Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 9

Samal ajal kui Nõukogude riigi majandus oli teel pankroti poole, tekkisid riigis selle esimesed miljonärid. Kommunismi paratamatus languses oli nendel partei karjeristidel 1980ndail parim positsioon lõikamaks kasu turumajanduse väikestest rahasummadest ning murdmaks läbi plaanimajanduse mõrade.

Isiklik rikkus oli nõukogude ajal võimalik vaid neil, kes omasid mõjukat positsiooni Kommunistlikus Parteis ning isegi siis oli see väga harv nähtus. Privileegide jaotumine väikese hulga inimeste kätte näitas venelastele, kui ebavõrdselt olid riigi väärtuslikud varad jaotatud. Kui sa kuulusid nomenklatuuri (Nõukogude ajastu süsteem, mis reguleeris edutamist Kommunistlikus Parteis, KGBs, ministeeriumites ja riigifirmades), siis olid sul ihaldusväärsed privileegid nagu näiteks avar korter Moskvas ja maamaja linnast väljas, sohvriga must Volga ja ligipääs paremale tervishoiule – kuid palk oli sul endiselt väga väike.

Tipp-poliitiku palk, mis vastas toona paarisajale dollarile kuus, ei oleks võimaldanud Läänes äri teha, kuid tegelikult ei olnudki Gorbatšovi perestroika ajal kapital selleks kõige olulisemaks varaks.

Võimalus palgalisa teenida ei vajanud investeeringuid – eraomandus oli midagi, mis ei tähendanud Nõukogude Liidus palju, kuna kõik väärtuslik kuulus nagunii riigile. Nomenklatuuri ärimehi ühendas nende poliitiline võim, mis võimaldas neil Venemaa majandust kohelda kui enda oma.

Üks Gorbatšovi varastest reformidest oli 1987. aastal alanud väliskaubanduse liberaliseerimine. Väliskaubandus oli mõnes riigi institutsioonis lubatud, kuid 1980ndate lõpus kasvas piiriülese äritegevuse lihtsustamiseks lubade arv sajakordselt. Punadirektorid said äkitselt isikliku kasumi eesmärgil ära kasutada suurt vahet Venemaa madalate fikseeritud hindade ning välismaa oluliselt kõrgemate hindade vahel. Müües toorainet naeruväärselt madalate hindadega nende endi kontrolli all olevatele välisfirmadele ning sealt edasi maailmaturu hinnaga, said punadirektorid kasumi taskusse pista ja Venemaal maksude maksmisest kõrvale hiilida. Peale Nõukogude Liidu lagunemist jäi olemasolev hierarhia riigi administratsioonis laias plaanis samaks. Ka noores turumajanduses, mis äkitselt vahetas välja seitsmekümne aasta pikkuse plaanimajanduse, tagas punase partei taust eelisjärjekorras juurdepääsu.

Ametlikule positsioonile toetumise varjuküljeks oli pikaajalise perspektiivi puudumine, kuna kõik varad olid endiselt riigi omandis. Sel põhjusel kasutasid kõrgel kohal olevad valitsuse esindajad gaasi- ja naftatööstuses – gazovikid ja neftjannikid – endiselt ära oma positsiooni, et järk-järgult saada enda kätte nende varade formaalne omandus.

Moderniseerimise nime all võeti ette suurte ministeeriumite restruktureerimine, mis muudeti riigi bürokraatiat kiirendavateks riigiettevõteteks, mis annavad motiive ka enam turule suunatud tegevusteks. Kuid muutused toimusid salaja ning seadusetuse kaoses ja 1990ndate korrumpeerunud bürokraatias polnud keeruline kõige selle käigus ka enda huvisid rahuldada. Sellises olukorras oli nomenklatuuri poolt kingitud insaideri staatus hindamatu.

Nõukogude inimesed olid harjunud avaliku võimu suvalise rakendamisega ning ei eeldanud, et turumajanduses see kõik kaoks ja riigivõimu kätte jääks pelgalt otsuste tegemine. Seega ei olnud mõtet nende rahulolematusele liialt tähelepanu pöörata. Kellel oli kõrge positsioon ja mõjukad sõbrad nomenklatuuris võisid arvestada, et nende karjäär jätkub ka uues süsteemis, mis oli vastuhakuga toime tulemiseks halvasti varustatud. Kolm meest, kes sellega kõige paremini hakkama said, olid Viktor Tšernomõrdin, Rem Vjahhirev ja Vagit Alekperov – kõik väärt nomenklatuuri oligarhideks nimetamist.

