Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 7

1992. aasta augustis, seitse kuud peale kapitalismi eksperimendi algust, ei teadnud enamik venemaalasi, et majandust erastatakse ning samuti ei olnud nad näinud muutusi paremuse suunas. Ostujõu loomiseks soovis Tšubais teha kogu rahvast osanikud.

Seetõttu oli erastamise teise laine eesmärgiks anda kõigile tükike Venemaa tööstuspirukast. 19. augustil 1992, täpselt aasta pärast Jeltsini kõnet Valge Maja ees tanki katusel, teatas Tšubais uhkusega, et uus „osak tähendab tõelist omandiõigust, mis on meile kõigile piletiks vabasse majandusse“. Samuti lubas ta, et projekti tulemuseks on „miljon omanikku, käputäie miljonäride asemel“. Järgneva kahe aasta jooksul sai iga Venemaa kodanik erastamisväärtpaberi ehk vautšeri. Kuigi see ei olnud ju veel osak, andis vautšer teoorias õiguse väiksele osale Venemaa majandusest.

Juba 1980ndate alguses oli Nõukogude majandusteadlane Vitali Naišul teinud ettepaneku muuta kommunistlik plaanimajandus turumajanduseks ning seda vautšeripõhise erastamisskeemi abil. Toona kritiseeris Tšubais ettepanekut kõvasti, arvates, et sellega kaasneb paratamatult ka ebaõiglus ja pinged ühiskonnas. Kuid saatuse irooniana oli just Tšubais see, kes Riikliku Omandikomitee juhina projekti ellu viis.

Kokku väljastati ligi 150 miljonit erastamisvautšerit, kõigil ümmargune märgistus 10000 rubla. Tšubaisi sõnul oli viimnegi neist peagi väärt kahe Volga hinda, kuid vautšeri hind mustal turul oli umbes 10 dollarit.12

Esmane reaktsioon oli täpselt selline, nagu Tšubais oli lootnud. Inimesed nõudsid sõna otseses mõttes majanduse erakätesse minekut, et nende vautšerid hinda läheksid. Sagin oli suur ning mõnda aega olid vautšerid ilmselt maailma kõige likviidsemaks tagatiseks – neid sai osta ja müüa praktiliselt igas Venemaa kioskis või metroojaamas.

Peagi loodi uute osanike esindamiseks sadu „fonde“ ning saadud vautšereid kasutades osteti kokku ettevõtteid nende arendamise eesmärgil. Mitmed oligarhid, eelkõige Mihhail Hodorkovski, mõistsid vautšerite potentsiaalset väärtust ja ostsid neid kokku. Kuna vaid vähesed venelased teadsid, kuidas oma vautšeritega ümber käia, „investeerisid“ paljud need uutesse osakutesse või lihtsalt vahetasid vautšerid millegi käegakatsutavama (paljudel juhtudel ka joodavama) vastu. Seetõttu vähenes vautšerite väärtus kiiresti ning 1994. aasta alguse vautšerite turuväärtuse analüüsi põhjal näis, et kogu Venemaa tööstus oli väärt vaid kümme miljardit dollarit. Erastamisvautšeritega oli seotud ka gaasigigant Gazprom, mille väärtuseks hinnati pisut alla 250 miljoni dollari – see oli vähem kui sajandik rahvusvaheliste investeerimispankurite hinnangust ning tuhandik sellest, mida ettevõte oli väärt viisteist aastat hiljem.

Uute fondide juhatajad ei omanud piisavalt investeerimisalaseid teadmisi ning tavaliselt olid nad kas hoolimatult oportunistlikud või lausa petiste poolt juhendatud. Vaid vähestel juhtudel oli hea mõte lasta mõnel fondijuhatajal vautšeriga sinu eest majandada. Sellest hoolimata said sellised finantsinstitutsioonid ligipääsu keskpanga kõrgelt subsideeritud intressimääradele, ning pank ei näinud kahjumlike laenude andmises probleemi.

Erastamistuhinas õnnestus paaril insaideril leida mahakäinud tööstuste hulgast ka tõelisi teemante. Protsessi eduka kontrollimise näiteks võib tuua Permis asuva Solikamski paberitööstuse osa erastamise, mis toodab suurt hulka Venemaa ajalehepaberist ning mille osakud ostis kokku Mihhail Haršani juhitud Esimene Vautšerite Fond (millest sai selle 1,5 miljoni vautšeriga riigi suurim fond).

