Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 8

Ühel kirkal kevadpäeval 1912. aastal kandis Sergei Prokudin-Gorski kõrvalises Siberi külas Pokrovskojes oma suure kolmejalgse kaamera alla Tura jõe kaldale. Üks oma aja suuri fotograafia innovaatoreid Prokudin-Gorski oli välja arendanud erksate värvifotode jäädvustamise tehnika; Venemaa keiser Nikolai II oli neist fotodest sedavõrd vaimustuses, et andis fotograafile korralduse jäädvustada Vene impeerium kogu selle mitmekesises hiilguses.

Kaamera talletas sel päeval tüüpilise maaelu stseeni. Valge, päikese käes pleekinud külakirik kõrgub lihtsate majade ja küünide kohal, pruunikates ja hallides toonides tahumatud palkehitised on koondunud selle ümber. Ühel majadest ilutseb tumedate aknaruutude taustal lillekastis punaste õitega taim, võib-olla pelargoon. Paar lehma sööb rohelisi võrseid, mis on tärganud pärast järjekordset pikka Siberi talve. Jõe ääres on kaks värvilistes kleitides naist tabatud nende igapäevase töö juures. Üksik paat puhkab mudas, valmis järjekordseks kalapüügiretkeks Tural. Pilt meenutab nii paljusid sarnaseid anonüümseid külasid, mida Prokudin-Gorski Tsaari-Venemaa viimastel aastatel pildistas.

Kuid see küla erines kõigist teistest ja Prokudin-Gorski teadis, et keiser ja keisrinna ootavad, et ta lisaks Pokrovskoje oma suursarja. Pokrovskoje oli koduks tolle aja kõige kurikuulsamale venelasele, mehele, kes 1912. aasta kevadel tõusis skandaali keskmesse, mis raputas Nikolai valitsemist ennenägematul viisil. Kuulujutud temast olid levinud juba aastaid, kuid alles siis julgesid tsaari ministrid ja riigiduuma, Venemaa seadusandliku kogu poliitikud esimest korda tema nime välja öelda ja nõuda, et palee ütleks riigile, kes see mees täpselt on, ja selgitaks tema suhet trooniga. Räägiti, et mees kuulus veidrasse ususekti, mis hõlmas kõige väärastunumaid seksuaalseid hälbeid, et ta oli võlts pühamees, kes oli petnud keisri ja keisrinna teda oma vaimseks juhiks võtma, et ta oli üle võtnud Vene õigeusu kiriku ja painutas seda oma ebamoraalsuse alla, et ta oli räpane talupoeg, kes oli suutnud mitte ainult paleesse pugeda, vaid oli pettuse ja salakavaluse abil kiiresti muutumas tõeliseks võimuks trooni taga. See mees, nagu paljud olid hakanud uskuma, kujutas endast reaalset ohtu kirikule, monarhiale ja isegi Venemaale endale. See mees oli Grigori Jefimovitš Rasputin.

Kõik see pidi Prokudin-Gorskil sel päeval meeles mõlkuma. See ei olnud lihtsalt mis tahes küla, mida ta pildistas, see oli Rasputini kodu. Prokudin-Gorski jäädvustas Pokrovskoje tsaari jaoks, kuid kummalisel kombel jättis ta oma pildile lisamata selle kõige kurikuulsama poja maja, jättes selle kaadrist välja. Võib-olla oli see suure fotograafi viis väljendada oma suhtumist mehesse, kellest Venemaa ei suutnud lakata rääkimast.

Rasputini elu on üks tähelepanuväärsemaid uusaja ajaloos. See kõlab nagu uskumatu muinasjutt. Salapärane, harimatu talupoeg Siberi metsadest saab kutse Jumalalt ning asub otsima tõelist usku, teekond, mis viib ta paljudeks aastateks üle Venemaa avaruste, enne kui toob ta lõpuks tsaari paleesse. Keiserlik perekond võtab ta vastu ja on ära tehtud tema vagadusest, tema eksimatust inimhingede tundmisest ja tema lihtsatest talupoeglikest viisidest. Imekombel päästab ta troonipärija elu, kuid selle autsaideri kohalolek ja mõju, mis tal tsaari ja tsaarinna üle on, vihastab tsaaririigi tähtsaid mehi ning nad meelitavad ta lõksu ja tapavad. Paljud uskusid, et püha talupoeg oli oma surma ette näinud ja ennustanud, et kui temaga peaks midagi juhtuma, kaotab tsaar oma trooni. Nii juhtubki ja riik, mida too kunagi valitses, vajub aastateks kirjeldamatusse verevalamisse ja viletsusse.

