Читать книгу Oligarhid - Claes Ericson - Страница 2

Mis on ühist järgmisel neljal inimesel: orb Põhja-Siberis, töötu lavastaja musta värvi takso rooli keeramas, noor piloodiprille kandev ja kohvikut pidav kommunist ning pärjatud teadusakadeemia matemaatik? Vastus on, et kõik need mehed on teatud eluetapil olnud ühed rikkaimad Venemaa mehed. „Oligarhid“ kirjeldab nende teekonda rikkuseni ning põhjuseid, miks keegi nendest täna enam rikkaimate meeste hulka ei kuulu.

Raamat kirjeldab kaht aastakümmet täis julgeid erastamisprojekte, saatuslikke võimumänge ning vaevuusutavaid elulugusid. Lugu sellest, kuidas eraisikutel oli võimalik omandada pretsedendituid rikkusi vahetult peale Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 iseloomustab Venemaa liikumist plaanimajanduselt turumajandusele. Peale Vladimir Putini naasmist riigi presidendiks aastal 2012 tundub, et olukord on stabiliseerumas. Kuid teekond hetkeseisuni on olnud suurte tõusude ja mõõnadega.

Pealtvaatajal on võimatu selliste arengute suhtes täielikult erapooletuks jääda. Kapitalism tappis Nõukogude kommunismi ja lõi vajalikud tingimused täielikult uue ühiskonna ehitamiseks. Kui enamuse jaoks oli üleminek raskem, kui Nõukogude režiimis elamine, siis mõned vähesed kasutasid mõjuvõimsaid kontakte, tugevaid küünarnukilööke ja taltsutamatut ettevõtlusloomust, et teha endast väga rikkad inimesed. See on Venemaa oligarhide ajalugu.

Algses tähenduses on Venemaa oligarh inimene, kellel on nii majanduslik kui ka poliitiline mõjuvõim. Mõningate jaoks on poliitiline mõjuvõim kaasa toonud majandusliku mõjuvõimu, teiste puhul aga risti vastupidi. Oligarhide esimene põlvkond, keda ma nimetan nomenklatuuri oligarhideks, omas poliitilist mõjujõudu tänu nende positsioonile Kommunistlikus Parteis ning see võimaldas neil rikastuda. Sellised nomenklatuuri oligarhid kontrollisid peale Nõukogude Liidu lagunemist riigi lapsekingades turumajandust.

Kuid 1990ndate algusaastatel ei olnud side riigiga enam vajalik. Äkitselt muutus mõjusaimaks üks täiesti erinev grupp, keda ma nimetan ettevõtluse oligarhideks – julged noored kapitalistid, kes paigutusid varasemalt sotsiaalse hierarhia põhja lähedale.

Järsku oli neil nüüd poliitiline võim, mis ületas nende vastomandatud rikkused.

21. sajandil on pendli liikumiskiirus märkimisväärselt aeglustunud ning suurt osa Venemaa majandusest kontrollivad tänu oma poliitilisele positsioonile taaskord riigiametnikud. Riigi tugevnemine on ettevõtluse oligarhid jätnud ilma suurest osast võimust, mida isiklik rikkus neile 1990ndail pakkus. Samuti on termin „oligarh“ kaotanud palju oma esialgsest tähendusest. Miljardärid, kes on kuulu järgi rikkamad kui kunagi varem, on muutunud riigi ees üha alandlikumaks ning valitsuskabineti liikmed ja Kremli bürokraadid teevad otsuseid sõltuvalt nende ametikohast, mitte rikkusest. Vaatamata selle laialivalgumisele kasutatakse terminit „oligarh“ käesolevas raamatus kõikide riigi ülirikaste inimeste kohta, kuna nende staatus on sama.

Palju järgnevate peatükkide faktilisest materjalist põhineb kolmandate osapoolte materjalidel, nagu näiteks ajaleheartiklid ja raamatud. Venemaa statistika ja ametlikud andmed ei ole alati usaldusväärsed ning neid tuleb vaadelda mõningase skepsisega. Oma raamatus „Kremli ristiisa“ nendib vene päritoluga Ameerika ajakirjanik Paul Hlebnikov, et „kokkulepped Venemaa äritehingutes ja poliitikas kinnitatakse käepigistusega. Harva pannakse midagi kirja. Tihti on sel viisil kinnitatud kokkulepe usaldusväärsem kui kirjalik leping, seega ei peaks tänase Venemaa hoolikas vaatleja imestama läänelikus stiilis dokumentatsiooni puudumise üle“.

Hlebnikov on oma kommentaarides Venemaa arengu kohta üsnagi nüansirikas, kuid teised raamatud sisaldavad kirjeldusi sündmuste kohta, mis on tema poolt maalitava kujutluspildiga vastupidised, iseäranis seoses ristiisa Boriss Berezovski endaga. Alati ei ole võimalik tõmmata konkreetset piirjoont objektiivsete faktide ja subjektiivsete tõlgenduste vahele. Kuid juhtus nii, et Hlebnikov tapeti juulis 2004 – ning seda mõrva peavad paljud tema ajakirjanikutöö süüks.

Ma olen oma allikaid kontrollinud nii põhjalikult kui võimalik, kuid sellegipoolest sisaldab raamat mõningaid oletusi. Sellistel puhkudel olen üritanud võimalikult selgelt viidata, et antud informatsioon on kinnitamata. On väga tõenäoline, et sellised ajaloo üksikasjad ei näegi kunagi päevavalgust.

Claes Ericson

Stockholmis, august 2012.

MÄRKUS:

Raamatu osad I ja II kirjeldavad Venemaa majanduslikku arengut perestroikast tänapäevani. Osa III tutvustab aga mõningaid eriti märkimisväärseid turumajanduse fenomene. Eraldiseisvates peatükkides tutvustatakse põhjalikumalt võtmeisikuid ja juhtumisi. Sellised peatükid on pikitud põhiteksti vahele ning neid võib lugeda kas täiesti eraldiseisvana või üldse vahele jätta. Raamatu lõpus antakse kokkuvõte olulisemate sündmuste ja isikute kohta.

Mõistmaks Venemaa olukorda 1980ndate lõpus on vajalik tunda riigi ajaloolist tausta. Seetõttu leiab lugeja raamatu lisadest ka Tsaari-Venemaa ning Nõukogude Liidu ülevaate majanduslikust perspektiivist. Lugejad, kes on Nõukogude Liidu lagunemisele eelnenud sündmustega kursis, võivad koheselt sukelduda esimese osa lugemisse.