Ajakirjanik Paul Hlebnikovi sõnul suutis Haršan kohalikku erastamiskomiteed veenda, et oksjon tuleb pidada Solikamski territooriumil. Tegemist oli aga kaitserajatisega ja tehasesse sisenemiseks oli vaja ametlikku luba ning Haršanil õnnestus ainsana vajalik luba saada. Mehe ainus kommentaar kümne protsendi aktsiate eduka ostu kohta oli, et „Me ei tapnud kedagi ega rikkunud ühtegi seadust. Sedasi aetakse Venemaal äri.“ Paljud nõustusid.13

Kahe aasta jooksul erastati enam kui sada tuhat riigiettevõtet, kuid tasuta osakute jagamine ei toonud riigikassasse raha sisse. Gaidari poolt pakutu polnud ilmselgelt imerohi ning eelarvedefitsiidi osa SKP-st jäi kahekohaliseks (kuigi see langes 1991. aasta 30 protsendilt aastaga kuni pisut üle 10 protsendini) perioodil, kui nafta hind langes 15 dollarini barreli eest.14

Rahutus kasvas ning enne 1992. aasta lõppu oli president Jeltsinil Gaidari radikaalsetest meetmetest kõrini. Jeltsin vahetas Gaidari välja ohutuma peaministri vastu, kelleks sai Viktor Tšernomõrdin.

Tšubais oli aga endiselt mängus sees ja teatas uhkelt, et „meie reforme ei saa tagasi pöörata.“ Üha enam populaarsust koguv Kommunistlik Partei oli aga võimule tagasi pääsedes valmis käivitama laiaulatuslikku taasriigistamise protsessi.

ANATOLI TŠUBAIS: ERASTAMISTSAAR

„Me peame majanduse riigi käest päästma – riigi sotsialismist vabastama ja raputama maha need kohutavad ahelad, mis kammitsevad meid selle gigantse, kõikjal oleva, bürokraatliku, destruktiivse ja ebaefektiivse riigi külge.“

Kui teised lugesid Pasternaki või Tolstoid, siis Anatoli Tšubais (sünd. 1955) eelistas akadeemilisi töid poliitmajanduse teemal. Ta sai palju inspiratsiooni 1980. aastal Ungari majandusprofessor János Kornai sulest ilmunud teosest „Defitsiidi majandus“. Raamat kirjeldas veenvalt Nõukogude sotsialismi puudujääke ning seda, kuidas keskvalitsuse sekkumine majanduse ebaefektiivseks muudab. Raamat oli toona kättesaadav riiki sisse smuugeldatud käsitsi ümberkirjutatud koopiates ning peagi sai teosest Tšubaisi ringkonnas piibel.

Aastal 1988, peale umbes aastapikkust majanduse õppimist Ungaris, mis oli Nõukogude standardite kohaselt progressiivne riik, alustas Tšubais plaanimajanduse radikaalsete reformide propageerimist. Tema mõtteks oli teooriad praktikas järgi proovida ja muuta Leningrad vabamajandustsooniks.

Kuid NSVLi lagunemine seisis ukse ees ning Tšubaisil oli peagi terve riik, milles eksperimenti läbi viia.

Nõukogude Liidu lõpuaastatel elas Tšubais tagasihoidlikku elu väikeses korteris, majandusliku sula epitsentrist kaugel. Peaministri Jegor Gaidari kutse Moskvasse, eesmärgiga muuta Venemaa turumajanduslikuks riigiks, võttis ta vastu mõnevõrra vastumeelselt.

Tšubais soovis riigiettevõtete eest head hinda saada, nagu õnnestus Ungaril, kuid teda ei kuulanud keegi. Duuma liikmed kartsid, et ainult bandiitidel ja välismaalastel on vajalik raha olemas. Selle asemel valiti vautšerite lahendus nagu oli tehtud ka Poolas ja Tšehhoslovakkias.

Pressikonverents augustis, 1992. Anatoli Tšubais näitab uhkelt vautšerit, mille nimeks on „Erastamine inimestele“. Pange tähele, et nullide ees puudub arv. Hüperinflatsioonis oli kviitungile raske mingit summat märkida.

Punapea Tšubais oli meeldejääv ning tema otsusekindlat nägu näidati televisioonis üha sagedamini. Kuid venemaalastele ei meeldinud see, mida nad nägid. Rahva seast kostus kurdistavaid vihakarjeid, sest inimestele tundus, et riigilt on röövitud selle väärtuslikem vara. Hinnad olid liiga madalad.

Jeltsin ise oli Tšubaisi meetmete osas väga ebakindel ning see tingis Tšubaisi karjääris mitmeid vallandamisi ja edutamisi.

