Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 12

Venemaal oli 1990ndail kõik müügiks. Paljudes tehingutes kasutasid müüjad oma võimupositsioone ja müüsid maha riigi vara – tooraineid, osakuid või tulusaid kommertslepinguid. Insaider-müüjad oskasid makseid suunata nii, et osa rahast tuli ka nende endi taskutesse.

Enamasti olid tehingud väga segased, kuid paljud skandaalid on ka avalikuks tulnud. Ilmselt hullema juhtumiga oli seotud Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Oleg Lobov, kes müüs süüdistuste kohaselt 1992. aastal 100000 dollari eest maha närvigaasi sariini tootmishoone plaanid. Ostjaks oli väidetavalt Jaapani viimsepäeva sekt Aum Shinrikyo. Sariingaasi kasutati 1995. aastal Tokyo metroos ning see mürgitas tuhandeid ja tappis kaksteist metrooreisijat. Lobov lükkas kõik süüdistused tagasi, teda ei mõistetud kunagi süüdi ning ta liikus diskreetselt uuele ametipostile.30 Selline lähenemine, mille puhul eeldatav kuritegu ei tinginud süüdimõistmist, vaid viis ametist vabastamiseni, sai Venemaal, kus võimu kuritarvitamine oli paikkondlik, levinuks.

Teine skandaal, mis äratas tähelepanu 1993. aastal, oli „suur Tšetšeenia pangapettus“. Paari äraostetud pangaametniku abiga Venemaa keskpangas suutis Tšetšeeni jõuk toimetada miljardeid rublasid Venemaalt välja. Kasutatud meetod oli lihtne. Esimeseks sammuks oli Tšetšeenias registreerida pank, mis saatis makseorderi ühele teisele pangale Venemaal. Vastuvõtva panga esindaja esitas orderi ühesse keskpanga 1400 harukontorist ja soovis väljamakset sularahas. Kui kuritegu viimaks avastati, olid mõlemad pangad kadunud – ning koos nendega ka raha. Vildakas bürokraatia ja ebaküps majandussüsteem kaoses olevas riigis tähendas, et kuritegu võis korrata lugematu arv kordi seni, kuni meeskonnas oli abistav insaider.

Väljapaistmiseks polnud vaja ametlikke tegevusi, tihti piisas vaid abistavast käest. Kui siseminister Viktor Barannikov kiitis 1992. aastal heaks vaid ühe kahtlase toormaterjalide eksporditehingu, anti tema abikaasale ja sõbrale vastutasuks kolmepäevane ostureis Šveitsi. Hlebnikov kirjeldab oma raamatus „Kremli ristiisa“ kuidas kaks viimast ostsid miljonite eest karusnahku, parfüüme ning muid luksusesemeid ja tulid tagasi kahekümne kohvriga. Nüüd oli Barannikovist saanud Jeltsini võimas vastane ja varsti peale ekspordi heakskiitmist hoidis ta konfliktis, mis päädis Valge Maja tulistamisega tankide poolt, parlamendi poolele. Aastal 1993 saadeti ta vangi.

Tihti oli keerukas eristada majanduslikku kuritegu ja kõrgetasemelisi laimukampaaniaid, mis olid tuntud kui „kompromat“. Vassimise skandaal toimus aastal 1991, kui välismaise kaubanduse eest vastutav peaministri kohusetäitja Gennadi Filshin soovis süüdistuste kohaselt vahetada suurt hulka rublasid dollariteks äärmiselt muudetud vahetuskursiga. Teiseks tehingupooleks oli üks täiesti tundmatu Briti ettevõte.

Tehing jäi katki, kui sellest teada saadi ning Filshin mõisteti põlastusväärse kriminaalina süüdi. Muudes seostes on Filshinit kirjeldatud ka kui südametunnistuseta inimest ning süüdistatud oma positsiooni isiklikuks hüvanguks ära kasutamises. Filshin eitas kogu juhtumit ja mõnede kuulujuttude põhjal oli „Filshini juhtum“ lihtsalt välja mõeldud näitamaks, kuidas Jeltsini valitsus oli riigi finantsidega valesti majandanud ning seega mõeldud hoopis presidendi enda halvustamiseks. Uurimine ei päädinud süüdimõistmisega ning tõde ei saada ilmselt kunagi teada.

Teine skandaal, mis polnud avalikult illegaalne, oli 1998. aastal avalikuks tulnud Fimaco Afäär. Nimi Fimaco kuulus ühele Venemaa keskpanga tütarettevõttele Jersey maksuparadiisis ning afääriga oli seotud isikuid nii keskpangast kui valitsusest.

Afääris ärastati suur osa Venemaa 1992. aastal Rahvusvaheliselt Valuutafondilt saadud hiigellaenust. IMFi laenu eesmärgiks oli luua suure surve all olevate pankade jaoks likviidsust ning stabiliseerida kõikuvat rubla vahetuskurssi. Selle asemel liikus suur hulk raha välismaale, väikestesse ja ähmastesse anonüümsete omanike firmadesse.

