Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 10

Piirnedes põhjas Põhja-Jäämere ning lõunas suure Kesk-Aasia stepiga, ulatub Siber ligi viis tuhat kilomeetrit Uurali mägedest kuni Vaikse ookeanini. Rong sõidab Moskvast Uuralitesse umbes ööpäev ja veel viis päeva kulub Vaikse ookeanini jõudmiseks. Kui paigutada kogu külgnev USA Siberi keskmesse, jääb ikkagi üle kolme miljoni ruutkilomeetri lisaruumi. See on männikute ja kaasikute, järvede ja soode maa, mida läbivad võimsad jõed, mis voolavad põhja, Arktikasse. See on äärmuste maa: temperatuur võib kõikuda uskumatud 105 kraadi, alates –71˚C talvel kuni 34˚C suvel. See on karm, halastamatu paik.

Alates kaugeimatest aegadest on see määratu isoleeritud piirkond kutsunud võõraste teadvuses esile fantastilisi kujutluspilte. On räägitud, et vanemad tapavad ja söövad seal oma lapsi. On levinud jutud, et siberlased surevad, kui nende ninast tilkunud vesi külmub ja jäätab nad maa külge kinni. Mõned väitsid, et Siberi elanikel pole pead; nende silmad asetsevad rinnal ja suu on õlgade vahel. Veel 18. sajandil halvustasid paljud Siberi kombeid ja moraali. Pärast 1761. aastal toimunud külaskäiku Siberi ajaloolisse pealinna Tobolskisse, mis asus Rasputini sünnikoha lähedal, kirjutas prantsuse astronoom Jean-Baptiste Chappe d’Auteroche, et „lihtsate inimeste seas elavad mehed, naised ja lapsed koos promiskuiteedis ilma mingi häbitundeta. Nende kirg õhutatakse üles selle läbi, mida nad näevad, ning mõlemad sugupooled langevad varakult ohjeldamatusse liiderlikkusse.”1 Siber on juba ammu olnud kannatuste sünonüümiks lugematute tuhandete vangide tõttu, keda tsaarid ja hiljem komissarid siia saatsid, kas asumisele – ssõlka – või palju rängemale sunnitöö – katorga – režiimile. Sajandeid marssisid tavalised kurjategijad, revolutsionäärid ja muud mässulised mööda niinimetatud ahelate teed, mis suundus Venemaalt üle Uuralite.

Kuid mitte kõik, kes suundusid Venemaalt Siberisse, ei läinud sinna sunniviisil. Paljude jaoks tähendas Siber võimalust paremaks eluks. Venemaa laienemine Siberisse, mis algas 16. sajandil, oli tingitud majanduslikest põhjustest ja näljast „pehme kulla” – karusnahkade ja eriti soobli – järele, millega äritsemine tundus olevat samavõrd ammendamatu kui kasumlik. Karusnahakaubandus tegi paljud mehed muinasjutuliselt rikkaks ja oli majandusmootor, mis ajendas laienemist. Siber, nii paradoksaalne kui see võib tunduda, tähendas ka vabadust, kuna Uuralitest ida pool ei olnud pärisorjust ja riigi käsi oli kerge, et mitte öelda vaevutuntav. Kui Venemaal pärisorjade koormised 17. ja 18. sajandil suurenesid, põgenes Siberisse üha enam talupoegi. Ajavahemikul 1678–1710 kasvas talupoegade majapidamiste arv Siberis peaaegu 50 protsenti, samal ajal kui see vähenes Venemaal enam kui 25 protsenti. Teisel pool Uurale ei olnud ühtegi isandat, kellele talupoeg oleks võlgnenud oma töö vilju. Vabadusega kaasnes ka Venemaa äärealade metsik, seadusetu elulaad. Sajandeid oli Siber Vene impeeriumi Metsik Lääs. Tsaaride sõjaväelised kubernerid olid äraostetavad, korrumpeerunud ja vägivaldsed, nagu ka paljud kaupmehed ja kütid. Ei kaubeldud üksnes karusnaha, vaid ka naiste ja alkoholiga. Vägivald kuulus elu juurde.2

Venelased, kes julgesid Siberisse põgeneda, olid riigi kõige töökamate alamate seast. Kohalikke talupoegi vaadeldes märkas inglise reisija, kes läbis Siberi 1861. aastal teel Hiinasse, eksimatut „sõltumatust nende hoiakus”. See ei olnud see, mida ta oli Venemaal näinud, ühes selle „vaesuse, hooletussejäetuse ja viletsusega”. Ta lisas, et „nende perekondade olukord näitab teatavat enesest lugupidamist”. Nende külades oli mõningast „algelist heaolu” ning oli tunda, et need on inimesed, kes on valmis võtma riske lootuses paremale elule.3 Neil oli teatav uhkus ja väärikus ning vastutustunne oma elu eest, mis puudus vene pärisorjadest talupoegadel lääne pool Uuralit.

