Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 6

Peale Nõukogude Liidu lagunemist sai Boriss Jeltsin uhiuue Venemaa riigi vaieldamatuks juhiks. Peagi määras ta Jegor Gaidari (loe temast lehelt 35) peaministri kohusetäitjaks lootuses, et noor majandusteadlane äratab varjusurmas majanduse peale 70 aastat riigi ressursside väärkasutamist taas ellu.

Gaidar võrdles saadud ülesannet „patsiendi voodist välja tõmbamisega“ ning tema poolt valitud ravimiks osutus „šokiteraapia“. Muuta maailma suurim täielikult riiklik majandus turumajanduseks oli väga suur väljakutse, sõltumata selle elluviimiseks valitud meetodist.

Gaidar ei kohkunud tagasi ja konsulteeris Lääne majandusteadlastega ning nõu, mida talle anti, oli üksmeelne – ta pidi teostama ülemineku kapitalismile nii kiiresti kui võimalik. Väljakirjutatud retseptiravimiks oli lasta turul valitseda, mis tähendas riigiettevõtete massilist erastamist ning hinna-, tööjõu- ja tootmiskontrolli lõpetamist.

See üliliberaalne plaan põhines suuresti Washingtoni konsensusel. Meetodit oli edukalt rakendatud näiteks Poolas ning see oli inspireerinud ka Lääne majandusteadlasi Rahvusvahelises Valuutafondis IMF ja Ameerika Ühendriikide Riigikassat. Poolas nimetati üleminekut turumajandusele „suureks pauguks“ ning venelased said peagi teada, miks.

Gaidari arvates oli ainsaks võimalikuks lähenemisviisiks kiire ja jõuline tegevus. Koos oma Leningradist (nüüdsest Peterburist) pärit hea sõbra ja majandusteadlase Anatoli Tšubaisiga (loe temast lehel 39) koostati kaheleheküljeline programm kogu Nõukogude Venemaa majanduse erastamise kohta ning mehed olid valmis seda plaani ka koheselt ellu viima.

Hiigelprojekt käivitati 2. jaanuaril 1992, vaid mõned päevad peale Nõukogude Liidu lagunemist. Koheselt heideti kõrvale riiklik hinnaregulatsioon ning peagi järgnes ka varade kolossaalne laiali jaotamine tööstusele ja sõjaväele. Reformid tegid lõpu asjade põuale ja pidurdasid eelarvedefitsiiti ning riigi rahade vähenemist, kuid tõid endaga kaasa ka suured probleemid hüperinflatsiooni ja karile sõitnud riigiettevõtete näol.

Kuidas nad julgesid nii drastilist erastamisskeemi ellu viia? Vastus on, et nende suurel eesmärgil polnud majandusega mingit pistmist ja kogu tähelepanu oli pööratud hoopis varade jagamisele. Kui seda oleks saadud teha õiglaselt ning selle käigus ka riigikassasse raha sisse tuua, oleks see olnud boonus. Ajalehe Izvestija majandustoimetaja Mihhail Berger kirjutas, et „Tšubaisil oli ainult üks eesmärk ning selleks oli riikliku omandimonopoli hävitamine. Mistahes hinnaga.“ Erastamistsaariks saanud Anatoli Tšubais on kaitsnud julget kapitalismi projekti väites, et „kõige selle eesmärgiks oli tappa kommunism“.

Kui elu muutus 1990ndail vaesemaks, hallimaks ja sisutumaks, püsis Kommunistliku Partei oht väga reaalsena. Mälestus nõukogude ajast ei tundunud praegustest turumajanduse raskustest hullem olevat.

Kuigi Kommunistlik Partei oli Venemaa vabariigi esimestel aastatel ajutiselt keelatud, lõplikku arveteklaarimist siiski ei toimunud. Läänes eksiilis olles kuulutas dissident Aleksandr Solženitsõn, et „Läänes on kommunism paljude silmis elav lõvi, kuid meie jaoks Venemaal on ta surnud koer.“7 Kommunismi paljudest pahedest hoolimata sümboliseerisid selle utoopilised ideed kõike seda, mis praegusel Venemaal puudus. Nõukogude nostalgia oli tugevalt kanda kinnitamas.

Peaaegu muutmata poliitikaga õnnestus Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistidel muuta nende sotsialistlik alternatiiv atraktiivseks. Peale väikest langust said nad 1990ndate keskel taas populaarseimaks parteiks, kui riik oli teel üha sügavamasse majanduskriisi.

Noored reformijad kartsid, et kommunistide tagasipääs võimule tähendaks ka plaanimajanduse taastamist. Gaidar ja Tšubais uskusid, et kui nad suudavad kiiresti suunata suure hulga riigi varasid eraomandisse ning lubavad majandust kontrollida turul, siis on kommunistidel võimatu aega tagasi keerata. Kapitalism saavutaks siis pidevalt kasvava rikkuse taseme ning inimesed unustaksid kommunistliku utoopia.