Peaprokurör Juri Skuratov väitis, et ülekanded hirmuäratavas summas 50 miljardit dollarit teostati riigi konverteeritava valuuta reservidest keskpangas Fimacole, mille põhiomanikuks oli keskpanga tütarettevõte Pariisis. Audiitorfirma PriceWaterhouseCoopers uuris afääri ja leidis, et üle 20 protsendi sihtettevõtetest oli „Venemaa ettevõtete ja eraisikute“ omanduses.

Fimaco maksis tundmatutele ettevõtetele, mis äkitselt tegevuse olid peatanud ja kadunud, pöörastes summades haldustasusid ning investeerinud spekulatiivsel turul palju raha lühiajalistesse võlakirjadesse – otseselt IMFi juhiseid ignoreerides.

Viimaks tunnistasid Venemaa ametivõimud, et nad olid raha kasutamise kohta valetanud ja tunnistasid, et reserv oli aastal 1996 tegelikult miljard dollarit väiksem kui varem IMFile raporteeritud. Kuid alles siis, kui IMFi lisaraha jälle 1998 aasta suvel kadus, sai selgeks kuidas Venemaa oma finantsabi tegelikult tarvitanud oli.

Keskpanga juhid pidasid Fimaco Afääri vaid hulgaks täielikult legaalseteks „raamatupidamise trikkideks“, mis olid vajalikud IMFi auditeerimisnõuete täitmiseks, kuid sellega ei nõustunud mitte keegi. On endiselt selgusetu, kes olid ärastamise taga ning kui ulatuslik see võis olla. Samuti on erinevaid arvamusi sellega kohta kuhu raha tegelikult läks. Erinevate uurimiste niidiotsad on viinud näiteks Šveitsi, Prantsusmaa ja Itaaliani. Ajaleht „The Moscow Times“ viitas Venemaa Riikliku Audiitorite Koja raportile millest selgus, et keskpank oli kasutanud IMFi laenu, et toetada dollarite ostmist vähestest valitud pankadest. See ei olnud saadud laenu eesmärgiga – kaitsta rubla – kooskõlas.

Kui endine majandusminister Boriss Fjodorov küsis 1992. aastal keskpanga juhilt Sergei Dubininilt ning peaminister Tšernomõrdinilt selgitust valuutareservi investeerimise kohta siis öeldi talle, et ärgu sekkugu. Fjodorov rääkis mõned aastad hiljem Raadio Vaba Euroopale, et keskpangaga seotud erinevad struktuurid olid üles seatud selleks, et „sõbrad saaksid rikastuda […] Nad võimaldasid sõpradel rikkust kokku kühveldada, sest kui ettevõtted on asutatud ilma riskita ning liigutatakse miljardeid dollareid, saab keegi taskusse pista märkimisväärse vaheltkasu […] kümnetes miljonites dollarites. Küsimus on, et kes need vahendustasud taskusse pistis?“31

Keskpanga ametnik Dubinin pole ainus, keda Fimaco Afääriga seostatakse. Kaks teist kahtlusalust on majandusministri asetäitja Mihhail Kasjanov, kelle vastutusalasse kuulusid välislaenud (mehe hüüdnimi Kahe prossa Miša viitab summale, mida ta siseinfo levitamise eest kuulu järgi küsis), ning Boriss Jeltsini tütar Tatjana Djatšenko. Kuid ametlikke süüdistusi ei ole neile esitatud.32

Dubinin nimetas süüdistusi „laimavaks PR kampaaniaks, valeks“ ning tema sõnul kasutati IMFi laenu rubla vahetuskursi kaitsmiseks ja „kallatuna riiklikku potti“ ehk eelarvedefitsiidi katmiseks finantsministeeriumi poolt.

Fimaco Afäär ei olnud Dubinini ainus probleem ning ebaõnnestumisi esines kogu tema 1990ndate alguse karjääri jooksul. Esiteks pidi ta finantsministri kohusetäitjana ametist tagasi astma peale 1994. aasta oktoobrikuu „musta teisipäeva“. Siis langes Venemaa valuuta esimest korda dramaatiliselt peale seda, kui post-nõukogude hüperinflatsioon oli viimaks saavutanud mõistliku taseme. Keskpanga juhatajana osales Dubinin Venemaa teises devalveerimises 1998. aasta augustis, mis viis taaskord tema ametist tagasiastumiseni. Kõik see tema isiklikke finantse aga märkimisväärselt ei puudutanud, sest Dubinini ametipalk keskpanga juhatajana oli tema Ameerika kolleegi Alan Greenspani omast kaks korda kõrgem.

Kuid Dubinin ei suutnud kokku koguda midagi sama suurt nagu 1990ndate tegelikud võitjad – ettevõtluse oligarhid.