Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 1

Jaanus Piirsalu

Tänavu sügisel möödub kümme aastat sellest Venemaa lähiajaloos tähtsast päevast, kui eriüksuse abil arreteeriti Siberis tolle hetke Venemaa kõige rikkam mees Mihhail Hodorkovski, 2000-ndate alguse Venemaa suurima naftafirma Jukose peremees. Tänu sellele, et ta on sellest ajast saadik trellide taga istunud, on Hodorkovskist saanud peale Nõukogude Liidu lagunemist kõige kuulsam Vene superrikas.

Hodorkovskit võib nimetada Venemaa viimaseks oligarhiks, sest tal veel olid poliitilised ambitsioonid. Peale tema vangipanekut polnud kellelgi Venemaa superrikastest enam isu poliitikaga tegeleda, kuigi veel 1990-ndatel määrasid superrikkad Venemaa sisepoliitikas, ja vahel ka välispoliitikas, üsna palju. Ja vähemalt ühel juhul, 1996. aasta presidendivalimiste ajal, määrasid otsustavalt ajaloo kulgu Venemaal.

Alles 2011. aastal ehk kaheksa aastat peale Hodorkovskilt vabaduse võtmist julges järgmine superrikas Mihhail Prohhorov, ka üks Claes Ericsoni käesoleva raamatu kangelasi, oma poliitilistest ambitsioonidest teada anda. Aga suur vahe on antud juhul selles, et kui 1990-ndate Vene superrikkad kasutasid ise Kremlit ära oma plaanide elluviimisel, siis Prohhorovi puhul paistab nii, et Kreml kasutab ise superrikast ära oma plaanide teostamisel. Pealegi ei ole Prohhorovil ka mingit reaalset poliitilist mõju, mistõttu ei saa teda kuidagi oligarhiks nimetada, erinevalt näiteks Boriss Berezovskist või Vladimir Potaninist 1990-ndate teisel poolel.

Peale Hodorkovski “kukutamist” polegi nagu eriti midagi erilist kirjutada Venemaa superrikastest. Peale selle, kuidas nad raha põletavad, tasapisi välismaale elama kolivad ja vaikselt Londonit üle võtavad ning seejuures sõnades ustavalt Kremlit toetavad.

Parim näide sellest, et tänapäeva Venemaa superrikkad pole enam mingid oligarhid ega ka eriti iseseisvad ärimehed, on ühe selle raamatu järjekordse kangelase Oleg Deripaska intervjuu 2007. aastal suvel maailma juhtivale majanduslehele Financial Times.

Deripaska teatas, et tal pole mingit probleemi anda oma kroonijuveel, maailma üks suurimaid alumiiniumitööstusi Rusal (lühend sõnadest Russkii Aluminium ehk Vene alumiinium) üle riigile, kui riik seda vaid soovib. “Ma ei eralda ennast riigist, mul ei ole teisi huvisid,” ütles Deripaska intervjuus. See oli selge statement.

Selline oligi 2007. aasta poliitiline reaalsus Venemaal, et superrikkad pidi oma äri ajamiseks arvestama väga palju Kremli huvidega, nad olid sisuliselt kõik Kremli käpa all. Kellele see ei meeldinud, pidi riigist lihtsalt ära sõitma. Mis oligarhid nad enam olid?

Venemaa superrikkad on muidugi kustumatu teemaallikas, millest kirjutada. Ka eesti keeles pole Claes Ericsoni raamat esimene. 2003 aastal eesti keeles ilmunud Ameerika ajakirjaniku David Hoffmani “Oligarhid” oli hästi kirjutatud ja värvikate detailidega raamat ja hoopis teistsugune kui Ericsoni “Oligarhid”, kuigi kangelased on enam-vähem samad.

Peamine vahe kahe raamatu vahel on selles, et Hoffman oli paljude oma raamatu kangelastega isiklikult kohtunud, neid intervjueerinud kui ajakirjanik. Majandusnõustaja taustaga Ericsoni raamatust jääb mulje, et isiklikult ta ühtegi oma kangelast ei tunne. See-eest on tema raamat kohati rohkem üldistavam Venemaa olude kohta.

Kui Hoffman üritas infot oma raamatu jaoks nii palju kui võimalik hankida otseallikatest, siis Eriscon on väga osavalt kokku seganud info paljudest Venemaa kohta kirjutatud raamatutest (reeglina on ta vähemalt eelistanud raamatuid, mida on kirjutanud inimesed, kes on sündmusi-protsesse ise vahetult pealt näinud) ning pikaaegsetest isiklikest kogemustest ja vaatlustest Venemaal. Tänu millele oskab ta asju päris õigesse konteksti paigutada. Kohati isegi väga õnnestunult.

Hea näide on, kuidas Ericson kirjeldab oligarhide tekkimist Venemaal.

„Võta üks kommunistlik plaanimajandus, eelistatavalt väga korrumpeerunud ning aja see pankrotti. Ülesanne on lihtsam, kui plaanimajandusel on jäik ja vanamoeline administratsioon ning eakad ja ebakompetentsed juhid ning selle eelarve prioriteedid on valesti seatud, vältides vajalikke reforme ja suunates ressursse uute tööstuste väljaarendamise asemel militaarsektorisse. Ole väljaspool valitsevat klikki ja väldi selle kitsarinnaliseks ja inertseks osaks saamist. Kuid ära unusta, et pead leidma endale mõjuvõimsaid sõpru valitsevate jõustruktuuride võtmeisikute seast. /-/ Kasutades kommunismi pilte hirmuta valitsus algatama piiramatut erastamisprotsessi, seda kõike demokraatia nime all. Kasuta ära rahva meeleheide ja oma insaideri positsioon ning osta paari kopika eest mõned trükisoojad osalused. Moodusta erastamistsaariga pakt pankrotis olevale riigile raha laenamiseks ja vali tagatiseks kõige väärtuslikumate riigiettevõtete aktsiad. Taga, et president jääb võimule ja oota, kuni aktsiad sinu omadeks saavad.“ (lk 14)

Ilmselt pole raamat eriti huvitav neile, kes on aastaid Venemaa sündmusi jälginud, sest ega uut ja üllatavat infot või seletusi sündmuste kohta Ericsoni raamatust ei leia.

Küll aga on Claes Ericsoni raamat hea neile, kes tahavad saada kiiret ülevaadet Venemaa viimase 20 aasta majanduslikust arengust, eriti selle nö suurärist. Neil juba lugedes igav ei hakka, sest Ericson jutustab päris lobedalt.

Kasvõi selline näide, et head ajakirjanduslikku lugu aitavad kirjutada värvikad tsitaadid. Sellise teema puhul ei saa lennukaid tsitaate mitte vähe olla ning Ericson on neid lugejate rõõmuks kuhjaga välja noppinud. Näiteks Vagit Alekperov: “Midagi pole tasuta. Kuid makseviisid võivad varieeruda.” Või Boris Berezovski: “Venemaa erastamised läbivad kolm etappi. Esimene etapp on kasumi erastamine, teine on vara erastamine ning kolmas on krediidi erastamine”.