Venemaa poliitiline eliit portreteerituna satiirilises televisioonisaates „Kuklõ“ 1997. aastal. Vasakult: Boriss Jeltsin, Viktor Tšernomõrdin ja Anatoli Tšubais. Taamal seisev Lenin ei paista just eriti õnnelik olevat.

Esimene oligarh, kes muundas poliitilise võimu suureks isiklikuks varanduseks, oli Viktor Tšernomõrdin (loe temast lehel 53). Ta vastutas ministrina Nõukogude Liidu viimastel aastatel gaasitööstuse eest ning surus läbi suurima erastamise, muutes gaasiministeeriumi riigifirmaks Gazprom (loe rohkem lehel 218). Aastaks 1994 kuulus riigile vähem kui pool Gazpromi aktsiatest, sest enamik osakuid oli maha müüdud eksklusiivsetel ja kontrollitud oksjonitel, milles Tšernomõrdinil oli otsustav roll.20

Kui Tsernomõrdin sai 1992. aastal peaministriks, võttis tema positsiooni Gazpromi direktorina üle Rem Vjahhirev.

Öeldakse, et Vjahhirevi eesnimi on akronüüm revolutsioonist, Engelsist ja Marxist, kuid Vjahhirev polnud sugugi kommunismi põhimõtete austaja. Mööndavasti kasvatati teda Kommunistliku Partei karjääriredelil tõustes Nõukogude kõrgeks valitsusametnikuks, kuid ta teadis väga hästi, kuidas oma positsiooni turumajanduses rahaks teha.

Tegevdirektorina sai Vjahhirev Gazpromi juhtida nagu oma eraettevõtet ning ta suutis tagada, et gaasiministeerium jäi peale erastamist üheks, samas kui naftaministeerium jaotus mitmeks osaks. Pisut vähem kui kümme aastat hiljem sai ahelsuitsetajast nomenklatuuri oligarh oma Gazpromi osakud hinnata umbes miljardile dollarile – mis oli 21. sajandi alguses ilmselt suurim individuaalne varandus.21 Kuigi oligarhide rikkus kasvas pidevalt kuni 2008. aasta sügisel toimunud finantskrahhini, oli Vjahhirev juba varastel 1990ndail näidanud teeotsa kätte uutele ärimeestele, kes soovisid liituda ülirikaste eksklusiivsete ridadega.

Nomenklatuuri oligarhid näitasid kuidas poliitika ja äri käsikäes käib. Peale seda, kui Tšernomõrdinist sai peaminister muutus ka Vjahhirev Venemaa poliitilises arengus mõjuvõimsaks. 1996. aasta presidendivalimiste kampaanias toetas Gazprom heldelt Jeltsini kampaaniat, nautides samas suuri maksusoodustusi.

Viimaks tekkisid kahtlused, et Vjahhirev on koos oma asetäitja Vjatšeslav Šeremetiga asunud Gazpromi tulu ärastama mitmetesse erafirmasse väljaspool Gazpromi kontrolli. Mõningate selliste firmade juhatajateks olid Gazpromi juhtide lapsed.

Tšernomõrdini lapsepõlvesõber Šeremet arreteeriti 2002. aasta jaanuaris süüdistatuna Gazpromi varade ärastamises. Sellega oli tema karjäär lõppenud, kuid ametlikult teda üheski väärteos süüdi ei mõistetud. Samuti ei jäänud ta varatuks. 2000ndate keskpaigas hinnati tema vara, peamiselt Gazpromi aktsiate näol, peaaegu sama suureks kui Rem Vjahhirevi oma.

Aastaks 1990 oli aserbaidžaanlane Vagit Alekperov tõusnud Nõukogude naftaministeeriumi aseministriks. Sellel ametikohal osales ta 1991. aastal ettevõtte loomisel, millest sai riigi esimene vertikaalselt integreeritud naftafirma Lukoil. Alekperov määras selle tegevdirektoriks iseenda. 2012. aastal oli tema käes endiselt üks olulisim positsioon Venemaa majanduses.