Maailma suurim ja kiireim erastamisprotsess oli väga keeruline ettevõtmine. Levisid vastakad arvamused selle kohta, kuidas oleks Venemaa ettevõtteid kõige parem erasektori kätesse anda. Jeltsini valitsuse noored erastamisfanaatikud soovisid, et võimalikult palju varadest müüakse inimestele, kellel oleks võimalik nendesse raha investeerida. See annaks riigile väga vajaliku sissetuleku ja tagaks uute omanike motiveerituse.

Riigi väljavahetamine välisinvestoritest omanike vastu ei olnud võimalik ega ka soovitatav. Postkommunistlikus riigis suhtuti mahakäinud ettevõtetesse endiselt skeptiliselt ning Venemaa valitsusel oleks olnud keeruline õigustada riigifirmade müümist mittevenelastele.

Müük oleks pidanud toimuma väga odavalt, sest hetkeolukorras oli võimatu kõrget hinda küsida. Olemasoleva kapitali puudus ja enamike ettevõtete hale seis tähendas seda, et firmad olid madala väärtusega. Riigiettevõtted vajasid suuri investeeringuid ja nende juhatused ei suutnud uue olukorraga toime tulla, kuna tootmine ja hinnakujundus oli juba aastakümneid neile plaanis ette antud. NSVLi lagunemise järel vähenesid järk-järgult riigi toetused ettevõtetele ja välismaised tooted voolasid riiki sisse, muutes juba lootuselt alaarenenud Venemaa tööstusel võimatuks karmile konkurentsile vastu seista.

Riigiettevõtete faktilised juhatajad – „punadirektorid“ – moodustasid kuluaarides võimsa grupi. Nende arvates oleksid omanduse pidanud üle võtma töötajad. Nende argumendiks oli, et aktsiaid omavatel töötajatel oleks vähem põhjust ettevõtet langusesse lubada ning paremad võimalused ressursikasutuse parandamiseks. Äsjaristitud osanikena oleksid ettevõtete juhatused seega võimelised läbi suruma efektiivseid meetmeid, mis tagaksid kõrgema tootlikkuse ja kasumi ning see aitaks omakorda kaasa tootmise ja majanduse kasvule.

Lõpuks otsustas Tšubais ja tema erastamismeeskond, et vabrikute juhatajad (ja mõningal määral ka nende töötajad) saavad osta kuni 51 protsenti erastatavate ettevõtete osakuid.

Ostuhind oli praktiliselt olematu, kuid tavalistel vabrikutöölistel puudus harilikult vähimgi aimdus selle kohta, mida tähendab või mida võiks väärt olla osanikuks olemine. Esimeses erastamise laines, kui tuhanded väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted omanikke vahetasid, suutsid kavalad punadirektorid aktsiad sageli millegi sellise vastu vahetada, millel oli töötajate jaoks konkreetne väärtus. See võis tähendada kastitäit vabriku toodanguga või midagi nii lihtsat nagu kinnitus töökoha säilimise kohta.

Levis trend, et punadirektorid „maksid“ endale selle eest, mida nad ise nimetasid „intellektuaalseks kapitaliks,“ osakutes. Nad õigustasid, et ettevõtte edu on tingitud nende teadmistest ja juhtimisest ning tõlkisid selle enda jaoks aktsiatesse. Selline intellektuaalne väärtus oli aga kaheldav. Punadirektorid tahtsid hoopis selleks osanikeks saada, et jätkata hõlpsamalt kiratsevatest ettevõtetest kasumi ja varade riisumist. Lahenduskäigud olid erinevad – toodete odavalt iseendale müümine või lihtsalt ettevõtte seifi tühjendamine. Kannatas kogu Venemaa ärisektor, sest punadirektorid maksimeerisid oma lühiaegset kasumit firma pikaaegse ja jätkusuutliku arengu arvelt.

Sellises varastamises ei olnud midagi uut, see oli toimunud kontrollimatult ammu enne ametliku erastamisprotsessi algust. Erastamisminister Tšubais nimetas seda „spontaanseks erastamiseks“ ja pidas sellise rüüstamise lõpetamiseks vajalikuks, et riik leiaks uued ja turule orienteeritud omanikud.

Gaidar ja Tšubais kukkusid oma eesmärgiga haledalt läbi, soovides, et erastatud ettevõtete juhtidel lasuks kohustus aktsepteerida pakkumise ja nõudluse vahelist suhet. Erastamisprotsess ei tähendanud automaatselt konkurentsivõimelisemat majandust. Endised riigiettevõtted jätkasid tihti monopolidena, nüüd lihtsalt eraomanduses. Sellel oli negatiivne mõju tarbijatele – hindu tõsteti, kuid tootmiskvaliteet langes, kulude kontrolli all hoidmise ettekäändel.

