Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 14

Puudu oli adekvaatne reguleeriv raamistik ning finantsinstitutsioonid ning nõrk riik oli täielikult tugevate ja kiirete neokapitalistidest mängijate kätes. Venemaa oligarhia (mis tähendab „väheste võim“ ja tuleneb kreekakeelsetest sõnadest oligos („vähe“) ja arhke („juhtima“), milles väiksel inimeste grupil õnnestus enda kätte saada kontroll peaaegu terve riigi üle, oli sündinud. Venemaal tutvustas oligarhia ideed 1992. aasta oktoobris esmakordselt Mihhail Hodorkovski, kui tema pank Menatep pakkus oma teenuseid „majanduslikule ja tööstuslikule oligarhiale“. Klientidelt eeldati vähemalt kümne miljoni dollari suurust varandust ning uusi kliente vooris pidevalt panga uksest sisse.

Fookuses oli kiire raha. Venemaa ei olnud veel valmis püsivamateks ärimudeliteks. Hodorkovski on hiljem öelnud, et tema kõige olulisemaks edu faktoriks oli „leida üles ja ära kasutada seadusandluse mõrad“. Paljudel puhkudel nimetas Ungari-Ameerika ärimees ja filantroop George Soros uusi superkapitaliste „röövparuniteks“, kuid nii Jeltsin kui Soros moodustasid sellegipoolest tihedad sidemed äsja sirgunud oligarhidega.

Riigi ametiisikutel olid ka mõjukad põhjused, miks mistahes seaduserikkumistega mitte tegeleda, vaid keskenduda hoopis oma osa kättesaamisele. Kuigi enamikel oligarhidest puudus Kommunistliku Parteiga ametlik side, vajasid nad kõik vähemalt alguses teatud „tuge“ partei aparatšiku’telt, kelle käes oli endiselt formaalne võim.

Oligarh Boriss Berezovski oli üks nendest, kes suutis kõige edukamalt ühendada isikliku suhte ühe suure riigiettevõtte punadirektoriga ja ligipääsu Venemaast väljaspool asuvale finantssüsteemile. Juba 1992. aastal liitus ta suure autotööstuse Avtovaz juhi Vladimir Kadannikoviga.

Ühendatud jõududega suutsid nad ettevõtte kasumist tühjaks pumbata.

Tootmise müügist eraldamises oli suur potentsiaal. Skeem põhines sellel, et sarnaselt teiste riigiettevõtetega sai ka Avtovaz riiklikke finantstoetusi, sest Kreml oli peatanud riiklikud toetused ainult eraisikutele. Sellest hoolimata teatas Avtovaz 1990ndate esimeses pooles kroonilisest puudujäägist sest selle kasum läks juhtivate isikute kontrolli all olevatele eraldiseisvatele äriettevõtetele. Protsess sai jätkuda tänu sellele, et riigiettevõte ei saanud pankrotti minna. Esimese Vautšerite Fondi omanik Mihhail Kharšan tegi skeemist ülevaatliku kokkuvõtte – „Venemaa tingimustes ei ole vahet otsesel omandusel ja kaudsel kontrollil. Kui sa kontrollid ettevõtet, juhid sa selle tehinguid.“

Ilma otsese omanduseta vajad sa kogu ringiliikuva raha haldamiseks siiski spetsiaalseid ja tihti keerukaid ettevõtte struktuure. Kõiki tekkivaid oligarhe iseloomustas see, et nad olid väga kiired ja loomingulised kohe, kui Venemaa finantsturg lõdvenema hakkas. Saadud raha suunati riigist välja nii kiiresti, kui see inimlikult võimalik oli, peamiselt vähendamaks selle kaotamise riski, kuid samuti maksudest kõrvale hiilimiseks.

Peale 1988. aastat oli Nõukogude keskpangast Gosbank järel vaid mälestus, sest väike ning näiliselt kahjutu Kooperatiivide seaduse muudatus võimaldas äkitselt kõikidel panku avada. 1990. aastal oli finantssektor täielikult reguleerimata ning panga litsentsi saamiseks polnud tarvis muud kui 75000 dollarile võrdväärset summat. Selleks ajaks, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, oli riigis avatud peaaegu 1400 panka.