Fjodori poeg Izosim oli üks vene pioneere, kes 17. sajandil Siberisse rändas. Vaene, maata talupoeg Izosim Palevitsi külast Võtšegda, Põhja-Dvina lisajõe äärest, umbes tuhat kolmsada kilomeetrit Moskvast kirdes, ületas koos oma naise ja kolme pojaga – Semjoni, Nasoni ja Jevseiga – Uuralid ja asus umbes 1643. aastal elama Pokrovskoje ääremaale.

Pokrovskoje oli asutatud aasta varem kohaliku peapiiskopi korraldusel ja Izosimi saabumise ajaks oli see koduks umbes paarikümnele talupojaperele. Pokrovskoje asub lainetava Tura jõe läänekaldal postiteel, mis ühendas Tobolski ja Tjumeni linna ja seda kasutati peatuspaigana, kus voorimehed võisid puhata ja hobuseid vahetada. Linn sai oma nime Neitsi Maarja kiriku järgi, mille külaelanikud sinna ehitasid – ja mis pühitseti sisse Jumalasünnitaja kaitse ja eestpalve pühal (Pokrov Presvjatoi Bogoroditsõ). Kohalikud talupojad elatusid rebase-, karu-, hundi- ja mägrajahist ümbritsevates metsades ning sterleti-, haugi- ja tuurapüügist Tura jõel ja piirkonna arvukatel järvedel. Samuti harisid nad maad, kasvatasid kariloomi ja parkisid nahku. Selles Siberi osas elati suhteliselt hästi, mugavates puitelamutes, millest paljud olid kahekorruselised. 1860. aastaks, umbes selleks ajaks kui Rasputin sündis, oli Pokrovskojes ligikaudu tuhat elanikku, kes elasid umbes kahesajas majas. Küla võis hoobelda mõne meierei, talli, pagaritöökoja, kõrtsi, võõrastemaja, turu ja puiduveskiga ning sepikoja ja väikese koolimajaga.4

Vanad küla meetrikaraamatud ei anna Izosimi kohta ühtegi liignime, kuid tema poeg Nason oli 1650. aastaks võtnud nime Rosputin. Põhjus, miks ta selle nime valis, ei ole selge. Ehk oli tal teine nimi või hüüdnimi Rasputa (Rosputa), mis andis maad Rasputinile (nagu seda 19. sajandil kirjutama hakati), mis oli tol ajal Siberis levinud liignimi. Sellest hoolimata võttis ainult osa Nasoni järeltulijaid nime Rasputin ja hoidis selle alal läbi sugupõlvede.5 Tollestsamast Nason Rosputinist Grigori põlvneski, kaheksa põlvkonda hiljem.

Rasputini nimi on olnud lõputute arutluste allikas, enamik neist asjatundmatud ja ebaõiged. Paljud on püüdnud siduda seda vene sõnaga rasputnik – kõlvatu, liiderlik – või rasputnitšat – ohjeldamatult liiderdama –, justkui Rasputini nimi oleks tuletatud tema moraalsest kõlvatusest või antud talle tema halva kuulsuse tõttu. Valeväited jälitasid teda kogu elu. Vetšerneje Vremja näiteks avaldas 1911. aasta detsembris loo, milles väideti, et ta oli saanud hüüdnime Rasputin oma noorpõlve amoraalsuse tõttu ning et see muudeti ametlikuks siis, kui see kirjutati tema passi. Ja isegi nüüd väidavad mõned ajaloolased jätkuvalt, et nimi Rasputin oli mõeldud kajastama tema perekonna igipõlist kõlvatust.6