Juba enne Rasputini õudset mõrvamist ühes Petrogradi maja keldris 1916. aasta viimastel päevadel oli ta suure osa maailma silmis muutunud kurjuse kehastuseks. Räägiti, et tema nurjatus ei tunne mingeid piire, just nagu tema sugutungki, mis ei saanud kunagi rahuldatud, kui tahes palju naisi ta oma voodisse ka viis. Loomalik, joobnud saatür metslooma maneeridega, omas Rasputin Vene talupoja kaasasündinud salakavalust ja teadis, kuidas mängida tsaari ja tsaarinna ees lihtsat jumalameest. Ta pettis nad uskuma, et võib päästa nende poja tsareevitš Aleksei ja ühes temaga dünastia. Nad andsid iseenda ja impeeriumi tema kätesse ning tema reetis nende usalduse oma ahnuse ja rikutuse läbi, hävitades monarhia ja tuues Venemaale hävingu.

Rasputin on arvatavasti kõige tuntum nimi Venemaa ajaloos. Ta on olnud kümnete elulugude ja romaanide, filmide ja dokumentaalfilmide, teatrilavastuste, ooperite ja muusikalide kangelane. Tema vägitegusid on ülistatud laulus alates Kolme Võtme džässist 1933. aastal „Rasputin (Kõrgelennuline armastaja)” kuni Boney M-i 1978. aasta euro-disko hitini: „Ra Ra Rasputin, Vene tsaarinna armuke... Ra Ra Rasputin, Venemaa suurim armastuse masin.” On olemas lugematul hulgal Rasputini baare, restorane ja ööklubisid, on arvutitarkvara Rasputin (akronüüm sõnadest RealTime Aquisition System Programs for Unit Timing in Neuroscience), koomiksite seeria, märulikangelane. Ta on vähemalt kahe videomängu („Hot Rasputin” ja „Shadow Hearts” 2) kangelane ja Jaapani manga ning animafilmi tegelane. On „Vana Rasputini Vene imperaatorlik porter” ja sugugi mitte üllatust pakkuvalt ka Rasputini vodka. Rasputini lugu oli isegi aluseks Venemaa uisutajate Natalja Bestemjanova ja Andrei Bukini 1991. aasta jäätantsu etteastele. Popkultuur on täis Rasputinit.

Sajand pärast surma jääb Rasputin avalikkuse kujutlusvõimes kinnistunuks „hullu munga” või „püha kuradina”, oksüümoronlik, kuid sugestiivne formuleering, mis pärineb vene preestrilt Iliodorilt, kes oli üks tema lähedasemaid sõpru ja hiljem suurimaid vaenlasi. Kõige selle juures, mis on Rasputinist viimase saja aasta jooksul räägitud, tundub, et pole enam midagi lisada. Või on siiski?

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal tõi kaasa intensiivse ja kohati piinarikka Venemaa mineviku ümberhindmise. Vana režiimi kangelastest said lurjused ja lurjustest kangelased ühe nende metsikute pendlivõnkumiste käigus, mille poolest Venemaa on tuntud. Miski ei näita muutust paremini kui tsaar Nikolai II ja tema abikaasa Aleksandra staatus: sovettide ajal põlatud klassivaenlased kanoniseeris Vene õigeusu kirik koos nende viie lapsega 2000. aastal pühade märtritena, kui nende maised jäänused olid juba suure tseremoniaalsusega maetud Venemaa varasemate tsaristlike valitsejate kõrvale Peterburi Peeter-Pauli katedraali.^[1.]