Aleksandr Smolenski jätkas Venemaa ärieliidi juhtimist, kasutades teenitud raha Stolitšnõ Bank avamiseks aastal 1989, mis oli üks riigi esimestest pankadest (järjekorras 64., kui täpne olla). Hoolimata pidevatest probleemidest Gosbank audiitoritega, avas Stolitšnõ Bank kontoreid üha uutes linnades.

Kuid Smolenski ei jahtinud erakliente. Üheks viisiks, kuidas oma pankade jaoks kapitali saada, oli võtta keskpangast laenu, mille intressimäärad olid hüperinflatsiooniga Venemaal negatiivsed. Aastal 1993 oli aastane intressimäär näiteks 7 ning inflatsioonimäär 25 protsenti – ühes kuus! Hõlbus tulu oli käega katsutav, kui laenatud rublad õnnestus vahetada millegi sellise vastu, mis ei kaotanud laenu perioodil oma väärtust, nagu näiteks konverteeritav valuuta või auto, ning see omakorda enne maksetähtpäeva jälle rubladeks vahetada. Selleks ajaks oli inflatsioon laenujääki märkimisväärselt vähendanud.

Seetõttu oli suur pluss, kui sa said käsitleda teise inimeste raha. Hiigelsuurest inflatsioonist hoolimata ei mõistnud ametiisikud palgapäeva ootamise tegelikku kulutust. Sellisel viisil said ettevõtluse oligarhid lõigata kasumit – tagades, et nende pankadel oli piiratud aja jooksul sellele rahale ligipääs. „Põhimõtteliselt saime me riigilt raha ja andsime selle riigiettevõtetele mõneks ajaks edasi, enne kui me selle tagasi riigile andsime,“ kommenteeris 1990ndate alguses Mihhail Hodorkovski. Ainus vahe seisnes selles, et rubla väärtus oli vahepeal kahanenud ning see erinevus jäi Hodorkovski panka.

Uue Venemaa esimestel aastatel tunglesid venemaalased valuutavahetuspunktides. Aleksandr Smolenski ja Mihhail Fridman olid vaid kaks paljudest, kes spekuleerisid rubla pidevalt väheneva väärtusega ja teenisid selle käigus valuutakursi kõikumistest tingituna suure hulga raha.

Suurtehingute haldamise õigus sai peagi panga tegevustest kõige kasumlikumaks. Selle võtmeks oli luba saada enda hallata riigi pangakontod ning siinkohal olid uued oligarhid, vastupidiselt Venemaa noortele kapitalistidele, edukad. Saladuseks oli, et tehingu käivitamiseks piisas, kui dokumendil oli allkiri ja pitser. Puudusid kontrollmehhanismid, mis oleksid loopinud kaikaid kodaratesse või tehingu ehtsuses kahelnud. Koostöö ettevõtjate ja kõrgel positsioonil ametnike vahel tõi kasu mõlemale poolele ning 1990ndail elasid nad sümbioosis ja rikastasid teineteist.

Smolenskil õnnestus algusest peale saada juurdepääs Kremli administratsiooni kontodele, kuid ta polnud ainus, kes riigivõimu arvelt rikastus. 1990ndate alguses sai Boriss Berezovski (loe temast lehelt 120) kontrolli Aerofloti tehingute üle, Vladimir Gusinski (loe temast lehelt 92) kontrollis Moskva linna pangakontosid, Mihhail Hodorkovski (loe temast lehelt 160) rahandusministeeriumi omasid ning Vladimir Potanin (loe temast lehelt 110) kontrollis nii tolliametnike kui mõnede suuremate ekspordifirmade tehinguid. Aasta enne Nõukogude Liidu lagunemist pärines pool rahast, mida Venemaa pankades hoiustati, laostunud riigilt ning ka järgnevatel aastatel oli see ettevõtluse oligarhidele oluliseks kapitaliallikaks.

