Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 6

Kui teile tundub, et kõikide asjaolude arvesse võtmisel peaks Carolyn nügima lapsi toidu suunas, mis on neile kasulik, ehk valima esimese variandi, siis tere tulemast uude liikumisse: libertaarsesse paternalismi. Anname endale selgelt aru, et sedasorti termin ei pruugi lugejatele esmalt väga meeldida. Mõlemad sõnad kõlavad veidi eemalepeletavalt ja neil lasub popkultuuri ja poliitiliste stereotüüpide taak, mis muudab need paljude jaoks ebameeldivateks. Mis veel halvem, need näivad olevat omavahel vastuolus. Miks me tahame kaks sellist põlatud ja vastuolulist mõistet ühte liita? Väidame, et kui neist mõistetest õigesti aru saada, esindavad mõlemad tervet mõistust ning on koos palju köitvamad kui eraldi. Nende mõistete juures on mure hoopis selles, et dogmaatikud on need ärastanud.

Meie strateegiate libertaarne külg avaldub üsna selges seisukohas, et üldiselt peaks inimesele jääma vabadus teha just seda, mida ta tahab – ning eirata vastumeelseid korraldusi, kui ta nii paremaks peab. Kasutades kadunud Milton Friedmani sõnu, siis libertaarsed paternalistid väärtustavad inimese „valikuvabadust“.2 Pingutame selle nimel, et luua poliitikaid, mis säilitavad või kasvatavad valikuvabadust. Kui kasutame sõna „paternalism“ täpsustamiseks mõistet „libertaarne“, tähendab see lihtsalt „vabadusi säilitav“, ja kui ütleme „vabadusi säilitav“, siis me tõesti ka mõtleme seda. Libertaarsed paternalistid tahavad, et inimesel oleks oma teed järgida lihtne ega taha kuidagi koormata neid, kes soovivad oma vabadusi kasutada.

Paternalism avaldub aga seisukohas, et valikuarhitektidel on lubatud üritada mõjutada inimese käitumist, et muuta tema elu pikemaks, tervislikumaks ja paremaks. Teisisõnu, me pooldame nii eraettevõtete kui ka riigi teadlikke katseid juhtida inimeste valikuid nende elu parandavas suunas. Meie arusaama kohaselt on riigi poliitika „paternalistlik“ siis, kui see üritab valikuid mõjutada viisil, mille tulemuseks on valijate elu paranemine, seda ka nende endi hinnangul.3 Tuginedes paljudele usaldusväärsetele avastustele sotsiaalteaduste vallas, näitame, et üksikisikud langetavad tihtilugu üsna halbu otsuseid – mida nad ei teeks, kui oleksid asjaoludele täit tähelepanu pööranud ning neil olnuks täielik teave, piiramatud kognitiivsed võimeid ja täiuslik enesevalitsus.

Et valikuid ei takistata, välistata ega raskendata mingil märkimisväärsel moel, on libertaarne paternalism suhteliselt nõrgatoimeline, pehme ja mitte kuigi pealetükkiv paternalismi tüüp. Kui inimesed tahavad sigarette suitsetada, maiustusi õgida, valida endale halvasti sobiv tervisekindlustusplaan või mitte koguda pensionisääste, ei sunni libertaarsed paternalistid neid vastupidisele – ega tee halbade valikute tegemist isegi kuigi raskeks. Meie soovitatud lähenemist võib pidada siiski paternalistlikuks, sest avaliku ja erasektori valikuarhitektid ei piirdu vaid inimeste eeldatavate valikute jälgimise või elluviimisega. Pigem üritatakse teadlikult suunata inimesi valikuteni, millega nad saaksid oma elu paremaks muuta. Neid nügitakse.

Nügimine, nagu me seda mõistet kasutame, tähendab valikuarhitektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata talle samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.

Paljusid meie soovitatud poliitikaid saab rakendada erasektoris ning mõnikord on seda juba tehtud (kas siis riigipoolse nügimisega või mitte). Paljude näidete puhul, mida siin raamatus vaatleme, on tähtsaks valikuarhitektiks tööandjad. Usume, et tervishoiu- ja pensioniplaanide valdkonnas võivad tööandjad oma töötajaid abistaval viisil nügida. Eraettevõtted, mis tahavad teenida raha ja samal ajal teha head, võivad lõigata kasu isegi keskkonnakaitselisest nügimisest, aidates vähendada õhusaastet (ning kasvuhoonegaaside õhkkonda paiskamist). Kuid nagu näitame, võivad erasektori libertaarse paternalismi põhjendused kehtida ka valitsusasutuste puhul.