Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 7

Paternalismi eitajad väidavad sageli, et inimesed saavad valikute tegemisega selletagi suurepäraselt hakkama, või teevad seda igatahes paremini, kui keegi teine nende eest otsustades (eriti veel, kui see teine töötab riigi heaks). Olgu nad majandust õppinud või mitte, näivad paljud vähemalt vaikimisi tunnistavat homo economicus’e ehk majanduslikult mõtleva inimese olemasolu – selle arusaama kohaselt suudab igaüks meist eksimatult mõelda ja valida, sobides majandusteadlaste õpikunäideteks inimeste käitumisest.

Majandusõpikuid uurides selgub, et homo economicus suudab mõelda nagu Albert Einstein, tema mälu on võrreldav IBM’i Big Blue superarvutiga ning tahtejõud Mahatma Gandhi omaga. Tegelikult ka. Kuid meile tuttavad inimesed miskipärast ei ole sellised. Pärisinimestel ei õnnestu keerukamad jagamistehted kuigi hästi ja nad vajavad selleks kalkulaatorit, samuti läheb neil mõnikord meelest abikaasa sünnipäev ning aasta esimesel päeval vaevab neid sageli kassiahastus. Nad ei ole homo economicus’ed, nad on homo sapiens’id. Et ladina keele kasutamisega piiri pidada, nimetame seda kujutlusliku liiki edaspidi lühidalt lihtsalt econiks ja pärisliiki inimeseks.

Mõtleme korraks rasvumisele. USA-s kannatab rasvumise all juba ligi 20 protsenti elanikkonnast, ning kui neile liita ka ülekaalulised, siis on kaaluga muret 60 protsendil ameeriklastest. Terves maailmas leidub umbes miljard ülekaalulist täiskasvanut, kellest 300 miljonit on rasvunud. Rasvunud elanike hulk on Jaapanis ja Hiinas ning mõnes Aafrika piirkonnas alla viie protsendi, Samoa linnastunud aladel aga näiteks üle 75 protsendi. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on mõnes Põhja-Ameerika, Suurbritannia, Ida-Euroopa, Lähis-Ida, Vaikse ookeani, Austraalia ja Hiina piirkonnas rasvunute protsent alates 1980. aastast kolmekordistunud. Leidub hulgaliselt tõendeid, et rasvumine suurendab südamehädade ja diabeedi riski ning viib sageli enneaegse surmani. Oleks üsna jabur arvata, et igaüks valib endale õige toidusedeli või teeb seda vähemalt vähese nügimise juures.

Muidugi, mõistlikud inimesed hoolivad ka toidu maitsest, mitte üksi selle tervislikkusest, sest söömine kui selline on ju nauding. Me ei väida, et ükski ülekaaluline inimene ei tegutse mõistlikult, küll aga eitame, et kõik või sisuliselt kõik ameeriklased on valinud endale sobivaima toidusedeli. Toitumise kohta käiv kehtib teistegi riskikäitumiste kohta nagu suitsetamine või joomine, mille tõttu sureb aastas enneaegu üle poole miljoni inimese. Mis puutub toidusedelisse, suitsetamisse ja joomisesse, siis inimeste praegusi valikuid ei saa tervest mõistusest lähtudes pidada heaoluni jõudmisel parimaks teeks. Tõepoolest, paljud suitsetajad, joodikud ja ülesööjad on lausa valmis maksma kolmandale osapoolele, kes aitaks neil paremaid otsuseid teha.

Meie peamiseks teabeallikaks on siin üha arenev valikuteadus, mis on kujunenud viimase nelja aastakümne vältel sotsiaalteadlaste põhjalike uuringute tulemusel. Neist uuringuist lähtudes võib tõsiselt kahelda paljudes otsustes ja valikutes, mida inimesed teevad. Et inimest saaks pidada econiks, ei pea ta küll tegema täiuslikke ennustusi (see nõuaks kõigeteadmist), kuid ennustused ei tohiks olla kallutatud. Ehk siis: ennustused võivad olla ekslikud, kuid mitte järjekindlalt ekslikud ühes suunas. Erinevalt econitest, eksivad inimesed ennustataval moel. Näiteks „ennustusvead planeerimisel“ – järjekindel kalduvus ebarealistlikuks optimismiks aja suhtes, mis kulub mingi projekti lõpetamiseks. Kedagi, kes on kunagi sõlminud lepinguid alltöövõtjatega, ei tohiks üllatada, et kõigega läheb aega kauem kui arvatakse, ja seda isegi siis, kui „ennustusvead planeerimisel“ on tuttav teema.

Sajad uuringud on tõestanud, et inimese ennustusvõime on vigane ja kallutatud. Suurem asi ei ole ka inimese otsustusvõime. Kui tuua taas vaid üks näide, siis kuidas oleks „status quo poole kallutatusega“ – see on inertsuse leebem nimetus. Mitmel põhjusel, mida edaspidi uurime, on inimestel tugev kalduvus minna kaasa status quo või kõige levinuma arvamusega.

Näiteks ootab teid uue mobiiltelefoni ostmisel rida valikuid. Mida uhkem on telefon, seda rohkemaid asju saab valida – telefoniekraani taustapilti, helina häält või helinate arvu, mille järel helistaja postkasti suunatakse. Tootja on kõikide nende valikute puhul valinud mingi vaikimisi seadistuse. Uuringud tõestasid, et paljud inimesed lepivadki standardseadistustega, olgu need millised tahes, ja seda isegi telefonihelinast märksa olulisemate asjade puhul.

Neist uuringutest võib teha kaks tähtsat järeldust. Esiteks, ei tasu alahinnata inertsi väge. Teiseks, seda väge saab ära kasutada. Kui eraettevõtted või riigitöötajad leiavad, et üks poliitika annaks teistest paremaid tulemusi, siis õnnestub selle standardseadeks muutmisega tulemust oluliselt mõjutada. Nagu tõestame, saab standardvalikute ning muude näiliselt triviaalsete menüüd muutvate strateegiatega tulemusi tohutult mõjutada, seda nii säästude kogumisel, tervishoiu parandamisel kui doonorielundite otsimisel inimeste elude päästmiseks.

Õigete standardvalikute mõju on vaid üks näide nügimise leebest jõust. Meie määratluse kohaselt sobib nügimiseks iga tegur, millega oluliselt mõjutatakse inimeste käitumist, kuigi econid seda eiraksid. Econid reageerivad peamiselt stiimulitele. Kui valitsus otsustab maiustused maksustada, siis nad ostavad vähem maiustusi, kuid neid ei mõjuta sellised „kõrvalised“ tegurid nagu toiduvalikute väljapanek poes. Inimesedki reageerivad stiimulitele, kuid neid mõjutab ka nügimine.^[1.] nügimist õigesti kasutada, saame inimeste elu parandada ning lahendada paljud ühiskonda vaevavad mured. Samas säilib igaühe valikuvabadus.