Rasputinit ei ole selles Venemaa ajaloo lausümberhindamises unustatud. Uus põlvkond ajaloolasi on teinud tööd, taastades seda, mis nende kinnituste kohaselt on tõeline Rasputin.1 Lood, mis temast möödunud sajandi vältel on räägitud, pole nende kinnituse kohaselt midagi muud kui valede, pooltõdede ja moonutuste ookean, mille on konstrueerinud tema vaenlased. Rasputin, nagu nad väidavad, on olnud suurima laimu objektiks ajaloos. Ta oli pühendunud abikaasa ja isa, aus jumalamees, harras õigeusklik, tagasihoidlik vene talupoeg, kes oli inspireeritud jumalikust visioonist ja kes andis oma erakordsed võimed keisri perekonna ja oma armastatud Venemaa teenistusse. Kuuldused tema liiderlikkusest, tema joomarlusest, tema rikutusest ja tema riigiasjadesse sekkumisest ei ole midagi enamat kui laim.

Rasputini-vastane kampaania oli osa suuremast sõjast monarhia vastu, mida pidasid vaenulikud jõud kavatsusega hävitada mitte ainult Romanovite dünastia, vaid ka püha Venemaa. Vale pilt Rasputinist kui kuradist loodi selleks, et kahjustada trooni legitiimsust ja selle püha aurat ning sel viisil õhutada revolutsiooni, mis tooks võimule fanaatilise ateistlike kommunistide bande, kelle kavatsuseks oli hävitada vene õigeusk ja riigi pühad traditsioonid. Selle tõlgenduse kohaselt oli Rasputin tõelise rahvaliku usu kehastus, lihtne vaga talupoeg, kes maksis oma veendumuste eest eluga. Mõjukas õigeusu preester Dmitri Dudko, kes oli nõukogude ajal tagakiusatud ja vangistatud, ütles: „Rasputini isikus näen ma kogu vene rahvast – pekstut ja hukatut, kuid kes siiski säilitab oma usu, isegi kui see tähendab surma. Ja selle usuga on nad võidukad.” Populaarne laulja Žanna Bitševskaja on läinud kaugemale, nimetades Rasputinit suureks vene märtriks. Viimastel aastatel on ilmunud Rasputinit meenutavad ikoonid, millel on sageli kujutatud ka keiserliku perekonna liikmeid, ning mõningad rühmitused Vene õigeusu kiriku sees on nõudnud Rasputini kanoniseerimist. Küsimus oli piisavalt kaalukas, et õigustada sinodi erikomisjoni kokkukutsumist, kes pärast mitu aastat kestnud uurimist ja arutelu langetas 2004. aastal lõpuks otsuse Rasputinile pühakuseisuse andmise vastu. Vastavalt avaldusele, mille metropoliit Juvenali komisjoni nimel tegi, oli ikka veel liiga palju kahtlusi Rasputini võimalikus seotuses müstiliste sektidega, samuti tema joomarluses ja amoraalses käitumises. Seevastu kiriku üks haru, Venemaa Tõeline Õigeusu kirik, Venemaa ametlikust õigeusu kirikust 1920. aastatel eraldunud nn katakombi kiriku isehakanud järeltulija, tunnistas Rasputini 1991. aastal pühakuks. Venelased tunduvad jäävat Rasputini pühaduse küsimuses lõhestatuks.2

Inetu antisemitismi ja paranoilise ksenofoobia kõrval, mis läbib seda uut natsionalistlikku Rasputini kujutamist, on suurem probleem ühe müüdi asendamine teisega: kurat Rasputinist saab pühak Rasputin. Pendel võngub veel kord. Kumbki pilt ei ole veenev ning jääb alles küsimus: kes Rasputin siis tegelikult oli?