Oma ametipositsioone kuritarvitades kogusid Tšernomõrdin, Vjahhirev ja Alekperov varsti peale Nõukogude Liidu lagunemist kokku suured varandused ning 1990ndate keskel nimetati Ameerika majandusajakirjas „Forbes“ neid Venemaa rikkaimateks eraisikuteks.22

Selles nimekirjas figureeris ka Vladimir Potanin. Ka tema oli Nõukogude süsteemi „toodang“, sest ta oli 1980ndate lõpus töötanud väliskaubanduse ministeeriumis. Kui Tšernomõrdin muutis gaasiministeeriumi Gazpromiks, siis Potanin töötas selle kallal, et muuta Rahvusvahelise Kaubanduse Organisatsioon esmalt oma erapartnerluseks, ning seejärel kommertspangaks. Vastupidiselt teisele kolmele mehele tekkisid Potaninis omadused, mis võimaldasid tal ennast eksisteerivast süsteemist vabastada ning seda isegi mõjutada, nagu raamatust hiljem ka lugeda saab.

Paljud uskusid, et nomenklatuuri oligarhid on esimesed, kes saavad endale serveerida Nõukogude impeeriumi kuldmune. Vaid vähesed oskasid arvata, et kõige edukamaks oligarhide grupis kujunevad need, keda oli ilma jäetud Kommunistliku Partei karjäärist ning kes nüüd leidsid end uue sotsiaalhierarhia põhjakihist. Uuel Venemaal oli äkitselt kõikidel võimalik raha teha.

VIKTOR TŠERNOMÕRDIN: ESIMENE OLIGARH

„Andsime endast parima, kuid asjad läksid ikka nii, nagu tavaliselt.“

Kui Viktor Tšernomõrdin (1938-2010) 1985. aastal gaasiministeeriumi juhiks sai, oli tal juba ette näidata karjäär nii energiatööstuses kui Nõukogude valitsuses. Tal kulus neli aastat, et muuta gaasiministeerium Nõukogude esimeseks riigiettevõtteks Gazprom. Kuna tal oli ministrina olnud laialdane võimupind Venemaa poliitikas, siis ei imestanud keegi selle üle, et ta oma ülemuse koha ka säilitas. Sellises positsioonis ei olnud tal keeruline võimueliiti jääda ka peale Nõukogude Liidu lagunemist. Nomenklatuuri taust kinkis talle 1992. aastal peaministri tooli. Temast kiirgas välja nii autoriteeti kui turvalisust – ning just sellest oli istuval valitsusel puudus. Ta võttis üle radikaali Jegor Gaidari ametikoha, kes oli valitsusjuhina alles alustanud agressiivset üleminekut turumajandusele.

„Ma olen reformide ja reaalse turu poolt, kuid ma ei poolda basaari,“ oli Tšernomõrdini kommentaar eelseisvate erastamise kohta. Kuid ta läks veelgi kaugemale ja võrdles Gaidari erastamisprotsessi Stalini paindumatu käsu alusel põllumajanduse kollektiviseerimisega 1930ndail.

Peaministrina juhtis Tšernomõrdin Venemaa majandust märgatavalt ettevaatlikumalt kui eelnevad ekstreemkapitalistid Gaidar ja Tšubais. Sellisel viisil õnnestus tal galopeeriv inflatsioon kontrolli alla saada, kuigi selle tulemused ei olnud püsivad. Samuti lasi ta Tšubaisil erastamisele pühenduda.

Viktor Tšernomõrdin (keskel) erakonna Nash dom Rossija („Meie kodu Venemaa“) juhina 1999. aasta suvel koos toetajatega Volgogradis. Partei sai suuri annetusi Gazpromilt.

Tšernomõrdin ei heitunud kunagi tagasi ja oli valmis raskes olukorras oma käised üles keerama. Näiteks juhtis ta isiklikult 1995. aastal läbirääkimisi traagilise pantvangidraama lahendamiseks Lõuna-Venemaal ja umbes 1500 pantvangi vabastati lõpuks, vastutasuks ametlikele rahuläbirääkimistele Tšetšeenias.

