Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 10

Venemaal on organiseeritud kuritegevus eksisteerinud juba sajandeid, kuid alates Brežnevi aja stagnatsioonist 1960ndate lõpus muutus kuritegevus üha hullemaks. Smuugeldatud kaupade laviin kasvatas musta turgu dramaatiliselt.

Allmaailmas (vorovskoi mir – varaste maailm) tekkisid kriminaalide oma seadused nii vanglaseinte vahel kui sellest väljaspool. Näiteks oli keelatud kogu kontakt ametivõimudega ning eksisteerisid ka (kriminaali vaatevinklist) eetilised käitumisreeglid nagu sõnapidamise olulisus ning nulltolerants politseiga koostöö suhtes. See oli vorõ v zakone (seaduslike varaste) põhimõte, Venemaa analoog Sitsiilia ristiisadele. Nemad määrasid seadused ja mõistsid kohut varaste seaduste rikkujate üle.

Kõige kurikuulsam „seaduslik varas“ 1970ndail oli Vjatšeslav Ivankov aliasJapontšik, „Japs“, kes sai selle hüüdnime oma pilusilmade pärast. Ta oli seotud kõigega alates ikoonide smuugeldamisest kuni brutaalse väljapressimiseni ning armastas öelda, et „kellegi tapmine on sama lihtne kui sigareti süütamine“. Kuid Japontšik oli üks viimastest omalaadsete seas, ning kui ta viimaks 80ndate alguses arreteeriti, olid vorõ v zakone traditsioonid kaotamas oma toetuspinda.

Foto Japontšikust peale tema vabastamist Ameerika vanglast suvel 2004. Tätoveeringud on Vene allilmas alati olulised olnud, eriti vory v zakone jaoks. Japontšik lasti maha Moskvas aastal 2009.

Majanduslikult raske 1980ndate lõpp suurendas äärmises vaesuses elavate inimeste hulka. Kaootiline üleminek kapitalismile koos laialdase vaesuse ja kontrollimata ametliku korruptsiooniga ahvatles paljusid venemaalasi kriminaalsete rühmitustega ühinema.

Nõukogude Liidu viimasel aastakümnel muutus kiritegevus üha brutaalsemaks ning peagi oli kogu eetika vorõ v zakone ümbert täielikult kadunud.

Kuid alles peale Nõukogude Liidu lagunemist sai organiseeritud kuritegevus õige hoo sisse ning fenomen „Vene maffia“ sai kurikuulsaks. Paari aasta jooksul muutus Venemaa globaalsest supervõimust millekski, mida president Jeltsin nimetas 1993. aastal „kuritegevuse supervõimuks“.

Vägivallaaktid, nagu näiteks pantvangide võtmine ja palgamõrvad, muutusid 1990ndate Venemaal peagi igapäevaseks nähtuseks. Selline brutaalsem kuritegevus sai nimetuse bespredel – kuritegevus ilma piirideta. Äkitselt kubises Venemaa julgeolekuteenistuse ametnikest ning Afganistani ja Tšetšeenia sõjaveteranidest, kellel puudus töö, kuid olid suured legaalsel ei-kellegi-maal töötamise kogemused. Samuti tõid nad endaga kaasa igas suuruses ja vormis relvi.

Uustulnukad ei olnud pärit ainult ühiskonna madalamatest kihtidest. Kui Venemaa uus julgeolekuteenistus, KGB kärbitud järglane, sai ülesandeks organiseeritud kuritegevusega võidelda, asusid selle nii endised kui praegused töötajad pooli vahetama. Kriminaalide ja politseinike vahe oli peagi kadunud.

Venemaa föderaalvabariigid Kaukasuses ägisesid piirkonna murdepunktini viinud sotsiaalsete probleemide all ning paljud noored mehed liikusid põhja poole õnne otsima. Eriti ahvatlesid vaeseid ja haavatavaid isikuid, kellel polnud midagi kaotada, suurlinnad. Peale vabastamist Tšetšeenia vanglatest, mis tuli rahapuudusel sulgeda, leidsid paljud professionaalsed kriminaalid tee Moskvasse või Peterburi.25 1990ndate keskpaigas tegutses Venemaal hinnanguliselt umbes 8000 maffiarühmitust kokku üle poole miljoni liikmega.

Kuigi Tšetšeenia maffia liikmete arv ei ületanud Moskvas ilmselt kunagi tuhande piiri, piisas pelgalt sellest faktist, et paljudes kodanikes hirmu tekitada. Neil olid tihtipeale tihedad sidemed Tšetšeenia klannidega, mis juhendasid neid kuidas avada panku, teostada rahapesu või hoolitseda varastatud kaupade eest. Peagi oli Tšetšeenia pealinn Grožnõi muutunud smuugeldamise ja narkootikumide keskuseks.