Pangatehingud polnud kaugeltki riskivabad. 1993. aasta siseministeeriumi hinnangu põhjal oli lausa 85 protsendil Venemaa pankadel sidemed organiseeritud kuritegevusega. Kui pank veel ei olnud kriminaalse grupeeringu käpa all, siis võisid omanikud kindlad olla, et mõni neist hakkab neile peagi survet avaldama. Pangaomaniku ameti ohtlikkust tõendab asjaolu, et neil aastail mõrvati kümneid pankureid.

Olles liikunud madalapalgaliselt konsultanditöölt illegaalsete importide kaudu pankade avamiseni, oli aeg küps ettevõtluse oligarhide evolutsiooni järgmiseks etapiks. Omades kapitali, kontakte ja infrastruktuuri, olid nad valmis muutma oma äritegevuse suunda ja alustama eksportidega.

Sõltumata Venemaa oligarhide taustast oli nende ühiseks nimetajaks see, et ühel või teisel viisil kasutasid nad ära seda ainsat asja, mis Venemaal veel alles oli – riigi maavarad. Peale Nõukogude Liidu lagunemist avanes „metsik“ Ida ning nii venelased kui välismaised rikkusejahtijad võitlesid nafta ja metallide pärast.

Äsjaavatud pangad moodustasid sellise kaubanduse aluse ning laienesid kiiresti millekski, mida me tunneme finants-tööstuslike gruppidena. Lõpuks hõlmasid need toormaterjalide firmasid, meediat ning iseäranis spetsiaalseid turvajõude, kuid tol ajal oli see piisav, et teha avanssmakseid naftatehingute jaoks oma enda või laenatud kapitaliga. Kuna riigi rahakassa oli tühjaks pigistatud oli riigi krediidipoliitika helde ning intressid väga madalad, mis tähendas seda, et kui sul olid õiged lepingud, oli riigilt odavate laenude saamine väga lihtne.

President Jeltsin vältis instinktiivselt mistahes strateegiliste energia tarbekaupade vaba hinnakujundamist, kuigi kõik muud turud olid juba dereguleeritud. Venemaa naftahinnad olid kuni 1993. aastani endiselt keskselt allpool turuhinda fikseeritud. Ühe tonni toornafta ametlik hind võis olla isegi nii madal kui üks dollar, samas kui turuhind välismaal oli umbes sada dollarit.

Juba Nõukogude Liidu viimastel aastatel oli raha teenimiseks kasutatud järgmist meetodit – lepinguid, altkäemakse ja väikest algkapitali kasutati selleks, et osta Venemaa naftat riigi poolt määratud hinnaga. Samu lepinguid ja uusi altkäemakse kasutati omandatud nafta müümiseks välismaal hetkel kehtiva maailmaturu hinnaga, mille eest tasuti konverteeritavas valuutas. Saadud raha kasutati, et osta kaupu, nagu näiteks arvuteid, mis smuugeldati Venemaale ja müüdi suure kasumiga maha. Seda saadud kasumit kasutati tihtipeale uuesti odavasse naftasse investeerimiseks. Nafta madal fikseeritud hind, minimaalse riskiga musta raha nõudlus ning Venemaa tehnika puudumine moodustasid peaaegu lollikindla edu retsepti.

Näide, mis iseloomustas ühe tehinguga kübarast raha välja võlumise võimalust, oli ühe paki Marlboro sigarettide muutmine kolmesajaks. 1990. aastal maksis pakk Marlborot umbes dollari, mis võrdus mustal turul kolmekümne rublaga. Samal ajal maksis tonn toornaftat Nõukogude Liidu fikseeritud hinnaga ainult kolmkümmend rubla. Nende tehingute puhul kasutati kunstlikke paberrublasid, mille väärtus oli võrdne umbes kolmandikuga reaalse rubla väärtusest. Niisiis, kui sul olid õiged lepingud, võisid sa osta kolm tonni toornaftat – mis maksis maailmaturul kolmsada dollarit – ühe suitsupaki hinna eest.

Itera Company oli üks edukaimaid riigi energialepingute ära kasutajaid. Ähmase omanike struktuuriga ilmus see äkitselt eikusagilt ning suutis tõusta Venemaa suuruselt teiseks maagaasi tootjaks – vaatamata asjaolule, et ettevõte asus Floridas.