Enne 1995. aasta Riigiduuma valimisi asutas Tšernomõrdin poliitilise partei „Meie kodu Venemaa“. Hiljem selgus, et ta oli lasknud teha Gazpromil annetusi rohkem kui sajale oma partei kandidaadile, mille tulemusena tekkis sarkastiline väljend „Nash dom Gazprom“ („Meie kodu Gazprom“). Kuid Tšernomõrdin ei ole tunnistanud, et ta oleks midagi valesti teinud.

Valimised olid Tšernomõrdinile pettumuseks. Ta kaitses ennast hiljem öeldes, et „Kommunistlik Partei on eksisteerinud 97 aastat ja sai valimistel 20 protsenti häältest. „Meie kodu Venemaa“ on olemas olnud vaid neli kuud, kuid me saime valimistel 10 protsenti häältest.“ Mille ta ütlemata jättis oli see, et valitsuse puudulikud heaolupoliitikad olid selleks põhjuseks, mis sundisid valijaid tema äsjamoodustatud erakonna asemel tagurlikku Kommunistlikku Parteid valima.

Riigiduuma valimistulemustest hoolimata sai 1990ndate keskel üha selgemaks, et Tšernomõrdin oli Venemaa jõumees ning ainus, kes suudab garanteerida haprale riigile stabiilsuse. Paar aastat hiljem, peale Jeltsini mitmeid manöövreid, oli Tšernomõrdin viimane mõjukas isik Kremli juhtkonnas. Kuna tal oli juurdepääs mustale portfellile, mis sisaldas Venemaa tuumarelva käivitamiseks vajalikke koode puhuks, kui Jeltsin lamas operatsioonilaual, oli ta kõige mõjuvõimsam inimene kogu riigis.

Kuid märtsis 1998, peale viit aastat peaministri kohal istumist, pidi Tšernomõrdin äkitselt lahkuma – ametlikult seepärast, et Venemaa majandus oli üha tugevama surve all, kuid võib-olla ka seetõttu, et Jeltsini arvates oli Tšernomõrdini mõjuvõim liiga suureks kasvanud. Ajastus oli soodus, sest Tšernomõrdinit ei peetud sama aasta augustis lahvatanud Venemaa finantskrahhi eest vastutavaks isikuks.

Peale finantskrahhi püüdis Jeltsin Tšernomõrdinit ennistada, kes oli ju lõppude lõpuks tema hea sõber, kuid duuma vastuseks sellele taasleitud usaldusele oli resoluutne „Ei“. 2000. aastal, varsti peale Vladimir Putini presidendiks valimist, kaotas Tšernomõrdin ka oma koha Gazpromi direktorite nõukogu esimehena, ning oli ilmne, et gaasioligarhi poliitiline karjäär oli lõppenud.

Kuni aastani 2009 tegutses Tšernomõrdin Venemaa suursaadikuna Ukrainas, kus ta toetas muu hulgas seda, et tõsta subsideeritud hinda, mida Ukraina Venemaale gaasi eest maksis. See tingis konflikte, mille ajal gaasitarne lühiajaliselt 2006. ja 2009. aasta talvedel täielikult katkestati ning sellisel meetmel olid tagajärjed üle kogu Euroopa. Lõpuks leppisid osapooled hindade tõstmises kokku ning võib eeldada, et see oli kasulik nii Gazpromi kui Tšernomõrdini isiklikele finantsidele.23

Juba aastal 1997 teatas Prantsuse ajaleht Le Monde, et Tšernomõrdin olevat salajase CIA ülekuulamise käigus hinnanud oma varade suurusjärguks viis miljardit dollarit, peamiselt Gazpromi aktsiates. See number ühtib teiste hinnangutega, kuid kunagi pole avaldatud seda, kas ja milleks CIA tegelikult Tšernomõrdinit üle kuulas.24

Vaatamata Tšernomõrdini karjäärile Nõukogude ja Venemaa riigiaparaadis, tegi temast 1990ndate ühe edukaima ärimehe seotus Gazpromiga. Tšernomõrdin oli ka selline oligarh, kes ronis poliitilisel ametiredelil kõige kõrgemale. Nomenklatuuri oligarhina mõistis ta peagi, et noored ja näljased ettevõtjad on teda rahalises mõttes edestanud.

Tšernomõrdin suri 72 aastasena novembris 2010.