Nime päritolu on ebaselge. Kui see tõepoolest sai alguse mõnest esivanemast, kes oli rasputnik, siis oli Rasputini perekond kaugel sellest, et olla ebatavaline, arvestades, kui palju inimesi Siberis seda nime kandis. Kuid on ka teisi, tõenäolisemaid allikaid. Rasputja või rasputje tähendab ristteed ja vanasti peeti neid paiku kohaks, kus kummitasid kurjad vaimud, ning ehk anti nimi isikutele, keda arvati olevat kontaktis selliste jõududega. Samuti on olemas vana vene vanasõna ristteele viidud tobukesest, millega peeti silmas otsustusvõimetut inimest. Ja siis on veel vene sõna rasputitsa – teedelagu –, mis viitab märjale, porisele kevadhooajale, mil Venemaa teed muutuvad läbimatuks. On võimalik, et sel perioodil sündinud last võidi kutsuda Rasputaks.7 Ükskõik milline selle päritolu ka on, Rasputin oli nimi, millega Grigori ja tema perekond olid sündinud, ja see polnud antud tema loomuse tõttu.

Grigori isa Jefim Rasputin sündis Pokrovskojes 1842. aastal. Allikad kirjeldavad teda kui „rämedat, tüüpilist Siberi talupoega”, „turske, sassis ja kühmus”, samas kui poliitiline pagulane, kes Jefimiga umbes 1910. aastal kohtus, nimetas teda „terveks, töökaks ja väledaks vanaks meheks”.8 Jefim pingutas jõukuse saavutamiseks mitmel moel – püüdis kala, haris põldu, tegi heina. Mõnda aega töötas ta laevalastijana Tura ja Toboli jõel sõitvatel laevadel, seejärel sai tööd riigiteenistuses, vedades inimesi ja kaupu Tobolski ja Tjumeni vahel. Rahaga oli enamasti kitsas; kord oli Jefim maksude mittetasumise pärast vangi pandud. Mis puudutab tema mainet, siis siin on andmed mõneti vastuolulised. Ta oli külakiriku vanem ja üks kohalik on meenutanud Jefimi „tarku arutlusi ja elukogemust”, seevastu teised on märkinud tema kiindumust „kange alkoholi vastu”.9 Hoolimata joomisest läks Jefimi elu aegamisi ülespoole. Ta omandas maatüki ja tosinkond lehma ning peaaegu kakskümmend hobust, mis polnud küll suur rikkus, kuid Vene talurahva standardite järgi oli jõukus.

Ülestähendused kirikuraamatus ütlevad, et Jefim abiellus 21. jaanuaril 1862. aastal Anna Paršukovaga Usalka külast. Naine oli temast kaks aastat vanem. Järgnevate aastate jooksul kogeti mitmeid sünde ja sama palju surmajuhtumeid. Ajavahemikul 1863–1867 sünnitas Anna neli last – kolm tüdrukut ja ühe poisi –, kellest ükski ei elanud rohkem kui paar kuud. Esimene ellu jäänud laps oli poiss, kes sündis 9. jaanuaril 1869. aastal, peaaegu seitse aastat pärast nende pulmapäeva. Ta ristiti 10. jaanuaril Grigoriks Nyssa püha Gregoriose, 4. sajandil elanud kristliku müstiku auks, kelle püha Vene õigeusu kirik sel päeval tähistas. Koos Jefimi, Anna ja nende pisipojaga olid kirikus lapse ristivanemad – Jefimi vanem vend Matvei ja keegi naine Agafja Alemasova.10

Järgnes veel kaks või kolm last. 1874. aastal sünnitas Anna kaksikud, kes mõlemad surid mõni päev pärast sündi, ja ilmselt oli veel ka üheksas laps, 1875. aastal sündinud tüdruk Feodossija, kes jõudis täiskasvanuikka. Kuigi säilinud ülestähendustest ei ole selge, kas tema ja Grigori olid õde-venda või oli nende vahel mingi kaugem sugulus, olid nad siiski lähedased. Grigori oli tunnistajaks Feodossija laulatusel 1895. aastal ja hiljem sai temast naise kahe lapse ristiisa. Sageli korratud lugu, mille kohaselt Rasputinil oli vend või nõbu nimega Dmitri, kes uppus ja kelle surmas Rasputin nägi ette omaenese surma, on puhas väljamõeldis.11