Nähtava põhjuseta sai Itera oma kontrolli alla riigi omanduses olevast Gazpromist suured gaasivarud, mõningal puhul eimillegi eest, ning see võimaldas väiksel omanike ringil gaasi kallimalt edasi müües raha kokku rehitseda.

„Kui ma peaksin valima viie vabriku ülevõtmise ja mahalaskmise vahel, ütleksin ma, et „Olge lahked ja laske mind maha!“, arvab German Sterligov täna, peale vulgaarse Moskva uusrikka elustiili hülgamist ja askeetliku elu alustamist maal.

See oli võimalik, sest võtmeisikutel oli ligipääs omanike registritele ja teised omanduse tõendid, mida oli varade liigutamisel lihtne uuendada. Kuid korruptsiooni skandaal avastati lõpuks ning seetõttu läks Kommunistlikul Parteil 1995. aasta riigiduuma valimistel hästi.

Kui raha pankadesse sisse voolas, tuli see kähku pesta, et seda oleks võimalik suunata äsjaavatud ostukeskustesse ja kasiinodesse. Kiirete kasumitega kaasnes ka uus ja ekstravagantne elustiil ning peagi oli populaarne kõikidele näidata, et sinu taskus oli raha. German Sterligov oli üks esimestest, kes uusrikaste mainet määris.

Peale keskkoolist 1980ndail välja langemist said Sterligovist ja tema vennast 1990. aastal partnerid firmas Alisa Company (millele anti nimi Germani lambakoera järgi). Alisa spetsialiseerus raskesti kättesaadavate toorainete (näiteks teatud tüüpi terased) müügile välismaale ning teenis sellega kena kopika. Sterligovi sõnul oli ta haljale oksale jõudnud omal jõul ning väitis, et tema edul pole vähimatki seost tema onuga. Aleksandr Sterligov oli nimelt olnud KGB kindralmajor. Hoolimata sellest, kas Sterligovi peaks pidama nomenklatuuri või ettevõtluse oligarhiks, oli ta 1992. aastaks saanud kahekümne viie aastasena üheks rikkaimaks Venemaa inimeseks.

Sterligov ei teinud oma äsjaomandatud varandusest suurt saladust ning rääkis meedias väga hooplevalt oma ekstravagantsetest harjumustest. Ta tavatses öelda, et ta ei suuda kokku lugeda kõike, mida ta omab, kuid avaldas siiski, et ta oli investeerinud tuhandetesse väärtusliku maa aakritesse ning omas maailmakuulsate kunstnike teoste kogu. Sterligov loopis oma raha ning avas Moskvas „rikaste huvide kaitsmiseks“ Miljonäride Klubi ning kõike seda vaid paari kuu jooksul. Lühikese ametiaja jooksul, mil ta oli Venemaa suurim snoob, aitas ta luua moraalitu elustiili superrikaste generatsioonile matkimiseks.

Juba 1992. aasta lõpus oli Alisa hiilgeaeg möödas. Ametivõimud olid hakanud selle tegevusi detailselt kritiseerima ja teada saanud, kuidas firma oma lepinguid täitis. Peagi oli Sterligovi varandusest järel vaid mälestus. Mees ise väitis, et ta raiskas oma raha erinevatele projektidele ära, sealhulgas 2004. aasta valimiste kallile ja edutule kampaaniale.35 Peale seda, kui ta müüs maha oma maja populaarses Rubljovka piirkonnas Moskva lähistel, oli tal napilt raha selleks, et osta endale maale puumajake ja paarkümmend lammast.

Kuusteist aastat peale tema hiilgeaega ei igatsenud Sterligov oligarhi elu taga – hoopis vastupidi. „Kõik kadestavad mind, sest ma olen vaba kui lind,“ ütles ta laia naeratusega Venemaa finantskriisi ajal 2001. aastal. Sellegi poolest tekitas kriis temas kiusatuse Moskvasse sõita ja asutada vastukaaluks ettevõtete likviidsusprobleemidele hiigelsuur bartersüsteem, kuid tema päevad oligarhina olid kindlasti möödas.

