Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 13

1990ndate edukaimad oligarhid olid oluliselt teistsuguse taustaga kui nomenklatuurist võrsunud ärimehed. Venemaal olid 1980ndail, traditsiooniliste majandussüsteemide vahetumisel, fantastilised võimalused raha tegemiseks isegi siis, kui sul polnud tööd, raha või algkapitali.

Nõukogude Liidu viimaste aastakümnete üha kasvav vaesus suurendas frustratsiooni. Need, kes ei saanud Kommunistlikus Parteis karjääri teha, pidid leidma enda ära elatamiseks muu viisi.

Ettevõtluse oligarhidel oli, vastupidiselt nomenklatuuri oligarhidele, ühiseks nimetajaks see, et nad alustasid praktiliselt tühjade kätega – ning kahe terava küünarnukiga. Nad olid noored, üleolevad ja ettevõtlikud mehed, keda ei takistanud asjaolud, mis piirasid paljusid Nõukogude süsteemi bürokraate. Nad olid sageli hästi haritud Venemaa ülikoolide, nagu näiteks Moskva Riiklik Ülikool, vilistlased ning nad olid osavad looma mitteametlikke võrgustikke.

Üllatuslikult suur hulk ettevõtluse oligarhe (nagu näiteks Mihhail Fridman, Vladimir Gusinski, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski ja Roman Abramovitš) on juudi taustaga. Etniline taust oli antisemitistlikus Nõukogude Liidus loonud kombatava klaaslae, kärpides tugevalt mistahes karjäärilootusi. Juudina oli raske Kommunistlikus Parteis või ühiskonnas üldiselt kõrgemale positsioonile jõuda.

Suureks erinevuseks nomenklatuuri ja ettevõtluse oligarhide vahel oli see, et esimene grupp teenis oma rikkuse kasutades olemasoleva jõustruktuuri raames ära oma insaideri positsioone. Struktuur oli aga uue generatsiooni jaoks nende vastaseks, isegi kui nad jõudsid sellistele tugevatele positsioonidele kus nad said ise asju oma äranägemise järgi sättida.

Esimesed väljaspool nomenklatuuri, kellest paistis oligarhide sädet, olid tuntud kui fartsovšiki – kavalad ja jultunud mustal turul tegutsejad, kes alustasid juba 1970ndail Nõukogude Liitu keelatud kaupade smuugeldamist.33 Tarbekaupade vähesus Venemaal tähendas, et nõudlus ületas alati pakkumise. Äri oli lihtne teha seni, kuni sa tegutsesid õiguslikul ei-kellegi-maal. Nii seniilses Nõukogude Liidus kui ka uuel Venemaal oli peaaegu täielikult puudu reguleeriv raamistik uue ärisektori jaoks, ning mõnikord said sa ise oma piirid paika seada.

Sellist tüüpi kauplemist nimetati spekulatsija ning kaupade õitsevale mustale turule saamine vajas peent smuugeldamisoskust ja pakkus vaevatasuks suurt kasumit. Must turg kasvas 1980ndate lõpus jõudsalt ning oli viimaks suurem kui ametlik majandusturg.

Ettevõtluse oligarhide vanemad mäletasid oma noorusest, millega eraalgatused lõppeda võivad ning Mihhail Hodorkovski ema hoiatas teda asja eest, et poeg võib sattuda vangi, kui viimane 1989. aastal emale rääkis, et hakkab äri ajama. Emal oli lõppkokkuvõttes õigus, sest kuusteist aastat hiljem mõistis Venemaa kohus tema poja pikaks ajaks Siberi vanglasse.

Reeglina alustasid tulevased superettevõtjad väga vähesega (välja arvatud võib-olla Boriss Berezovski, kes kuulus akadeemilisse eliiti), kuid nad olid kõik väga kiired edasironijad. Gorbatšovi võimu ajal olid tingimused kardinaalselt muutunud. Kooperatiivide seadus, mis ratifitseeriti mais 1988, tähendas, et väikeettevõtted olid taas legaalsed – esimest korda peale seda, kui Lenin 1921. aastal Uue Majanduspoliitika kehtestas. Noored uustulnukad kasutasid koheselt muutunud asjaolusid ära. Neil oli mobiilsus ja teadmine turust, millelt puudusid täielikult Nõukogude süsteemi vigastatud veteranid.