Rasputini kogu noorus, tegelikult umbes esimesed kolmkümmend aastat tema elust on must auk, mille kohta me ei tea peaaegu mitte midagi – asjaolu, mis on aidanud kaasa kõikvõimalike väljamõeldiste sünnile. 1910. aastal, ühe varajase skandaali haripunktis, mis Rasputinit alailma ümbritsesid, avaldas ajaleht Utro Rossii loo, mis väitis, et uurijad olid avastanud šokeerivaid üksikasju Rasputini vanemate elust. Jefim, nagu artikkel kinnitas, oli „väga ihar kiimleja”, kes nõudis seksi oma abikaasaga tema raseduste ajal. Kord, kui Anna oli püüdnud tõrkuda, karjunud ta naisele: „Pressi see välja, tee kähku ja pressi see välja!” Ja nii hakkasid külaelanikud Grigorit kutsuma väljapressitud Griškaks.12 Teine lugu rääkis, et raseduse lõpupoole, kui Anna kandis Grigorit ja tema kõht oli juba üsna suur, nõudis Jefim temalt anaalseksi, mille väidetavaks tunnistajaks oli mees, kes töötas nende kodus ja kes rääkis selle loo külas laiali.13 Sellised lood olid fabritseeritud, et sisendada, nagu oleks seksuaalne perverssus olnud midagi Rasputini perekonnale igiomast.

Me teame, et Rasputin ei olnud kunagi saanud kooliharidust ning jäi kirjaoskamatuks kuni oma varase täiskasvanueani. Tolle aja kohta ei olnud selles midagi ebatavalist. Enamik maad harivaid talupoegi oli harva koolis käinud ja kirjaoskuse tase oli 1900. aastal Siberis umbes 4 protsenti ning üleriigiliselt kõigest 20 protsenti. Ka Rasputini vanemad ei olnud koolis käinud. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel ei olnud Rasputini majapidamises ühtegi kirjaoskajat.14 Väike Grigori, nagu ka teised poisid Pokrovskojes, aitas oma isa niipea, kui ta oli selleks suuteline. Ta õppis kalastama ja loomade eest hoolitsema, töötas põllul. Pühapäeviti käis ta koos perega kirikus. See oli tavalise talupoja elu ja allikate põhjal ei tundu, et tema noorpõlves oleks olnud midagi, mis viitaks, et Rasputini elu saab kuidagi tema esiisade omast erinema.

Kuna sellest perioodist on nii vähe teada, on teistel olnud vabadus luua oma versioon elust Rasputini kodus. Ajalehes Petrogradski Listok 1916. aasta detsembris avaldatud kirjeldus on selles mõttes tüüpiline:

Pühamehe küla oli kehv ja hüljatud. Selle elanikel oli eriti halb maine, isegi Siberi standardite järgi. Loodrid, sulid, hobusevargad. Rasputinid olid nagu kõik ülejäänud, ning ka temast pidi tulema samasugune, kui ta veidi kasvab.

Oma nooruses oli Rasputin ebaharilikult armetu. Ropu suu ja segase jutuga, mõttetusi rääkiv, võimatult räpane, varas ja pühaduseteotaja, oli ta oma koduküla hirmutis.15

Petrogradski Listok nimetas teda loodriks, kelle laiskus pani tema isal rusikad sügelema. Kõige tõsisem süüdistus oli aga see, et noor Rasputin oli olnud varas ja et kohaliku omavalitsuse registrites on tõendeid selle kohta, et ta on hobusevarguse ja valetunnistuse andmise eest süüdi mõistetud.