VLADIMIR GUSINSKI: TAKSOJUHIST MEEDIAMOGULIKS

„Mina olen tänavate toodang. Ma sündisin tänaval, kasvasin tänaval ja õppisin tänaval ennast kaitsma.“

Nooruses elas Vladimir Gusinski (sünd. 1952) koos oma vanematega Moskvas, 18 ruutmeetrises toas. Ta kukkus välja Gubkini nimelisest Vene Riiklikust Nafta ja Gaasi Ülikoolist ning oli juba 1970ndail üks esimestest fartsovtšik’utest, kuigi tal ei olnud mustal turul just erilist õnne. „Müüsin teksaseid odavamalt, kui nad ostnud olin,“ on ta hiljem tunnistanud.

Rohkem või vähem juhuslikult oli Gusinski peale sõjaväge direktoriks õppinud, kuid tal oli ka selles ametis toime tulemisega raskusi. Ta ise arvas, et põhjuseks oli tema juudi taust ning „mitte eriti palju andekust“. 1980ndate keskel tundis ta end sarnaselt paljudele teistele kohustatuna oma eraautot taksona kasutama, et elus püsida.

Ärimehena teenis Gusinski Gorbatšovi perestroika algusaastatel oma esimesed rublad, omandades äravisatud vasktraate ja valmistades nendest lihtsaid käevõrusid, millel tema väitel olid raviomadused. Nõudlus osutus üüratuks.

Ettevõtluse oligarh Vladimir Gusinski on huvitatud igat sorti kommunikatsioonitehnoloogiast, eriti seoses meediaga.

Ta jätkas oma nišis ja kasutas ära kasvavat nõudlust kaupade järele, mis ei kuulunud just tavakaupade hulka ning valmistas selliseid asju nagu näiteks võltsitud kapotikujuke Jaguarile.

Gusinski märkas välismaal suurenevat ärihuvi Venemaa suhtes ning asutas väikese kooperatiivina aastal 1988 konsultatsioonifirma Infeks, mis tegutses ühes väikses akendeta uberikus Moskvas. Tema ideeks oli aidata Nõukogude Liidu turule tulla soovivaid välismaiseid ettevõtteid ning see andis talle peagi mitmeid rahvusvahelisi kontakte. Infeksi kaudu sai ta võimaluse lennata kliendiga kohtuma Washingtoni. Kui tema võõrustaja võttis ühel hetkel raha sularahaautomaadist välja, oli Gusinski nähtust sügavalt rabatud – „raha eikusagilt“. Tagasi Moskvasse jõudnuna avas ta panga, millel oli sama nimetus selle Ameerika sularahaautomaadiga – Most.

Varasest noorusest saadik oli Gusinski heaks sõbraks Moskva tulevane linnapea Juri Lužkov. Nende sõprus oli alanud ammu enne seda, kui nad mõlemad mõjuvõimsaks olid saanud. Lužkoviga koos reisis Gusinski veelkord USAsse ning vaatas ammulisui selliseid fenomene nagu näiteks drive-in restoranid ja kaalukommide poed. Mehed olid ühel nõul, et kapitalism on tulevik.

Gusinski äritegevuse otsustav tõuge tuli varsti peale Nõukogude Liidu lagunemist, kui Moskva (s.t. linnapea Lužkov) otsustas linna rahatehinguteks kasutada Most panka.

Järgmine loomulik samm tehti siis, kui Gusinski kinnisvarafirmale anti roheline tuli Moskva omandiportfelli osalises ja ettevaatlikus erastamises. Liberaalse ajakirja Kommersant ajakirjaniku Mihhail Leontjevi sõnul leppisid Lužkov ja Gusinski kokku, et Gusinski saab linna kõige atraktiivsemate hoonete osaliseks omanikuks vastutasuks lagunevate hoonete renoveerimise eest, sest Moskva vaene linnavalitsus seda ise teha ei suutnud.36

Inimesena on Gusinskit nimetatud erksaks, kuid maniakaalse piiri peal olevaks. Ehk oli see üks põhjustest, miks tema võrgustik ei küündinud Venemaal kunagi linnapea Lužkovist eriti kaugemale. Kuid olles üks esimesi kapitalismi vilju nautivaid ettevõtluse oligarhe, oli tal uue Venemaa päris esimestel aastatel ainulaadne positsioon.

