Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 9

Valikuarhitektid saavad kasutajasõbralikku keskkonda kujundades teiste elu märgatavalt parandada. Paljud edukad ettevõtted on inimesi aidanud või saavutanud turul edu just nõnda. Mõnikord on valikuarhitektuur väga selgelt nähtav ning nii tarbijad kui tööandjad on rahul. (Selle kohta on heaks näiteks iPod ja iPhone, mis ei ole vaid stiilse kujundusega, vaid kasutajal on ka hõlbus neid seadmeid oma soovi kohaselt talitama panna.) Mõnikord peetakse arhitektuuri toimimist aga enesestmõistetavaks ning sellisel juhul tasuks see hoolikalt üle vaadata.

Toome näite meie oma tööandja, Chicago ülikooli juurest. Nagu paljudel suurtel tööandjatel, on ülikoolil igas novembris „avatud registreerimise“ aeg, kus töötajad saavad näiteks tervisekindlustuse ja pensionikogumise osas seniseid valikuid muuta. Töötajad peavad valikud tegema veebis. (Neile, kel internetiühendus puudub, pakutakse võimalust kasutada avalikke arvuteid.) Töötajad saavad posti teel paki materjalidega, kus selgitatakse võimalike valikuid ja juhendatakse kasutajakontole sisse logima, et need ära teha. Lisaks saavad töötajad nii paberil kui meilitsi meeldetuletusi.

Et töötajad on inimesed, leidub ka selliseid, kes sisse ei logi, seega on tähtis otsustada, millised on nende kiire eluga hajameelsete inimeste jaoks standardseaded. Asja lihtsustamiseks võib ette kujutada, et on vaid kaks võimalust: need, kes valikut ei tee, saavad kas oma mulluse valiku või nende senine valik „nullitakse“. Oletame, et eelmisel aastal maksis töötaja Janet oma pensioniplaani tuhat dollarit. Kui Janet uueks aastaks valikut ei tee, on esimene võimalus eraldada tema palgast vaikimisi tuhat dollarit – teine null dollarit. Neid võiks nimetada „status quo“ ja „tagasi nulli“ võimalusteks. Kuidas peaks valikuarhitekt nende kahe standardseade vahel valima?

Libertaarsed paternalistid tahaksid standardseade määrata selle põhjal, mida eelistavad Janeti ametikohal olevad kaalutlevad töötajad. Kuigi ka sellest põhimõttest lähtudes ei pruugi jõuda alati hea valikuni, on see ikkagi parem standardseade juhuslikust määramisest, või siis kõigi puhul „status quo“ või „tagasi nulli“ standardseadeks tegemisest. Näiteks võib õigustatult arvata, et enamik töötajatest ei soovi loobuda oma heldelt subsideeritud tervisekindlustusest. Nii et tervisekindlustuse puhul võiks „status quo“ standardseadet (sama plaan, mis mullu) kindlalt eelistada „tagasi nulli“ seadele (mis tähendaks tervisekindlustuseta jäämist).

Aga võrdleme seda töötaja „paindliku arvelduskontoga“, kuhu ta paneb iga kuu raha, et kasutada seda teatud kulutusteks (nagu kindlustusega katmata tervishoiu- või lapsehoolduskulud). Sinna pandud raha tuleb iga aasta ära kulutada, muidu läheb see kaotsi, ning ennustatud kulutused võivad aastati suuresti kõikuda (näiteks lapse kooliikka jõudes lapsehoolduskulu väheneb). Sellisel juhul võib nullseade olla „status quo“ omast mõistlikum.

See küsimus ei ole vaid hüpoteetiline. Kord oli meil kokkusaamine ülikooli kolme kõrge haldusjuhiga, kus arutati just selliseid küsimusi, ning see leidis aset töötajate avatud registreerimisaja viimasel päeval. Mainisime seda ning küsisime, kas haldusjuhtidel on tähtaja kukkumine meeles. Üks ütles, et ta plaanis oma valikud teha hiljem samal päeval, ning oli meeldetuletuse eest tänulik. Teine tunnistas, et oli unustanud, kolmas aga teatas, et loodab sellistes asjades oma abikaasa peale! Siis asusime arutama seda, milline peaks olema täiendava palgavähendusprogrammi (ehk maksukaitsega säästude kogumise programmi) standardseade. Seni oli seal standardseadeks valitud „tagasi nulli“ variant. Et aga makseid sellesse programmi sai peatada igal ajal, jõudis rühm üksmeelselt otsusele, et parem oleks see vahetada „status quo“ ehk „sama, mis mullu“ vastu. Oleme kindlad, et mõne hajameelse professori jaoks kujuneb pensionipõlv nüüd mugavamaks.

See näide osutab, millised võiksid olla hea valikuarhitektuuri aluspõhimõtted. Valijad on inimesed, seega peaksid kujundajad nende elu võimalikult lihtsaks tegema. Saatke meeldetuletusi ning üritage siis hoida kulud võimalikult väikesed nende puhul, kes teie (ja nende endi) parimast tahtmisest hoolimata tähtaja ikkagi unustavad. Nagu näeme, saab neid põhimõtteid (ja hulka teisigi) rakendada nii avalikus kui erasektoris, ning siin on veel palju sellist, mis alles tegemist ootab.