Jõudsin Rasputini juurde, kui kirjutasin raamatut aadli saatusest Venemaal pärast 1917. aasta revolutsioone. Vana korra lõpuaastaid uurides olin korduvalt rabatud Rasputini kõikjalolekust. Ükskõik milliseid allikaid ma lugema sattusin, kas isiklikku kirjavahetust, päevikuid, ajalehti, memuaare või poliitilisi kirjutisi, oli seal Rasputin. Ta oli möödapääsmatu. Nagu sümbolistlik luuletaja Aleksandr Blok ajastu kohta ilma liialdamata ütles: „Rasputin on kõik, Rasputin on kõikjal.”3 Mitte miski minu aastakümneid kestnud õppe- ja uurimistöös Venemaa ajaloo alal ei olnud mind selleks ette valmistanud. Suurel määral oli see tingitud akadeemilise maailma kallutatusest, kus mind oli õpetatud: Venemaa teadlaste jaoks ei olnud Rasputinit uurimistööd vääriva subjektina olemas. Ta oli lihtsalt liiga populaarne, liiga hästi tuntud väljaspool ülikooli, et teda tõsiselt võtta. Tal oli karnevali hõng küljes, ta oli kuju, kes tuli jätta ilukirjanduse või populaarteaduslike kirjutiste jaoks. See oli eelarvamus, mida ka mina olin hakanud jagama ilma seda märkamata. Peagi leidsin siiski, et ma ei suuda maha raputada oma kasvavat uudishimu selle mehe suhtes, ja mida rohkem ma lugesin, seda rohkem mõistsin, kui tähtis oli ta olnud viimaste Romanovite loo ja keiserliku Venemaa kokkuvarisemise juures. Mulle kord juba pähe pugenud, keeldus Rasputin mind rahule jätmast.

Pärast Romanovite langemist 11. märtsil 1917. aastal asutas ajutine valitsus erakorralise uurimiskomisjoni endiste ministrite, juhtivate ametnike ja teiste kõrge positsiooniga tsiviilametnike ning sõja- ja mereväelaste ametialaste kuritegude uurimiseks.^[2.] Komisjoni pädevusse kuulus ka paljastada Rasputini eeldatavat halba mõju riigiasjadele. Kümned ministrid, ametnikud, õukondlased ja Rasputini sõbrad, kellest uus valitsus oli paljud vangistanud, toodi komisjoni ette ülekuulamisele. Vana korra vastase põlgliku vihkamise õhkkonnas püüdsid paljud tunnistajad end päästa, kujutades Rasputinit halvimas võimalikus valguses, väites, et nemad olid alati olnud vastu tema mõjule ning et peamiselt tema oli vastutav roiskumise eest tsaarivalitsuse keskmes, mis viis monarhia langemiseni. Püüdes meeleheitlikult süüd endalt Rasputini kaela veeretada, tegid nad temast Venemaa õnnetuses patuoina. See strateegia sai domineerivaks enamikus Rasputinit käsitlevas kirjanduses, olles ehk kõige paremini näitlikustatud vürst Felix Jussupovi „Kadunud hiilguses”, Rasputini mõrvari memuaarides, milles tema ohver muutub saatanaks endaks.

Sada aastat pärast surma jääb Rasputin müüti mähkunuks, olles praktiliselt nähtamatu kõigi kuulujuttude, laimu ja tema kohta käivate mõistaandmiste all. Tema elulugusid lugedes ei suutnud ma maha raputada mõtet, et ma ei näe mitte meest, nagu ta oli, vaid teiste projektsiooni, kahemõõtmelist karikatuuri, millel puudub igasugune sügavus, keerukus või süda, mis lööb. Osa probleemist tuleneb asjaolust, et enamiku 20. sajandi vältel olid Rasputini arhiivid Nõukogude Liidus uurijatele suletud ja see viis olukorrani, kus sama piiratud arvu avaldatud allikaid samade anekdootide ja lugudega korrati ikka ja jälle. Olukord on muutunud alles viimastel aastatel: Venemaa arhiivid on lõpuks hakanud välja andma oma saladusi.