Täna võib meeste fanaatiline usk massierastamisse kui kõige olulisemasse stimuleerivasse jõudu sujuvalt funktsioneeriva kapitalistliku süsteemi arengul näida naiivne. Mõned majandusteadlased leidsid hiljem, et on vastutustundetu erastada majandust nii kiiresti ilma korralike turumajandusinstitutsioonideta – nagu näiteks töötav regulaarne võrgustik või finantsjärelvalveasutus.

Nõukogude pärand – ebakompetentsus, passiivsus ja korruptsioon – oli riigi halvanud ning pärandas edasi võimu ärakasutamise kultuuri, vananenud tehnoloogiad ja pikaajalise perspektiivi puudumise ärisektoris. Vaba hinnakujundamine ja eraomandus neid põhiprobleeme ei lahendanud, vaid isegi suurendas neid ajutiselt.

Kuid Gaidar ja Tšubais arvasid, et protsess toimub liiga aeglaselt. Aeg oli küps selleks, et anda kogu Venemaa rahvale juurdepääs majandusele ning lasta neil sellest kasu saada.

JEGOR GAIDAR: ŠOKITERAPEUT

„Jegor, kas sa mõistad, et mis iganes tulemuse me saavutame, vihatakse meid meie ülejäänud elu jooksul, sest meie oleme need, kes Venemaa maha müüsid?“

„Jah, me joome praegu mürgitatud karikast.“

– Vestlus Anatoli Tšubaisi ja Jegor Gaidari vahel 1992. aasta alguses

Peaminister Jegor Gaidar katab oktoobris 1992 Kremlis kõnet pidades oma näo. Ja tal on ka põhjust.

Peale majanduskraadi saamist Moskva Riiklikust Ülikoolist aastal 1978 jätkas Jegor Gaidar (1956-2009) akadeemilist karjääri. Peagi liitus ta Kommunistliku Parteiga ning perestroika aastatel sai temast ajakirja Kommunist, mis oli kunagi rangelt ideoloogiline ajakiri, majandustoimetaja. Ta propageeris liberaalset suunda ning murdis peagi mitmed Nõukogude tabud, tutvustades termineid nagu inflatsioon, töötus ja eelarvedefitsiit.

Gaidari komme oma pead pakule panna tõi talle üha liberaalsemate 1980ndate jooksul ootamatuid karjäärivõimalusi. Aastal 1991 nimetati ta 35 aastasena majandusministriks riigis, milles oli ilmselt maailma kõige nõrgem majandus. Paar nädalat hiljem kukkus Nõukogude Liit kokku ning kapitalistlike veendumustega Gaidar edutati peagi peaministri kohusetäitjaks selles vastsündinud ja korratus riigis.

Gaidar tundis majandusteadlast Anatoli Tšubaisi juba alates aastast 1982 ning kutsus ta peagi oma meeskonda.8 Mõlemad olid aastaid kritiseerinud lonkavat ja üliideoloogilist nõukogude kommunismi ning selle utoopilist retoorikat ja poliitikat, mis mitte kuskile ei viinud. Meeste unistused täitusid, kui neile anti vabad käed oma sõnad tegudeks teha.

Neil puudus võltsettekujutus, et neid võidakse kangelasteks pidada. Hoopis vastupidi – Gaidar nimetas oma meeskonda kamikaze pilootideks. Mehed teatasid, et nende võitlus tagurlike parteijuhtide ja korrumpeerunud vabrikudirektorite vastu ei too venemaalaste poolt kaasa muud kui viha ja põlgust, sest inimesed olid kohutatud sellest, mida nad pidasid riigi varade põhjendamatuks raiskamiseks.

Gaidari iseenda nimetamine kamikaze reformijaks oli prohvetlik. Stsenaariumi (kas siis parima või halvima) kohaselt oli tema kõige olulisemaks teoks vabastada rangelt paigal hoitud Venemaa valuuta ning see tegu ei olnud halastuslask ainult plaanimajandusele, vaid mehe tema enda karjäärile. Jeltsin vallandas ta.9

Gaidar jätkas oma poliitilist tegevust ka peale Jeltsini usalduse kaotamist, kuid vastupidiselt Tšubaisile distantseeris ta ennast üha enam Kremlist. Aastal 1992 pani ta aluse opositsiooniparteile Paremjõudude Liit ning sai üheks selle juhtidest. Parteil pole seni siiski õnnestunud võimule saada, ning kui erakond ei saanud 2003. aasta riigiduuma valimistel ühtegi mandaati, jätkas Gaidar tegutsemist ohutumas akadeemilises maailmas.10

2006. aasta novembris esines Gaidar Dublinis teaduskonverentsil, kus tal hakkas paha otse esinemise ajal ning ta kaotas teadvuse.11 Gaidari arvates oli ta langenud mürgitamise ohvriks ning süüdistas rünnakus üldsõnaliselt „Venemaa ametivõimude oponente,“ kuid see vahejuhtum ei pannud teda oma karjäärist loobuma. Endiselt uuskapitalistliku Venemaa tõelise visionäärina seadis Gaidar töö esikohale kõigest muust. Ta suri tromboosi tagajärjel 2009. aasta lõpus.