Venemaa kogenematud ärimehed olid maffiale lihtsaks saagiks. Puuduva seadusandluse ja kohtusüsteemita ning äraostetava politseiga oli neil vähe, millele toetuda, kui jõuk nende uksele koputas. „Katus“ oli 1990ndail väga sagedane, ning kui sooviti, et ettevõte püsima jääks, oli kohustuslik, et firmal oleks krõsha (katus). Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele pakkus katust kohaliku maffiajõugu boss, kuid mida rikkam ärimees, seda kõrgem oli tema kaitsja positsioon maffia hierarhias.

Ilma „katuseta“ riskisid sa ootamatute ja kulukate visiitidega, mida korraldasid korrumpeerunud töötervishoiu kontrollid või politsei. Kui sa maksid oma kaitsjale raha, mille eest oleks saanud korraldada ühe korraliku peo, siis seda ei juhtunud. „Katust“ kasutati ka võlgade sissenõudmiseks ning veelgi hullemate röövlite eemalhoidmiseks, kuid samal ajal piiras see võimalusi ametlikult äri ajada või politseilt abi paluda. „Selle asemel, et erimeelsused turul või kohtus lahendada, palkavad ärimehed professionaalsed palgamõrvarid ja lahendavad oma konflikte relvadega,“ on öelnud juveeliärimees Georgi Hatsenkov.

Kaitse maksumus võis kogu ettevõtte sandistada. Samas oli äri tegemine halli piirkonna ümber või seal sees üks kasumlikumaid raha teenimise viise. Maffia meetodid soodustasid ka Venemaa tõsiste ettevõtjate haiglaslikku käitumist. Ettevõtte kaitsja toetusel kliente või konkurente ähvardades sai ärimees oluliselt suuremat kasumit.

Üks anonüümne ettevõtja märkis 1990ndate alguses, et Venemaal on kolme sorti ärimehi. Esimesed on palgamõrvarid. Teised varastavad eraisikutelt ning kolmandad on täiesti ausad ärimehed, nagu tema, kes varastavad ainult riigilt.

Inimelu väärtus langes kooskõlas majanduskriisi süvenemisega ning selle hinnaks peeti 1994. aastal 1500 dollarit. Rootsi ajakirjaniku Malcolm Dixeliuse raamatu „Venemaa allilm“ väitel toimus 1990ndate keskpaigas Venemaal üle 80 mõrva päevas. Venemaa kriminaalpolitsei juhataja andmetel mõrvati ainuüksi Moskvas ööpäeva jooksul kolm kuni viis mafioosot „omavaheliste erimeelsuste lahendamise käigus“. Peterburi allmaailmas oli tuntud ütlus – „kui vangla ei ole sind kätte saanud, saab su kätte kuul“.

Tuntuimateks vahejuhtumiteks olid liberaalse duumaliikme Galina Starovoitova palgamõrv, uuriva ajakirjaniku Dmitri Holodovi hukkumine pommiplahvatuses ning eduka pankuri Ivan Kivelidi mürgitamine. Vaid väga vähesed tuntud mõrvadest on suudetud lahendada.

Palgamõrvarid müüsid oma teenuseid igal tänavanurgal. Kõige jultunum ja surmav tapja oli müütiline Aleksandr Solonik, kes on tuntud ka kui „Supertapja“ ja „Aleksander Suur“. Kuulu järgi suutis ta tulistada kahe käega korraga ning tal oli armuafäär Venemaa 1996. aasta missi Svetlana Kotovaga. Ei ole teada, kui palju elusid Soloniku südametunnistusel kirjas on.26 Kreekas leiti 1997. aastal meesterahva surnukeha, mis identifitseeriti Solonikuna kuid levivad kuulujutud, et mees on endiselt elus.

Venemaa uued kurjategijad olid huvitavad, edukad ning mõjukad ja „Ristiisa“ filmi tunnusmuusika täitis restorane. Kui neilt küsiti, kelleks lapsed täiskasvanuna saada tahavad, vastasid vene poisid sageli „maffiabossiks“ ja tüdrukud „prostituudiks“. Ilmselgelt oli ideaaliks kiire ja lihtne rahateenimine.

Gängsterid olid kultuse staatuses, kuid ühel päeval võisid nad olla ajalehes samal pildil ministritega ning järgmisel päeval võis neid tabada kuul. Nagu arvata võis, tabas ka Kotovat sama saatus kui tema meessõpra Solonikit ning Kreeka politsei leidis paar nädalat hiljem tema vägivallatunnustega surnukeha mehe laiba leidmise koha lähedalt.