Pavel Raspopov Pokrovskojest rääkis 1917. aastal komisjonile Rasputini isiku ju harjumuste kohta midagi umbes sarnast. Ta ütles, et nad olid nooruses koos kala püüdnud ja et ükski teine noortest meestest ei tahtnud isegi Rasputini lähedale tulla. Söögi ajal tilkus tal nina alailma ja kui ta oma piipu suitsetas, jooksis tal suust sülge. Raspopovi sõnul visati Rasputin lõpuks artellist välja, pärast seda kui ta oli tabatud ühist viina varastamast.16 On ka teateid, et Rasputin varastas heina ja küttepuid, kuid kõige enam levinud oli väide, et ta varastas hobuseid, mis revolutsioonieelsel Venemaal oli eriti ränk kuritegu.17 Nagu Rasputini puhul sageli juhtus, paisus lugu iga edasirääkimisega suuremaks. Kui algul öeldi, et Rasputin varastas hobuseid ühel või kahel korral, siis hiljem räägiti, et ta pärines pikast hobusevaraste soost. Rootsi helilooja Wilhelm Harteveld, kes kohtus Rasputiniga rohkem kui ühel korral, ütles pärast Rasputini surma, et ta oli sündinud hobusevaraste perre. Väidetavalt pühendanud Jefim ta pere äritegevusse ning tundnud poja üle suurt uhkust, kui too sai 16-aastaselt tuntuks kui üks parimaid hobusevargaid piirkonnas. Vürst Felix Jussupov osutas oma mõjuvates mälestustes samale asjaolule.18 Vastanuks mõni neist lugudest tõele, siis oleks sellest pidanud jääma mingi jälg Tobolski või Tjumeni arhiividesse, kuid hoolimata ajaloolaste jõupingutustest pole kunagi leitud ühtki viidet, et Rasputini vastu oleks kunagi tõstetud mingi süüdistus.19

Kuid on tõendeid, mis näitavad, et Rasputinil oli taltsutamatu noorus. 1909. aastal Pokrovskoje kohalikelt elanikelt Tjumeni sandarmiaruande jaoks kogutud info kinnitab, et Rasputinil oli „erinevaid pahesid”, nimelt meeldis talle purjutada, ning et ta pani toime mitmeid väikesi vargusi, enne kui kadus ja naasis muutunud mehena.20 Dokumendi daatum on oluline, sest see pärineb ajast enne seda, kui Rasputini kahtlane kuulsus levis, ja kajastab seega suurema tõenäosusega tõde – või mõnd selle aspekti – ja mitte seda, mida külaelanikud arvasid sandarme kuulda tahtvat.

Ning on veel rida dokumente, mis on Tobolski arhiivides seni märkamatuks jäänud. Vastavalt ametlikule uurimisele tulid 1914. aasta juuni lõpus pealinnast Pokrovskoje vallavalitsusse (volostnoje pravlenije) ajakirjanik ja tema sekretär, öeldes end olevat Peterburi kindralkuberneri agendid, kes on saadetud koguma ametlikke tõendeid Rasputini noorpõlve hobusevarguste kohta. Vallaametnik Nalobin, liiga hirmunud, et neilt isikut tõendavat dokumenti küsida, kontrollis küla „varasemate süüdimõistmiste registrit” ja ütles neile, et Rasputinit ei ole kunagi sellise kuriteo eest kinni võetud või süüdi mõistetud. Ta mainis siiski, et tema valduses on dokumendid, mis näitavad, et 1884. aastal oli vallavanem (volostnoi staršina) mõistnud 15-aastasele Rasputinile kahepäevase vanglakaristuse temasse „ebaviisaka suhtumise” eest. See, nagu ta neile ütles, oli ainus märge Rasputini kriminaalse mineviku kohta. Nalobin palus meestel anda allkiri teabe saamise kohta, kuid nood keeldusid ja kiirustasid minema.21 Kui Rasputin sai teada, mida Nalobin oli teinud, oli ta maruvihane ja nõudis, et Tobolski kuberner asja uuriks. Uurimine paljastas, et Nalobin oli tõepoolest näidanud kahele mehele küla kuriteoregistrit inkrimineerivate üksikasjadega. Suutmatuse tõttu nõuda tõendit meeste identiteedi kohta trahviti Nalobinit viie rublaga.

See on tähelepanuväärne avastus, kuna see seab lood Rasputini hobusevargustest lõplikult kahtluse alla, samuti teated teiste kuritegude kohta. Kui olid mingid „väikesed vargused”, nagu külaelanikud ja Raspopov väitsid, siis olid need tõepoolest väikesed, liiga väikesed, et oleks nõudnud küla ametivõimude tähelepanu. See on märkimisväärne ka selle poolest, et annab ümberlükkamatu tõendi Rasputini nooruse mässumeelse ja võib-olla isegi metsiku iseloomu kohta, mida on juba ammu oletatud ja millele ka Rasputin ise on ähmaselt vihjanud, kuid mida pole kunagi usaldusväärselt dokumenteeritud. Muidugi, sellised noorpõlve vääratused on üsna tavalised isegi niisuguste kristlike pühakute seas nagu püha Augustinus. Ent kui Augustinus varastas ja hooras noores eas, siis pärast kristlaseks saamist muutis ta alatiseks oma viise. Sama ei saa öelda Rasputini kohta, kes võitles oma pahedega kogu ülejäänud elu, kukkudes sageli läbi ja andes maad patule – midagi, mida ta ise muide kunagi ei eitanud.