Tšubais oli näiteks 1995. aasta lõpus sunnitud asepeaministri kohusetäitja kohalt lahkuma peale seda, kui erastamine oli suure kriitika alla langenud.15 Kuid Tšubais oli mees, keda Gaidar nimetas „võimatute tööde eksperdiks“ ja vaid mõned kuud hiljem oli ta ladvikus tagasi ning sai ülesandeks juhtida Jeltsini 1996. aasta valimiskampaaniat. Tšubais veendus, et Kommunistlikule Parteile on selle koht kätte näidatud ja tõestas seeläbi tagasivalitud presidendile, et ta on, kõigest hoolimata, usaldamist väärt.

Vastutasuks edutati ta mõjuvõimsa presidendi administratsiooni juhiks. Kuigi ta kaotas teistkordselt töö, kui Jeltsin kogu Tšernomõrdini valitsuse 1998. aasta märtsis laiali saatis, tähendas see pelgalt paarinädalast puhkust mehe karjääris. Jeltsin vajas koheselt probleemide lahendajat Tšubaisi, kes oli rahaasjades Lääne lemmik, et see IMFilt uued laenud välja räägiks.16 1998. aasta suvel õnnestus Tšubaisil IMFilt ja Lääne pankadelt saada kokku 23 miljardi dollari suurune laenupakett. Laenu saamiseks maalis ta loova raamatupidamise abil pildi Venemaa katastroofilise olukorra kohta. Tagantjärgi tunnistas Tšubais Venemaa meedias, et „me tõmbasime neid haneks“ ning vaid nädalaid peale laenulepingu sõlmimist kukkus Venemaa rubla kurss nagu kivi. Lääne reaktsioon oli leebe.

Kriisile vaatamata tasustas Jeltsin Tšubaisi uue ametipostiga. Seekord määrati ta Venemaa elektrivõrku kontrolliva riigifirma juhiks. Uues ametis viis Tšubais ellu oma järgmise hiigelprojekti – kogu Venemaa elektrivõrgu dereguleerimise. Kümne aasta pikkuse ametiaja jooksul kontrollis Tšubais sadade miljardite dollarite investeerimist elektrisektorisse ning kasutas võimalust ja jagas ettevõtte erastamise kaudu tükkideks. 2000ndate alguses oli Tšubais koos Boriss Nemtsoviga ka üks uue partei Paremjõudude Liit juhtfiguuridest. Tšubais panustas lauale kogu oma maine ja kandideeris 2003. aasta Riigiduuma valimistel, kuid partei kaotas üleriigilise meediaboikoti tõttu kõik oma kohad duumas. Tšubais tõmbus tagasi, kuid Nemtsov jätkas opositsioonipoliitikuna. Kui elektrimonopol 2008. aastal oma lõpu leidis, sai Tšubaisist nanotehnoloogiat väljatöötava Rosnano tegevdirektor.

Peale 1990ndate massilisi erastamisi suhtuvad vaid vähesed venelased Tšubaisi neutraalselt. Mees ise on väitnud, et ta pidas tegutsedes alati silmas Venemaa parimaid huve, kuid tema tegevus on olnud väga vastuoluline ja teda on nimetatud isegi „Venemaa kõige vihatuimaks meheks“. Tšubais ise on nentinud, et „40 miljonit venemaalast on veendunud, et ma olen petis, varas, kriminaal või CIA agent, kes väärib mahalaskmist, poomist või uputamist.“ 2005. aasta märtsis elas ta üle atentaadikatse, kui tema auto lähedal plahvatas viitsütikuga pomm.

Üks põhjustest, miks Tšubaisi nii teravalt kritiseeritakse, on see, et teda on seostatud mitme korruptsiooniskandaaliga, kuhu kuuluvad ka ähmased tehingud nende mõne 1996. aasta kuu jooksul, kui ta parasjagu kusagil ei töötanud.

Tuntuim süüdistus puudutab avansimakset summas 90000 dollarit Tšubaisile ja viiele teisele valitsusliikmele aastal 1996 selle eest, et nad kirjutasid erastamisprotsessist raamatu. Summa võib võrreldes paljude teiste altkäemaksusüüdistuste summadega tunduda triviaalne, nii toona kui täna. Kuid see oli kahtlemata seadusevastane tegevus, vähemalt moraalselt, sest ilmnes, et raha pärines Vladimir Potaninilt – ühelt oligarhilt, kellel oli isiklikult Tšubaisi ees suur tänuvõlg.

Kõigele vaatamata on Anatoli Tšubais üks vähestest, kes on olnud kõrgetel kohtadel Venemaa majanduses ja poliitikas alates 1990ndate algusest.