Mihhail Fridman (loe temast lehelt 82) ja Aleksandr Smolenski on kaks paradigmaatilise karjääriga ettevõtluse oligarhi. 1980ndate keskel, ilma igasuguste säästudeta, alustasid nad ärisid, mis vajasid vähe või üldse mitte kapitali. Instinktiga selle kohta, mida Venemaa vajab (veel siis, kui puudus vähimgi vihje turumajandusele), hakkasid nad müüma suure nõudlusega kaupu veel ammu enne perestroikat.

Nagu ka teised ettevõtluse oligarhid, julges rohkem tuntuma Boriss Berezovski lähedane kolleeg Aleksandr Smolenski süsteemi proovile panna ning pakkus kaupu ja teenuseid, mille järele venemaalased janunesid. Kontaktide kaudu sai Smolenski riikliku trükikoja võtmed. Öisel ajal, kui see oli suletud, kasutas ta presse piiblite trükkimiseks ning selline tegevus oli ateistliku Nõukogude Liidu plaanimajanduses täielikult mitteaktsepteeritav.

Kui KGB 1981. aastal Smolenski „illegaalse kommertstegevuse“ pärast arreteeris, suhtus üldine avalikkus temasse kui kangelasse, kes suutis süsteemi suursuguselt lollitada. Ta ei olnud selles üksinda – varastel 1980ndail oli lausa poliitiline surve eraäritegevusega tegeleda. Mehed, kes smuugeldasid teksaseid või trükkisid piibleid, olid head kutid. Halvad olid need, kes sellest KGBle koputasid.

Nutikatele ärimeestele meeldis nende aura ning nad nimetasid end meeleldi „Kommunismi vaenlasteks“, kuna nad aitasid plaanimajandust lammutada – kuigi reaalsuses oli see ainult nende endi rikastumise kõrvalmõju. Kümme aastat hiljem väitis Berezovski, et „me olime tõelised kangelased. Tänu meile muutis Venemaa suunda“. Ta tunnistas, et vigu on tehtud, kuid kinnitas, et „me ei rikkunud seadusi, juhul kui sa ei pea altkäemaksu andmist kuriteoks – sellisel juhul on kõik oligarhid kriminaalid“.

Smolenski karistus oli leebe ning peagi oli ta jälle vaba, et oma äritegevust jätkata. Ei kulunud kaua kui tema ja teised tekkivad oligarhid, kes üksteise olemasolust endiselt teadlikud polnud, hakkasid importima kaupu, mille järele oli suur nõudlus, ning mida nad said üüratu hinnaga maha müüa. Alguses tegelesid nad küllaltki lihtsate tarbekaupadega nagu sigaretid, teksad ja muusikaplaadid. Aja jooksul suurendasid nad oma toodete väärtust, vahetades Marlborod ja Levised arvutite ja videomakkide vastu.

Smolenski laiendas oma tootevalikut ilma riskidele tähelepanu pööramata. Nagu teised noored oligarhid, oli ka tema mittekohmetunult häbematu. Polnud endiselt teada, mida nad vajasid, välja arvatud julgus tegemaks seda, mida nad tegid. Ameerika autor David Hoffman kirjeldab oma raamatus „Oligarhid“, kuidas edukad oligarhid nautisid sageli salapärast, kõrgetasemelist kaitset, mis aitas neid rasketest olukordadest välja. Samas tsiteerib ta vestlust Smolenski ja ühe kolleegi vahel varastel 1990ndail – „Me ei peaks laskma endid hoogu sattuda sellest, mida me saavutame. Mistahes ajal, ka meie uuel vabal Venemaal, võivad nad tulla ja meid nagu tingusid laiaks litsuda.“

Eeldati, et kõik tehingud toimuvad dollarites. Alates sellest, kui Stalin tutvustas 1928. aastal viisaastakute plaanidel põhinevat käsumajandust, oli riik rubla väärtust kontrollinud, kuid aja jooksul oli see kontroll järk-järgult vähenenud.

