üksikasjad mõju sellega, et juhivad kasutajate tähelepanu mingis suunas. Selle heaks näiteks on Amsterdami Schipholi lennujaama meestekempsud. Seal on igas pissuaaris kärbse kujutis. Tundub, et reeglina mehed eriti ei hooli sellest, kuhu nad sihivad, mis ei tule puhtusele kasuks, kui nad aga näevad mingit sihtmärki, tõmbab see nende tähelepanu endale ja parandab täpsust. Mõtte autori sõnutsi tegi kärbsepiltide lisamine imet. „See parandab sihtimist,“ ütleb Aad Kieboom. „Kui mees näeb kärbest, sihib ta selle pihta.“ Schipholi lennujaama laiendustöid juhtis majandusteadlane Kieboom. Tema meeskond katsetas „kärbest pissuaaris“ ja avastas, et see vähendab uriini hulka põrandal 80 protsenti.1

Mõistmine, et „kõigel on mõju“, võib mõjuda nii halvavalt kui vabastavalt. Head arhitektid saavad aru, et kuigi neil ei õnnestu luua täiuslikku hoonet, saab kujunduses teha valikuid, millel on kasulik mõju. Näiteks avatud trepikojad võivad parandada kolleegide vahelist suhtlemist ning samuti käiakse rohkem jalgsi, mis on samuti arvatavasti kasulik. Nii nagu arhitekt peab viimaks mingi hoone valmis ehitama, peab ka Carolyni taoline valikuarhitekt otsustama viisi, kuidas toit lõuna ajal välja panna, ning mõjutama seeläbi inimeste toidusedelit. Ta saab nügida.