Lisaks katuse pakkumisele oli oluliseks sissetulekuallikaks ka salakaubavedu. Muuhulgas kauples maffia ka kunsti ja antiikesemetega, mis olid varastatud kirikutest üle kogu endise Nõukogude Liidu. Mitte midagi polnud tabu ning korra või paar võtsid Saksamaa ja Tšehhoslovakkia politsei kinni grupeeringud, kes üritasid salakaubana Läände vedada tuumarelva koostisosi.

Raskete elutingimuste tõttu kasutasid paljud venemaalased juhust ja lahkusid piiride avanedes riigist. Kuid kui korralike töökohtade leidmine välismaal ebaõnnestus, tekkis maffialaadseid rakukesi nii mõnegi riigi pealinnas. Oma raamatus „Punane maffia: kuidas Vene maffia on Ameerika vallutanud“ kirjeldab Robert Friedman seda, kuidas 1990ndail sai alguse Venemaa maffia USAs, mille keskpunktiks kujunes New York. Väljarännanute eeskujul järgnesid haavatavate inimeste hordid, kellest suur hulk oli noori naisi ning kes langesid julma väljapressimise ja pettuse ohvriks.

Venemaalased, kes välismaal raha teenisid, olid sihtmärgiks ka oma osa soovivatele kriminaalgrupeeringutele. Vastuseis oli sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Venemaa jäähokistaarid, kelle palk oli NHLis üleöö miljoneid dollareid, leidsid peagi, et maffia jälitab neid varjuna. Samuti ei jäänud puudutamata Venemaa jäähokiliit, mis sai teatud protsendi igast siirdumise tasust, sest aprillis 1997 mõrvati liidu president tema kodu lähedal Moskvas ning seda tapmist on hiljem seostatud siirdumise tasudega.

2009. aasta lõpus saadeti Vladimir Barsukov pettuste ja korporatiivsete aktsiate ülesostmise eest neljateistkümneks aastaks vangi. Kuuldavasti juhtis ta 1990ndail Peterburis kurikuulsat Tambovi grupeeringut. Nagu sellist tüüpi kohtuasjade puhul tavaline, istus süüdistatav kohtusaalis lukustatud puuris. Turvameetmed olid eriti karmid ning saalis viibis kaksteist relvastatud turvameest.

Ajakirjanik Paul Hlebnikov meenutab veel üht hirmsat intsidenti, mis puudutas Venemaa Afganistani sõjaveteranide fondi. Fond sai abivajajate jaoks annetustena suuri rahasummasid, kuid raha jõudis harva nendeni, kelle jaoks see mõeldud oli. Organisatsiooni kahtlustati vassimises ja rahapesus.

1996. aasta novembris kogunes grupp Afganistani veterane Moskva lähistel Kotljakovski surnuaial, et mälestada fondi presidenti, kes oli kaks aastat tagasi pommiplahvatuses surma saanud. Keegi oli kõrvalasuvale hauaplatsile pommi matnud ning suur plahvatus viis endaga hauda kolmteist inimest ja vigastas kümneid.

Kriminaalsed organisatsioonid said inspiratsiooni välismaistest trendidest ning tekkiv Vene maffia lõi peagi sidemed Sitsiilia Cosa Nostra ja Hiina triaadidega. Ladina-Ameerika narkokartellide abiga õppisid nad ka parimaid nippe, kuidas narkootikume müüa.

Alguses tundus, et ruumi jätkub kõigile, kes soovivad seaduse pahupoolel tegutseda. Kuid aastal 1993 oli võitlus erinevate jõukude vahel kasvanud nii suureks, et konkurents viis täismahus maffiasõjani.

Aastate jooksul olid slaavi grupeeringud pealt vaadanud, kuidas Tšetšeeni rühmitused hõivavad üha enam Moskva territooriumi. Esimene kokkupõrge nende gängide vahel toimus juba aastal 1988. Slaavlastest moodustati tšetšeenide vastane liit, mida juhtis Sergei „Mihhas“ Mihhailov (loe temast lehelt 64) ning mille eesmärgiks oli tšetšeenid riigist igaveseks välja ajada.

