Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 16

Kui palju maksab muretseda orkaanide, tuumajaamade, terrorismi, hullu lehma tõve, alligaatorirünnakute või linnugripi pärast? Kui hoolikalt tasuks nendega seonduvaid riske vältida? Või mida teha, et vältida ohte, millega tavaelus on kerge kokku puutuda?

Inimesed lähenevad sedasorti küsimustele tihti kättesaadavuse heuristiku pinnalt. Nad hindavad riski tõenäosust, küsides endalt, kui kergesti meenuvad sarnased näited. Kui sarnaseid näiteid leida on lihtne, on palju tõenäolisem, et inimesed kardavad ja muretsevad. Tuttavat riski, nagu terrorismiga seonduv peale 11. septembrit 2001, peetakse tõsisemaks kui riski, millest kõneldakse vähem nagu päevitamise või kuumade suvedega seonduv. Mõrvadest kõneldakse rohkem kui enesetappudest, seega usutakse ekslikult, et mõrvade läbi sureb rohkem inimesi.

Ligipääsetavus ja silmatorkavus on kättesaadavusega lähedalt seotud, ning needki on olulised. Kui olete mõne tõsisema maavärina isiklikult läbi elanud, peate maavärinate esinemist tõenäolisemaks kui inimesed, kes on sellest vaid ajalehtedest lugenud. Seetõttu hinnatakse värvikate ja kergesti ettekujutatavate surmapõhjuste (näiteks tornaadode) esinemise tõenäosust üle, kuid vähemvärvikate (nt astmahoogude) oma alahinnatakse, isegi kui neid esineb palju sagedamini (antud juhul kakskümmend korda sagedamini). Ning hiljutisemad sündmused mõjutavad meie käitumist ja hirme rohkem kui varasemad. Kõigi nende kergesti kättesaadavate näidete puhul on meie automaatsüsteem riskist vägagi teadlik (vahest liigagi teadlik), ega pea selleks uurima tabeleid või igavat statistikat.

Kättesaadavuse heuristik aitab selgitada suurt osa riskikäitumisest ning ühtlasi ka avaliku ja erasektori otsuseid ettevaatusabinõude osas. Seda, kas inimesed kindlustavad end loodusõnnetuste vastu või mitte, mõjutavad suuresti nende hiljutised kogemused.6 Maavärina järel sagenevad järsult uute maavärinapoliiside ostud – kuid langevad edaspidi, kui toimunu hakkab ununema, järjekindlalt. Kui juba kaua aega ei ole toimunud üleujutusi, on palju vähem tõenäoline, et üleujutusohuga alade inimesed end kindlustaksid. Samas kindlustavad end üleujutuse vastu palju tõenäolisemalt inimesed, kes tunnevad kedagi, kes on selle läbi kannatanud, hoolimata tegelikust üleujutusohust nende kodupaigas.

Kallutatud riskihinnangud võivad üsna kummastaval moel mõjutada seda, kuidas me oleme valmis kriisideks, äri- ja poliitilisteks otsusteks ning neile reageerime. Kui internetifirmade aktsiatel läheb hästi, ostavad inimesed neid meelsasti isegi siis, kui neid võib selleks ajaks juba halvaks investeeringuks pidada. Või oletame, et inimesed peavad ekslikult teatud riske (nt tuumaõnnetus) kõrgeks, teisi (insult) aga madalaks. Säärased eksiarvamused võivad mõjutada ka poliitikategemist, sest valitsustel on kombeks eraldada ressursse, lähtudes inimeste kartustest, mitte tegelikest ohtudest.

„Kättesaadavuskallutatuse“ puhul saaks avaliku ja erasektori otsuste kvaliteeti parandada, kui hinnanguid õnnestuks nügida tegelike tõenäosuste poole. Hea viis tekitada inimestes hirmu, et asi lõppeb halvasti, on meenutada neile mõnd sarnast juhtumit, kus nõnda läkski, hea viis inimeste enesekindluse kergitamiseks on tuletada neile meelde sarnast olukorda, mis lõppes õnnelikult. Kuid siin on sagedane häda, et kergesti meenuvad sündmused panevad inimesi selliste olukordade esinemissagedust üle hindama, kui aga selliseid sündmusi naljalt meelde ei tule, on nende esinemissagedust kerge alahinnata.

Esindatavus

Neist kolmest esialgsest heuristikust viimane kannab üsna kohmaka kõlaga nimetust: esindatavus [inglisekeelne representativeness kõlab tõepoolest märksa raskepärasemalt kui selle eestikeelne vaste – Tlk]. Seda võib pidada ka sarnasuse heuristikuks. Asja mõte on selles, et kui palutakse hinnata, kui tõenäoline on, et A kuulub kategooriasse B, siis inimesed (ja eriti just nende automaatsüsteemid) otsivad vastust, küsides endalt, kui sarnane on A nende ettekujutuse või stereotüübiga B-st (ehk siis: kui hästi sobiks A „esindama“ B-d). Nagu kahe eelneva heuristiku puhul, kasutatakse ka seda põhjusel, et enamasti see töötab. Meil on kombeks mõelda, et kahemeetrine afroameeriklane on tõenäolisemalt profikorvpallur kui meeter seitsmekümnene juut, sest pikki mustanahalisi korvpallureid on palju, ent lühikesi juute ei kohta selles ametis kuigi sageli (vähemalt tänapäeval). Mõnikord vastavad stereotüübid tõele!

Kuid kui sarnasus ja sagedus lahknevad, võib tulla taas mängu kallutatus. Kuulsaim sedasorti kallutatuse näide puudutab üht väljamõeldud naist nimega Linda. Katses osalejatele öeldi järgmist: „Linda on kolmekümne ühe aastane, vallaline, sõnakas ja väga arukas. Tal on teaduskraad filosoofias. Tudengina olid talle südamelähedased diskrimineerimise ja sotsiaalse õiglusega seotud teemad ning ta osales ka tuumavastastes meeleavaldustes.“ Siis paluti inimestel seada tõenäosuse järgi Linda jaoks ritta kaheksa võimalikku tulevikku. Kaks olulist varianti olid „pangateller“ ja „pangateller, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“. Suurem osa inimesi pakkus, et Linda puhul on vähem tõenäolisem, et ta oleks pangateller, kui et ta oleks pangateller, kes osaleb aktiivselt feministlikus liikumises.

Mõistagi on siin tegu loogikaveaga, sest loogiliselt mõeldes ei ole võimalik, et teine variant oleks tõenäolisem kui esimene. Lausa peab olema tõenäolisem, et Linda on pangateller, kui et ta on feministist pangateller, sest kõik feministidest pangatellerid on ju pangatellerid. See viga tulenebki esindatavuse heuristiku kasutamisest: Linda kirjeldus näib paremini sobivat „pangatelleriga, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“, kui lihtsalt „pangatelleriga“. Nagu Stephen Jay Gould (1991) tähele pani: „Ma tean [õiget] vastust, kuid mingi tilluke homunkulus mu peas hüppab üles ja alla ning karjub: „Ta ei saa olla lihtsalt pangateller, loe kirjeldust!“ Gouldi homunkulus ongi meie automaatsüsteem.