Читать книгу Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni - Cass R. Sunstein - Страница 13

Inimaju toimib üsna kummaliselt. Miks täidame teatud ülesandeidnõnda hiilgavalt ja teisi nii lootusetult halvasti? Beethoven kirjutas oma imelise 9. sümfoonia kurdina, kuid vaevalt, et meid üllataks, kui kuuleksime, et temagi kaotas sageli koduvõtmeid. Kuidas saavad inimesed olla ühtaegu nii targad ja rumalad? Paljude psühholoogide ja neuroteadlaste töö tulemusena oleme hakanud jõudma inimaju toimemehhanismide kirjeldamiseni, mis aitab meil neid näilisi vasturääkivusi mõista. See lähenemine eristab kaht mõtlemisviisi: üks on intuitiivne ja automaatne, teine reflektiivne ja ratsionaalne.1 Nimetagem esimest automaatsüsteemiks ja teist reflektiivsüsteemiks. (Psühholoogiakirjanduses viidatakse neile mõnikord kui esimesele süsteemile ja teisele süsteemile). Tabelis 1.1. on ära toodud mõlema tähtsamad omadused.

Automaatsüsteem toimib väga kiiresti ja on või vähemalt tundub olevat instinktiivne ega sisalda kõike seda, mida tavaliselt seostame sõnaga „mõtlemine“. Kui kummardate ootamatult teie suunas lendava palli ees või ehmatate, kui lennuk satub õhuauku, või mõnd armsat kutsikat nähes naeratate, siis kasutate automaatsüsteemi. Ajuteadlased ütlevad, et automaatsüsteemi toimib aju kõige ürgsemates osades, mis on meil sisalike (ja ka kutsikatega) samad.2

Reflektiivsüsteem on kaalutletum ja enesest teadlik. Reflektiivsüsteemi kasutame näiteks siis, kui meilt küsitakse: „Kui palju on 411 korda 37?“ Enamik inimesi kasutab reflektiivsüsteemi arvatavasti ka siis, kui on vaja otsustada, millist marsruuti mööda sihtkohta jõuda või kas minna juurat või majandust õppima. Selle raamatu kirjutamisel kasutame (peamiselt) oma reflektiivsüsteeme, kuid mõnikord võib mõni mõte meile pähe tulla näiteks duši all või jalutades, kui me raamatu peale üldse ei mõtle, ning need pärinevad arvatavasti meie automaatsüsteemidest. (Muide, ka valimiste puhul näivad inimesed peamiselt kasutavat oma automaatsüsteeme.3 Kandidaat, kellest jääb kehv esmamulje, või kes üritab koguda hääli keerukate argumentidega ja statistikal tuginevate näidetega, ei kujune kuigi edukaks.)^[2.]

Enamik ameeriklasi reageerib Fahrenheiti skaalas antud temperatuurinäidule automaatsüsteemiga, aga Celsiuse kraadide puhul on nad sunnitud kasutama reflektiivsüsteemi, eurooplaste puhul on vastupidi. Kui inimesed räägivad emakeeles, kasutavad nad automaatsüsteemi, aga võõrkeele puhul, mida nad hästi ei valda, peavad nad abiks võtma reflektiivsüsteemi. Tõeline kakskeelsus tähendab, et suudate mõlemat keelt rääkida vaid automaatsüsteemile tuginedes. Kogenud maletajatel ja profisportlastel on üsna hea intuitsioon, tänu automaatsüsteemile suudavad nad keerukaid olukordi kähku hinnata ning reageerida hämmastava täpsuse ja erakordse kiirusega.