Sell liiduga oli liitunud ka Orehhovo grupeering, mis oli üks kõige suuremaid ning eksisteeris alates perestroikast ja koosnes peamiselt noortest tugevatest sportlastest. Nõukogude spordikangelase päevad olid nüüd läbi, sest Venemaa võitis vähe medaleid ja tiitleid ning seega pühendasid noored „sportlased“ end nüüd jõutõstmise asemel sellistele tegevustele nagu näiteks narkootikumide salakaubavedu, „katuse“ pakkumine ja prostitutsioon. Nende juhiks oli „Sylvester“, kelle nimi oli inspireeritud Hollywoodi märulifilmide musklimehest Sylvester Stallonest. Sylvester oli nooremana olnud Mihhase Soln- tsevo sõpruskonna vihane vaenlane, kuid nüüd oli meeste ühiseks sooviks kõrvaldada tšetšeenide jõuk.

„Suur maffiasõda“ puhkes täies mahus, kui snaiper lasi teadmata põhjustel ühe Moskva ööklubi ees 10. aprillil 1993 maha ühe maffiajõugu bossi. Tol aastal registreeriti peaaegu 30000 tapmist, kuid ilmselt oli neid rohkemgi. Veriseimad lahingud toimusid Moskvas, kuid intsidendid leidsid aset kõikides suuremates Venemaa linnades.

Enamik tapmisi toimus eelnevalt kokkulepitud arveteklaarimise (razborki) käigus. Peaaegu iga päev teatas meedia surmavatest tulistamistest. Peale seda, kui Sylvester autopommiplahvatuse tagajärjel 1994 sügisel suri, lagunes Orehhovo kümneks väikeseks grupeeringuks. Nende mõju hakkas vaikselt kaduma ning paljud liikmed ühinesid Mihhase üha tugevamaks muutuva Solntsevo gängiga. Arveteklaarimiste ning seega ka riigis toime pandud mõrvade arv oli tasapisi langemas.

Maffiasõjas ei kuulutatud kunagi välja ametlikku võitjat. Nii slaavi kui tšetšeeni grupeeringud olid saanud suuri kaotusi ja polnud jätkamiseks enam piisavalt tugevad. Võitjateks olid hoopis ärimehed, kes olid tihti tegutsenud grupeeringute vahetus läheduses ning neile katust maksnud. Nendel ärimeestel oli nüüd võimalus oma ettevõtteid arendada ilma, et nende ümber vihiseksid kuulid. Paljud neist kasvasid peagi nii võimsaks, et nad ei vajanud enam kiiresti mõjuvõimu kaotava maffia kaitset. Seetõttu tähendas vaherahu Venemaa esimesi aastaid iseloomustanud maffiagrupeeringute perioodi lõppu.

Organiseeritud kuritegevus oli Venemaal siiski selleks, et jääda ning jätkas Venemaa majanduse halvamist muudel viisidel.

SERGEI „MIHHAS“ MIHHAILOV: MAFFIAKUNINGAS

„Me ei ole gängsterid, me oleme venelased.“

– Tsitaat filmist „Brat 2“

Kaader 1999. aasta filmist „Brat 2“ („Vend 2“). Režissöör Aleksei Balabanovi film räägib sellest, kuidas Vene maffia üritab USAs kanda kinnitada ning põhineb osaliselt 1990ndate lõpus toimunud reaalsetel sündmustel.

Sergei „Mihhas“ Mihhailov (sünd. 1958) kasvas üles keskkonnas, kus kuriteo sooritamist ei peetud tingimata kriminaalseks. Kaua aega olid tõelisteks kriminaalideks olnud korrumpeerunud politseiametnikud ja poliitikud. Kui sa seadust rikkusid, soovisid sa näidata enda vastumeelsust süsteemi vastu.

Nooruses elatas Mihhas end olles kelner mitmes Moskva restoranis. 1980ndate Nõukogude Liidus olid palgad naeruväärsele väikesed ning peagi hülgas ta ausa elu ja valis tasuvama pisikuritegevuse tee. Mustal turul alustades sai ta tuntuks kui kaardihai. Tema õnn siiski pöördus ning 1984 arreteeriti ta varguse eest.

Aeg trellide taga ei pannud Mihhast oma kriminaalkarjääri hülgama – hoopis vastupidi. Vanglas õppis ta uusi trikke ja brutaalsemat mõtteviisi riigi kõige kogenumatelt kriminaalidelt ning lõi väärtusliku tutvusvõrgustiku.

Varsti peale vabadusse pääsemist asutas Mihhas Solntsevo vennaskonna, mis tegutses Solntsevos, maitsetus Edela-Moskva piirkonnas. Mihhas värbas selle liikmeid ühendades mitmeid „spordiklubisid“.

Mihhas ignoreeris vorõ v zakone kirjutamata reegleid ja traditsioone. Sel viisil olid tema gängi liikmed seadusvastase ühenduse bespredel eelkäijateks, kus traditsioonid vahetas välja jõud ja võim. Distsipliini rikkumise eest oli karistuseks väljaheitmine või hullemal juhul surm.