1980ndate lõpus eksisteerisid rublad osaliselt „reaalse raha“ vormis – nalitšnõje (arvetel olev raha, mida sai sularahas välja maksta). Ettevõtted kasutasid reaalset raha palkade maksmiseks ning see ringles siis ühiskonnas. Kuid olemas olid ka teistsugused paberrublad – beznalitšnõje (arvetel liikuv mitte-sularaha). Neid oli suures koguses, kuid need olid igapäevases Venemaa elus kasutuskõlbmatud. See oli administratiivne valuuta, mida kasutati riiklike väljamaksete tegemiseks ettevõtetele ja firmadevahelisteks makseteks. Keskpank kontrollis erinevat tüüpi raha.

Väärtuse vahe ettevõtete poolt kasutatavate fantoom-paberrublade ja reaalsete rublade vahel kasvas kiiresti kursini kümme ühe eest. Sa said peavõidu, kui suutsid muuta paberraha reaalseks rahaks ning ideaalis konverteeritavaks valuutaks.

Rootsi majandusteadlane Anders Åslund, kes nõustas varastel 1990ndail Boriss Fjodorovi, kirjeldab oma raamatus „Venemaa kapitalismi revolutsioon“ komplitseeritud Nõukogude perioodi süsteemi, mida kasutati kaupade hindamiseks, kui kaubeldi väljaspool Nõukogude Liitu. Peaaegu igal välise tehinguga tegeleval isikul oli oma isiklik valuuta konversiooni koefitsient ning see pakkus uskumatuid võimalusi vahetuskurssi enda kasuks parandada, kui sa suutsid selle koefitsiendiga individuaalsete tehingute puhul manipuleerida.

Kreml mõistis loomulikult sellise komplitseeritud ja hõlpsalt tüssatava süsteemi absurdsust ning vahetas valuuta koefitsiendid 1990. aasta lõpus välja ühese vahetuskursi vastu kogu äri jaoks. Kuid süsteem võimaldas jätkata riigi poolt seatud hindade painutamist, sest Nõukogude Liidul oli ametlik vahetuskurss, siis vahetuskurss väliskaubanduse jaoks ja veel tormiline „vaba“ vahetuskurss mustal turul. Riskivaba kasumi võimalused olid lõputud.

Kui noorteorganisatsioon Komsomol sai 1987. aastal äkitselt loa juhatada väikseid kooperatiive, oli noor kommunist Mihhail Hodorkovski (loe temast lehelt 160) üks esimestest, kes rubla erinevatest väärtustest kasu lõikas. Hodorkovski alustas Moskva kesklinnas asuvas väikses kontoris töötamist ühes uuringuinstituudis, mida ta ise nimetas „ajutiseks loovaks kollektiiviks“. Oli pretsedenditu, et sellist tüüpi kollektiivile sai nüüd tasu maksta nalitšnõjes – reaalses rahas.

On ebaselge, millise „uurimisega“ Hodorkovski täpsemalt seotud oli. Sellel oli ilmselt midagi pistmist tarkvaraarendusega, kuid kõige olulisem oli sõlmida instituudiga leping, mis võimaldas kõikidele „konsultantidele“ palka reaalses rahas maksta. Veelgi enam, Hodorkovski hakkas oma tarkvara teistele instituutidele müüma – mis oli Nõukogude Liidus, milles puudusid seni nii arvutiprogrammid kui toodete kasumlik müük, midagi uut.