Lõpuks jäi Gusinski rongist maha, kui Venemaa suurimate tooraine-ettevõtete manipuleeritud oksjonid tõid kasu neile, kellel olid tihedad sidemed Kremliga. Kuid Gusinski oli 1994. aasta paiku mõne aasta vältel Venemaa rikkaim mees – ajal, kui raha tõmbas kuritegelikku käitumist endale magnetiga ligi.

„Mul oli kaks valikut,“ märkis Gusinski juba algusest peale. „Kas maksta bandiitidele või palgata turvameeskond.“ Ta valis viimase variandi ning varsti oli tal peaaegu tuhandest mehest koosnev isiklik turvameeste võrgustik. Täieliku turvalisuse saavutamine oli võimatu, ning Gusinski polnud kunagi päriselt rahul. „Ma palkaksin isegi Saatana enda, kui ta saaks mulle turvalisust pakkuda,“ avaldas ta.

Gusinskit eristas teistest ettevõtluse oligarhidest enim see, et tal läks korda luua tühjalt kohalt meediaimpeerium, millele ei olnud vastast.37 Teda liikumapanevaks motivaatoriks oli potentsiaal mõjutada enamat kui kasumit. „Kui ametnik halvasti käitus, võisin ma teda oma ajalehes rünnata ja rääkida tõtt rahast, mida ta nõudis,“ kommenteeris ta. Gusinski ei kohkunud tagasi ja kasutas oma meediaväljundeid sellisel viisil päris mitmel korral.

Tema esimene ettevõte oli 1993. aasta alguses väga väikse tiraažiga asutatud igapäevane ajaleht „Segodnja“ („Täna“). Kuid Gusinski sihtis alati kõrgele ning peale seda, kui populaarne Venemaa telenägu Jevgeni Kiseljov palus tal üht telesaadet finantseerida, kulus Gusinskil vaid paar nädalat, et kirjutada kokku ühe täielikult uue ja üleriikliku telekanali äriplaan.

Saanud abi Boriss Jeltsini isiklikult nõunikult (ja tennisetreenerilt) Šamil Tarpištsevilt, õnnestus Gusinskil veenda presidenti, et see annaks talle tühjalt seisva neljanda kanali, millest kasvas 1993. aastal välja NTV. Kuid Venemaa esimese eratelekanalina sai NTVst peagi kõige valitsuskriitilisem kanal. Varsti oli see ka kõige populaarsem. Gusinski jõudis järeldusele, et ta „suudab presidendiks teha ükskõik kelle, kes presidendiks saada soovis“.

Oma kriitilise hukkamõistuga Tšetšeenia sõja ja Kremli poliitikate suhtes üldiselt, leidis Gusinski end peagi Jeltsini mustast nimekirjast ning mida rohkem survet talle avaldati, seda agressiivsemalt ta käitus. Kui Vladimir Putinist sai Venemaa järgmine president, polnud ta siiski Gusinski valik, vaid pigem tema oponent. Peale seda, kui Putin 2000. aasta märtsis ametisse asus, ei kulunud kümmet nädalatki, kui Gusinskit külastasid automaatidega maskides maksuametnikud ning peagi mõisteti ta maksupettustes ja kelmuses süüdi.

Arreteerimine tõmbas palju tähelepanu, iseäranis välismaal ning Gusinski vabastati peagi. Kuid tema sõda oli kaotatud ja kahe kuu pärast nõustus Gusinski NTV riigile müüma. Hind oli küll madal, kuid vastutasuks loobuti tema vastu esitatud süüdistustest.

Kuid rahu polnud siiski mitte kauaks, sest peagi kerkisid esile uued süüdistused ning enne aasta lõppu põgenes Gusinski Iisraeli. Täna on tal nii Iisraeli kui Hispaania kodakondsus, kuid kuulu järgi veedab ta enamuse oma ajast USAs ja juhib muude asjade kõrval välismaal elavatele venelastele suunatud satelliit-telekanalit.38