Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 4

Venemaa suurima kasiino Kristall avamine Moskvas aastal 1997. Venemaa lapsekingades kapitalismiühiskonna teerajajate jaoks olid 1990ndad suurte panustega mängimise aeg.

NÕUKOGUDE MAJANDUS oli juba aastakümneid paigal tammunud, kui selle probleemid 1980ndail lõpuks murdepunktini jõudsid. Berliini müür langes aastal 1989, kaks aastat hiljem tühistati Varssavi pakt ning lõpuks, 1991. aastal, lagunes Nõukogude Liit.

Uus Venemaa ei saanud mööda vaadata Nõukogude Liidu varemeis majandusest – hoopis vastupidi. Kohese kehtivusega algatati mitmeid fundamentaalseid reforme. Karmide meetmetega kehtestati turumajandus ning meedia nimetas uut süsteemi sõltuvalt oma meelsusest kas „piiripealseks kapitalismiks,“ „kauboi-kapitalismiks“ või „röövkapitalismiks“. Augustist 1991 kuni augustini 1992 oli kukutatud kommunism, tutvustatud vaba hinnakujundussüsteemi ning suur osa majandusest erastatud.

Uued juhid ei teinud numbrit turumajanduse põhitingimuste puudumisest – nagu näiteks tööhõiveseadused ja ametivõimud, kes seaduste täitmist kontrolliksid – ning need ei tundunud ületamatute probleemidena. Oluline oli tagada, et uus ühiskond luuakse sellesse tühimikku millest Kommunistliku Partei ülemvõim hetk tagasi jäädavalt purustatud sai.

Esialgu oli nähtavaimaks tulemuseks uut sorti kaubad poes, kuid sellega kaasnes hindade hüppeline tõus ning massiline töötus. 1990ndate algusaastad muutsid paljud venemaalased vaeseks. Kapitalism ei aidanud, sest raha liikus riigist välja. Arvamused Venemaa esimeste aastate reformide kohta erinevad täna kardinaalselt, kuid üks on kindel: lahti oli lastud jõud, millega ükski toonase Venemaaga samas seisus olev riik ei oleks toime tulnud.

Venemaa ebaküpse turumajanduse pioneeridena tegutsesid sõbrustavad oligarhid valguskiirusel ja kasutasid uusi võimalusi ära. Stardipauk oli antud juba perestroika alguses, kui noored ettevõtjad müüsid teenuseid ja importisid defitsiitseid kaupu ühiskonnale, mis janunes viletsate ja koledate nõukogude kaupade asemel millegi muu järele.

Esimesed ettevõtted asutati lihtsate kooperatiividena, kuid rahateenimise potentsiaal mitmekordistus, kui reguleerimata finantsturul sai võimalikuks panku avada.1 Uuel Venemaal oli võimalik teiste inimeste raha liigutades lühikese ajaga suuri kasumeid teenida. Konkureerides kasumlike ärilepingute ja riigi tooraine kontrollimise pärast leidsid ärimehed end peagi karmist olelusvõitlusest ning hämmeldunud venemaalased jälgisid neid arenguid äsjaloodud ajakirjanduse ja televisiooniimpeeriumite vahendusel.

Mõnikord oli raske uskuda isegi silmnähtavaid tõendeid.

Paar aastat peale kapitalismi-eksperimendi algust oli Venemaa eliidil õnnestunud kokku kraapida kapital, infrastruktuur ja võrgustik, mis andis neile ainulaadse võimaluse osaleda maailma suurimas massilises erastamises.

Samal ajal oli Venemaa Riigiduuma muutunud pelgaks kõnepidamise kohaks ja president nukuks üha mõjukaimate ärimeeste käes, kes olid avastanud milline mõju neil tänu oma kiirelt kogutud varandustele oli.

Mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud üks inimeste grupp, kellel oli niivõrd piiratud algkapital, nii kiiresti rikastunud. Venemaa oligarhia oli sündinud.