Umbes kolmkümmend kilomeetrit Tobolskist kagusse, vaatega Irtõši jõele, asub Abalakis Püha Znamenski klooster, mis ehitati siia, kui vana talunaine sai 1636. aastal nägemuse, milles Jumalaema käskis ehitada kiriku. Klooster sai koduks imettegevale Neitsi Maarja ikoonile, mis oli üle Siberi kuulus oma tähelepanuväärse tervendamisvõime poolest. Inimesed tulid kilomeetrite kauguselt Abalakki, et kogeda kloostri pühadust ja võtta vastu õnnistused selle ikoonilt.

Sealsamas Abalakis kohtas Rasputin 1886. aasta suvel Praskovja Dubrovina nimelist talutüdrukut. Too oli täidlane ja blond, tumedate silmadega. Ta oli üle kolme aasta Rasputinist vanem, sündinud 25. oktoobril 1865. aastal ja seega talutüdruku kohta juba midagi vanatüdruku taolist.22 Nad mõlemad Rasputiniga olid seal, et tähistada selle suve taevaminemispüha. Nad kurameerisid mitu kuud ja seejärel abiellusid varsti pärast Rasputini kaheksateistkümnendat sünnipäeva 1887. aasta veebruaris.23 Praskovjast on teada väga vähe. Kõigil, kes teda tundsid, oli tema kohta ainult häid sõnu öelda. Ta oli töökas, lojaalne, kohusetundlik (ja isegi alandlik) abikaasa ja minia. Juba peaaegu vanatüdrukuna võis Praskovja olla tänulik Rasputini ettepaneku üle, mis tähendas kodu, perekonda ja teataval määral turvalisust ja stabiilsust. Talupoeglik Venemaa ei olnud koht üksikute naiste jaoks. Hoolimata mehe naisseiklustest, joomisest ja pikaajalistest äraolekutest jäi naine talle kogu eluks pühendunuks, hoides Pokrovskojes kodu ja oodates kannatlikult tema tagasitulekut. Omalt poolt tagas Rasputin alati, et naisel oleks, mida ta vajas nii iseenda kui ka majapidamise jaoks, ning ta palkas noori naisi, et nood aitaks Praskovjat majapidamises ja pakuks mehe äraolekul talle seltsi.

Pärast pulmi asusid nad elama Grigori vanemate juurde, nagu tava nõudis. Peagi sündisid lapsed. Neid oli kokku seitse, kuid enamik neist suri noorelt. Mihhail, kes oli sündinud 29. septembril 1889. aastal, suri sarlakitesse enne viieaastaseks saamist. 1894. aasta mais sünnitas Praskovja kaksikud Georgi ja Anna. Nood – ja mitmed teised külas – pidid kaks aastat hiljem alla vanduma läkaköhale. Dmitri, sündinud 25. oktoobril 1895. aastal, oli lastest esimene, kes elas täiskasvanueani, talle järgnes Matrjona (rohkem tuntud Mariana), kes sündis 26. märtsil 1898. aastal, ja seejärel Varvara, sündinud 28. novembril 1900. Seitsmes laps Praskovja, kes sündis kolm aastat pärast Varvarat, ei elanud kolmekuuseks saamiseni.24

1897. aasta rahvaloenduse järgi ei olnud Grigoril, kes oli nüüd kahekümne kaheksa aastane, oma majapidamist, vaid ta elas ikka veel koos isaga, kes oli siis viiskümmend viis, ja emaga, kes oli viiskümmend seitse, ning oma naise ja nende üheaastase poja Dmitriga. Kõik majapidamises on kirja pandud kirjaoskamatutena, meespere riigitalupoegadena.25 Kuni selle ajani näis Rasputini elu kujunevat samasuguseks nagu miljonitel Vene talupoegadel: töötamine põllul, kirikus käimine, oma palvete lugemine, isale allumine, abiellumine, laste saamine ja talupojaelu igavese rütmi alalhoidmine. Kuid siis muutus kõik.