Mihhas nimetas ennast siiski ärimeheks. „Äri“ läks hästi ja vennaskond kasvas kuni Mihhas ja mitmed teised vennaskonna liikmed 1989. aastal arreteeriti, süüdistatuna bandiitluses (organiseeritud kuritegevuses). Mihhas oli vahi all 18 kuud, kuid vabastati peale seda, kui peamine tunnistaja keeldus tunnistusi andmast.

Mihhase ees laius nüüd täiesti uus riik ning ta lõikas kiiresti kasu segadusest, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist valitses. Varsti omas Solntsevo vennaskond kasiinosid, panku ning isegi üht Moskva lennuväljadest.

Peale paari rasket aastat 1990ndate alguses, mis kulmineerus „suure maffiasõjaga“ 1993-1994, kui paljude grupeeringute juhid mõrvati või arreteeriti, tugevdas Solntsevo vennaskond Moskva allilmas oma haaret. Keegi ei kahelnud nende võimsaima ja kriminaalseima grupeeringu staatuses peale seda, kui nad olid lugematutes arveklaarimistes võitnud mitmeid teisi gänge.

Neile ei saanud vastu isegi ametivõimud ning pealegi olid paljud ametnikud, kes maffia teele sattusid, juba pooli vahetanud. Omades sidemeid Moskva juhtivate ringkondadega, paistis vennaskond võitmatu. Tegevust ei juhitud enam hämaratest keldritest vaid eksklusiivsest kontorist Leninski prospektil.

Mihhasel oli erakordne võim ning tema tegevus laienes peagi üle Venemaa piiride. Venemaa maffiablogi väitel oli tal erioperatsioonide üksus Miamis. See kujutas endast pidevas valmisolekus lahingubrigaadi, mis võis lennata just sinna, kuhu tarvis.

Samal ajal soovis Mihhas tugevdada oma austatud ärimehe positsiooni. Võltspassi kasutades kolis ta aastal 1994 Iisraelisse ning aasta hiljem Šveitsi. Ta ostis Genfi lähedal lossi, tema kaks last käisid erakoolis ja mees soovis hakata elama rahulikumat elu.

Kuid Šveitsi ametivõimudele ei meeldinud, et nende riik maffiabosse ligi tõmbas. Peale mitmes ülemaailmses tagaotsitavate kurjategijate nimekirjas figureerimist arreteeriti Mihhas 1996. aasta oktoobris Genfi lennuväljal. Tema vastu esitatud süüdistused puudutasid peamiselt rahapesu, kuid tema lossist leidis politsei läbiotsimise tulemusena kõike alates lutikatest kuni fiktiivsete firmade dokumentatsioonini.

Venemaal tõendite leidmine osutus raskemaks, kuid kõige keerulisem oli siiski sundida tunnistajaid tunnistama. Hulk potentsiaalseid tunnistajaid olid langenud hirmutavate mõrvade ohvriks ning teised said pidevalt tapmisähvardusi. Kui Šveitsi kohus lõpuks ligi kaks aastat hiljem algas, toodi allesjäänud tunnistajad kohtusaali kuulikindlates vestides.

Süüdistaja pidi leppima sellega, et süüdistab Mihhast mitmes väiksemas kuriteos, sealhulgas „kuulumises salajasse kriminaalsesse organisatsiooni“ ehk siis Solntsevo vennaskonda. Kui kohus lõpuks detsembris 1998 otsuse välja kuulutas, oli see sisuliselt õigeksmõistmine, välja arvatud süüdimõistmine kõige tähtsusetuimas. Mihhas oli pidevalt väitnud, et ta on ainult üks „lihtne ärimees“ ning tänas kohut öeldes „Te näitasite kogu maailmale, et selles riigis võib leida demokraatiat, seadusi ja õiglust“. Tegelikult peetakse seda otsust aga üheks kõige hullemaks seaduseväänamiseks, mis Šveitsi kohtus kunagi toimunud on. Kirsina tordil kaebas Mihhas Genfi kantoni tema vangisoleku aastate jooksul saamatajäänud tulu asjus kohtusse ja võitis.

Aastal 1999 oli Mihhas jälle vaba mees ning samal aastal hinnati Solntsevo vennaskonna suuruseks üle maailma umbes 5000 liiget. Kuid vennaskond, nagu Venemaa maffia üldiselt, üha vähenes, kuna organiseeritud kuritegevus oli 2000ndail liikunud võimukoridoridesse. Mihhas on uudiste teemaks olnud järjest harvem, hoolimata sellest, et teda on seostatud mitmete kuritegudega USAs ja mujal.27