Hodorkovski ise paistis oma edust üllatunud olevat. 1990ndate lõpus meenutas ta, kuidas ta turumajandusest kaasa haaratud oli. „Kord arvasin ma kindlalt, et kapitalism on languses ja Leninil oli õigus olnud ja et kommunism ongi tulevik […] Inimesed, kes mind enne transformatsiooni teadsid, ei tundnud mind pärast enam ära. Kui vana Mihhail oleks uuega kohtunud, oleks ta viimase maha lasknud.“

Eksisteeris lugematu hulk sarnaseid loomingulisi – ja tihtipeale illegaalseid – viise, kuidas teha raha. Juhul, kui sul olid õiged kontaktid. Kuigi ettevõtluse oligarhid kasvasid valitseva kliki varjus, elasid nad poliitilise võimuga teatud sümbioosis. Ärimehed ja ametiisikud vajasid teineteist. Oligarhid ei oleks kunagi saanud nii rikkaks ilma nende sisemiste ühendusteta ning bürokraadid oleksid jäänud vaeseks ja nurgataguseks, kui nad poleks oma positsioone ära suutnud kasutada.

Osavad ärimehed ilmusid välja igalt poolt. Näiteks ärkas Venemaa Õigeusu kirik peale aastakümneid allasurutust Nõukogude perioodil taas ellu ja kogus 1990ndail suurt tulu saades enda kätte ootamatult eksklusiivsed kauplemisõigused koos maksusoodustustega. Üllatuslikult hõlmas selline kaubandus nii tubakatooteid kui alkoholi. Nagu selgitab religiooniekspert Nikolai Mitrohhin, siis kuhjati kiriku rikkus kokku eksportides naftat ja musta kalamarja ning omades litsentsi pidada ehetepoode – mida küll aeg-ajalt süüdistati võltsitud kalliskivide müügis. Sama veider nähtus oli ka riiklik sportlaste fond (mida juhtis juhuslikult Jeltsini tennisetreener), mis sai litsentsi importida piiritustooteid ja sigarette, mis ei ole sporditegevusega just kuigi palju seotud.

Nagu Venemaal, ilmusid uusrikkad ärimehed ka kogu Ida-Euroopas. Nende poolt kasutatavad meetodid olid laias plaanis samad, kuid nende rikkuse määras ära see, kui suur ja tooraine poolest rikas oli nende riik. See oli põhjuseks miks ainult Ukrainas suutsid tekkida üksikud oligarhid, kes on pisutki Venemaa omadega võrreldavad.

MIHHAIL FRIDMAN: MUSTA TURU MÜÜJAST RIKKAKS TOETAJAKS

„Mida termin oligarh õigupoolest tähendab? Kui keegi saab suure rikkuse sellises keskkonnas nagu Venemaa, kus teatud inimesed alustavad kahe palja käega ja saavutavad edu kiiremini kui teised, siis sellised olukorrad tekivadki. Kuid kui need inimesed mõjutavad poliitikat, lähevad ise poliitikasse, või ei maksa makse – siis peaks riik tagama, et nad mängiksid reeglite järgi.“

Mihhail Fridman (sünd. 1964) oli üks esimestest ja kõige tüüpilisematest Venemaa turumajanduse algusaastate oligarhidest. Tema on tõestus selle kohta, et kindlameelsus ja eneseusk on piisavad uues kapitalismis edu saavutamiseks.

Tema siiras ükskõiksus poliitika suhtes on aidanud tal oma positsiooni säilitada, hoolimata vahel väga agressiivsest ja kompromisse vältivast hoiakust äri suhtes. Peaaegu kakskümmend aastat peale Nõukogude Liidu lagunemist oli ta endiselt üks noorimatest oligarhidest ja üks viiest rikkaimast Venemaa inimesest.

Perestroika ajal mõistis Fridman tänu Raadio Vaba Euroopa kuulamisele, millises absurdses ühiskonnas ta elas. Teatud pildi selle kohta, mis toimub Moskva kesklinnas, sai ta aknapesijana töötades. Nomenklatuurist täielikult väljaspool olles ja Moskva Terase ja Sulamite Instituudis õppides pidi ta leidma elatise teenimiseks alternatiivseid viise.