Üks viis kõigest sellest mõelda, on pidada automaatsüsteemi kõhutundeks ning reflektiivsüsteemi teadlikuks mõtlemiseks. Kõhutunne võib olla üsna täpne, ent kui tugineme liialt automaatsüsteemile, teeme sageli ka vigu. Automaatsüsteem ütleb: „Lennuk rapub. Ma saan surma,“ ent reflektiivsüsteem vastab: „Lennukid on väga turvalised!“ Automaatsüsteem ütleb: „See suur koer hammustab mind,“ reflektiivsüsteem vastab: „Enamik lemmikloomi on leebe iseloomuga.“ (Mõlemal juhul tekitab automaatsüsteem mõttetut paanikat.) Alguses ei ole automaatsüsteemil aimugi, kuidas golfi või tennist mängida. Kuid lugematute harjutamistundide järel ei ole kogenud golfimängijal enam vaja iga liigutust kaaluda, vaid ta saab toetuda automaatsüsteemile – isegi sel määral, et nagu teisedki kogenud sportlased, oskavad head golfarid vältida ülemõtlemist, sest neil läheb paremini siis, kui nad teevad oma soorituse ära lihtsalt kõhutunde põhjal. Automaatsüsteemi saab treenida paljude kordustega – selline treening nõuab aga palju aega ja pingutust. Üks põhjus, miks teismelised autot juhtides sageli õnnetustesse satuvad, ongi see, et nende automaatsüsteem ei ole veel kuigi kogenud, reflektiivsüsteemi kasutamine on aga märksa aeglasem.

Et näha, kuidas käib intuitiivne mõtlemine, tehke ära järgnev test. Kõigi kolme küsimuse puhul pange kirja esimene pähe tulev vastus. Siis peatuge korraks ja mõelge järele.

1 Kurikas ja pall maksavad kokku dollar ja kümme senti. Kurikas maksab dollar rohkem kui pall. Kui palju maksab pall? _____ senti.

2 Kui viis masinat toodavad viie minutiga viis detaili, siis kui kaua läheks sajal masinal saja detaili valmistamiseks? _____ minutit.

3 Järves kasvavad vesiroosid. Iga päevaga hõlvavad vesiroosid kaks korda suurema ala. Kui läheb 48 päeva, et liiliad kataksid kogu järve, siis kui kaua läheb, kuni vesiroosid kataksid pool järve? _____ päeva.

Millised olid teie algsed vastused? Suurem osa inimesi ütleb kümme senti, sada minutit ja 24 päeva. Kõik need on valed. Kui mõtlete selle üle natuke, taipate, miks. Kui pall maksab 10 senti ja kurikas dollari jagu rohkem, siis maksaksid nad kokku 1.20, mitte 1.10. Kui vaevuda liitma, ei pakuks seda vastuseks keegi, kuid Shane Fredericki 2005. aasta uuring (kes nimetab neid küsimusi kognitiivse reflektsiooni testiks) tõestas, et need on kõige levinumad vastused isegi tarkade kolledžitudengite seas.

Õiged vastused on viis senti, viis minutit ja 47 päeva, kuid te teadsite seda niigi, kui vaevusite oma reflektiivsüsteemilt küsima. Econid ei tee kunagi ühtki otsust reflektiivsüsteemiga nõu pidamata (kui selleks vähegi aega on). Kuid inimesed rahulduvad mõnikord vastusega, mille nad saavad oma sisemiselt sisalikult, ega pea pikemalt aru. Kui olete telerist näinud ulmesarja „Star Trek“, siis sealset mister Spocki võib kindlasti pidada alati oma reflektiivsüsteemile toetuvaks tegelaseks. (Kapten Kirk: „Te kõlbaksite hästi arvutiks, mister Spock.“ Mr Spock: „Tänan teid nende lahkete sõnade eest, kapten!“) Samas tundub, et Homer Simpson on unustanud, kuhu ta oma reflektiivsüsteemi jättis. (Kord relvaseaduste teemal kõneldes vastas Homer relvapoe müüjale, kes relva ostmisel kohustuslikku viiepäevast ooteaega mainis: „Viis päeva? Aga ma olen vihane praegu!“) Selle raamatu kirjutamisel oli üks meie põhisihte uurida, kuidas saaks muuta maailma lihtsamaks või turvalisemaks meie seas elavate Homerite jaoks (nagu ka selle Homeri jaoks, kes on peidus igaühes meist). Kui inimesed saavad toetuda oma automaatsüsteemile, ilma et sellest sünniks tõsist jama, on nende elu on lihtsam, parem ja pikem.