Ma teadsin algusest peale, et ainus võimalus saada lähemale tõelisele Rasputinile on minna tagasi arhiividesse, otsima dokumente, mis olid koostatud tema eluajal, enne kui müüt Rasputinist oli täielikult maad võtnud. See osutus erakordselt raskeks ettevõtmiseks. Teekond viis mind seitsmesse riiki, Siberist ja Venemaalt Mandri-Euroopasse, Suurbritanniasse ja lõpuks Ameerika Ühendriikidesse. Iga biograafi esmane kohustus on määrata kindlaks objektiivsed, välised eluloofaktid, midagi, mis oli puudu meie teadmistes Rasputinist. Ja nii ma otsisin iga infokildu, mis võiks asetada Rasputini otse tema maailma: kus ta mingil päeval oli, mida tegi, kellega kohtus, millest nad rääkisid. Tahtsin jälitada Rasputinit läbi aja, tõmmata ta välja müütide eetrist ja tuua ta alla igapäevaelu banaalsusse. See, nagu mulle tundus, oli ainus viis mähkida inimene Rasputin lahti Rasputinist kui legendist.

Kui ma järgnesin selle tabamatu, tõelise Rasputini jalajälgedes, juhtus kummaline asi. Mida sügavamale ma oma uurimistöös läksin, seda rohkem veendusin, et üks tähtsamaid fakte Rasputini kohta, see, mis tegi temast sellise erakordse ja võimsa isiksuse, ei olnud mitte niivõrd see, mida ta tegi, vaid pigem see, mida kõik arvasid teda tegevat. Keegi ei võinud olla kindel Rasputini päritolus, tema seksuaalsetes harjumustes, tema võimalikus seotuses põrandaaluste religioossete sektidega ja, mis kõige tähtsam, selle võimu ulatuses, mis tal õukonnas oli, ja tema suhete iseloomus keisri ja keisrinnaga. Kõige olulisem tõde Rasputini kohta oli see, mis valitses venelaste peades.

Radikaalne revolutsionäär Lev Tihhomirov, kellest 19. sajandi viimastel aastatel sai konservatiivne monarhist, märkis seda olulist tõsiasja 1916. aasta alguses oma päevikus:

Räägitakse, et keisrit hoiatati otse, et Rasputin hävitab dünastia. Ta vastas: „Oh, see on rumal jama; tema tähtsus on tugevasti liialdatud.” Täiesti arusaamatu seisukoht. Sest see ongi tegelikult see, kust hävitus pärineb – metsikust liialdusest. Mis tegelikult loeb, ei ole mitte see, milline mõju Griškal on keisri üle, vaid millise mõju inimesed arvavad tal olevat. Just see õõnestab tsaari ja dünastia võimu.4

Hakkasin taipama, et Rasputini eraldamine tema kohta käivast mütoloogiast tähendaks teda täiesti valesti mõista. Ei ole Rasputinit ilma legendideta Rasputinist. Ja nii ma olen olnud hoolas välja otsima kõik need jutud, olgu need sosistatud õukondlaste seas Romanovite paleedes, rõve jutuvadin, mis lehvis läbi Peterburi aristokraatlike salongide, kõmuajakirjaduse erutavad teated või pornograafilised naljad, mis levisid Vene kaupmeeste ja sõdurite seas. Järgides Rasputini kohta käivaid jutte, olen suutnud rekonstrueerida, kuidas müüt Rasputinist loodi, kes selle lõi ja miks.

Rasputini lugu on tragöödia, ja mitte ainult ühe mehe, vaid terve rahva tragöödia, sest tema elus – ühes selle keeruliste heitlustega usu ja moraali, lõbu ja patu, traditsiooni ja muutuste, kohuse ja võimu ning nende piiride ümber – ja tema verises, vägivaldses lõpus võime tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Rasputin polnud ei kurat ega pühak, kuid see ei teinud teda vähem tähelepanuväärseks ja tema elu vähem oluliseks Tsaari-Venemaa loojanguperioodi jaoks.

1 Tsareevitš Aleksei ja tema õe suurvürstitar Maria säilmeid hoitakse siiski alles Venemaa arhiivis Vene õigeusu kiriku nõudmisel, kes kahtleb nende autentsuses. [ ↵ ]

2 Järgnevalt nimetatud komisjoniks. [ ↵ ]