Mihhail Fridman pressikonverentsil „Alfa Bank: Kriisidest väljatulemise kogemus.“ Venemaa oligarhina oli Fridmanil mitmeid võimalusi oma valmisolekut kriisiolukordades proovile panna.

Viimaste ebakindlate Nõukogude Liidu aastate jooksul teenis Fridman oma algkapitali organiseerides diskosid ja asutades teatripiletite müügi eraagentuuri. Süsteem toimis nii, et mõned tema kaastudengid seisid öösel järjekorda ja ostsid populaarsete etenduste piletid ära, mis müüdi siis suure kasumiga maha, kui ametlikust müügipunktist piletid otsa oli saanud. Nagu ka Fridmani aknapuhastusfirma, ei olnud selleks ettevõtmiseks vaja suurt algkapitali vaid lihtsalt soovi teha pikki töötunde.

Kui Fridman oli oma esimesed rublad teeninud, hakkas ta importima asju, mida venelased igatsesid – sigarette, parfüüme ja arvuteid. Kliente leida oli lihtne, kuid esmatähtis oli vältida politseid ja KGBd.

Need tegevused olid Fridmani viisiks tervitada riigis kapitalismi. Kuigi kommunism polnud 1980ndate lõpus veel päriselt surnud leidis ta, et venelased „elasid juba turumajanduses.“

Järgmine samm oligarhide manuaalis oli avada pank, mida Fridman tegi 1991. aasta jaanuaris koos Nõukogude väliskaubanduse ministri Pjotr Aveniga, kes oli ka oligarhi Boriss Berezovski hea sõber. Aven oli üks esimestest noortest reformaatoritest, kes vahetas pooli ja tuli valitsusest ärisse. Lõpuks kasvas Alfa Bank, mille ta koos Fridmaniga asutas, Venemaa suurimaks erapangaks, mis tuli 1998. aasta kriisist edukalt välja.34

Liidu lagunemine 1991. aasta lõpus ei tähendanud Fridmani jaoks suuri muutusi, vaid oli loomulikuks sammuks pidurdamatus protsessis, mis juba käimas oli. Olles uue panga omanik ja omades head sõpra valitsuses, avanesid talle uued äritegemise võimalused. Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist oli impordile lisandunud märkimisväärselt kasumlikum tegevus – nafta eksport.

Ekspordist saadud kasum oli vajalik, kui aastal 1992 algas massiline erastamine ning see investeeriti kiiresti odavatesse firmadesse. Fridmani katusorganisatsiooni kuulusid peagi mitmed ettevõtted. Kesksel kohal olid maavarad, kuid Fridmanist sai üks nendest ettevõtluse oligarhidest, kellel oli laialdane ampluaa. Tema varad ulatusid telekommunikatsiooni- ja ehitusettevõtetest kuni Venemaa ühe suurima supermarketite ketini. Aeg-ajalt ostis Fridman ka osakuid ettevõtetes, mille kohta ta teadis välismaiseid investoreid huvitatud olevat, ning müüs need hiljem hea kasumimarginaaliga maha.

Osanikuna oli Fridman alati karmikäeline, iseäranis suhetes välismaiste partneritega. Tema suhe Briti kontserniga BP oli täis konflikte ning sama võib öelda ka tema ärisuhete kohta Skandinaavia telekommunikatsiooniettevõtetega Telia ja Telenor, millega seoses on pidevalt üles kerkinud mitmed omandiküsimused. Teisalt, Rootsi MTG on suutnud hoida head partnerlussuhet Fridmaniga ühises omanduses oleva Venemaa telekanali STS suhtes.

Eraelus hoiab Fridman üsnagi madalat profiili. Ta ei avalda kunagi oma mõtteid poliitilistel teemadel ja annab ajakirjanikele väga harva intervjuusid. „Ma ei püüa poliitikat mõjutada ja see pole kunagi olnud minu huviks,“ märkis ta, tunnistades, et see on olnud tema edu üheks oluliseks põhjuseks. Paljud teised oligarhid nõustuvad temaga vaikides.