Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 15

Seal ta on, rändab

paunaga mööda metsateid,

tema laul on kaeblik ja õrn, kuid

kaval, oh, üleannetu laul. [...]

Ta tuleb – Jumal aita meid! –

meie kõrki pealinna.

Ja lummab ääretu

Venemaa keisrinna.

Nikolai Gumiljov, „Mužik”1

Millalgi 1904. aasta mai ja 1905. aasta alguse vahel saabus Rasputin esimest korda ajaloolisse tatari linna Kaasanisse Volga jõe ääres, mis ühendati Venemaaga pärast Ivan Julma ajal 1552. aastal toimunud verist piiramist.2 Ilmselt tõi Rasputini linna jõukas Bašmakova-nimeline kaupmehelesk. Nad olid kohtunud palverännakul, võib-olla Abalaki kloostris, mitte kaua pärast seda, kui naine oli oma abikaasa kaotanud. Tema lein oli määratu, kuid Rasputin rääkis temaga ja leevendas ta valu. Naine oli Rasputinist sisse võetud ja sai üheks tema varajaseks järgijaks ning hakkas kutsuma teda enda kulul kaasa oma reisidele pühapaikadesse. „Lihtne hing,” ütles Rasputin tema kohta. „Ta oli rikas, väga rikas ja ta andis selle kõik ära [...] Ta päris veel rohkem ja andis selle samuti ära [...] ja kui ta peaks veel pärima, siis annaks ta ka selle ära, selline inimene on ta.”3 Kaasanis tutvustas Bašmakova Rasputinit jõukatele kohalikele kaupmeestele ja väljapaistvatele vaimulikele. Rasputin jättis neile hea mulje. Ta oli tugev, kõhn, terve siberlane, kolmkümmend viis aastat vana, uhke ja sõltumatu. Selleks ajaks oli Rasputin hakanud end nimetama staretsiks, ning ta avaldas Kaasani inimestele muljet oma sisemise jõuga, oma läbinägelikkusega inimhinge suhtes ja oma pühakirja tundmisega. Tõsi, ta võis olla järsk ja ebaviisakas ning ei tundnud seltskondlikke kombeid, kuid ta tundus olevat tõeline jumalamees vaimuliku missiooniga, kel pole aega selliste pisiasjade jaoks. Sõnum Siberi pühamehest levis kiiresti ja inimesed hakkasid tulema tema juurde abi saama. Noorpaar, kes oli leinas oma kahe väikese lapse surma tõttu, otsis ta üles. „Minu naise ahastus muutus meeletuseks,” ütles abikaasa hiljem, „ja arstid ei suutnud midagi teha. Mõned soovitasid mul Rasputini järele saata... Kujutage ette: pärast temaga pool tundi rääkimist muutus mu naine täiesti rahulikuks. Öelge tema vastu, mida tahate, ja võib-olla on teil õigus. Kuid ta päästis mu naise ja see on tõde!”

Vaimulikkonna seas, kellega Rasputin kohtus, oli Kaasani lähistel paikneva Seitsme Järve kloostri ülem Gavriil. Need kaks meest olid mitmeti sarnased. Mõlemad olid pärit talurahva seast ning olid sooritanud palverännaku Verhoturje kloostrisse ja palvetanud Verhoturje püha Simeoni säilmete juures. Neil oli ühiseid tuttavaid, nagu munk, hilisem piiskop ja metropoliit Meleti (Mihhail Zaborovski), ja mõlemad mehed olid tuntud selle poolest, et omasid erilisi tervendamisvõimeid. Gavriil oli võitnud isegi keisrinna õe Ella tähelepanu, kes teda sageli külastas. Rasputin võitis enda poole ka arhimandriit Andrei, sünnipärase vürst Aleksandr Uhtomski, kes oli sündinud ühte Venemaa vanimasse aadliperekonda. Rasputin oli sage külaline arhimandriidi kodus ja Andrei varustas Rasputinit isegi soovitustega Peterburis. Andrei kohta ütles Rasputin: „Ma ei tea ühtegi inimest, kelles oleks nii palju armastust.”4

Rasputin meenutas hiljem oma kohtumisi Kaasani vaimulikega: „Ma rääkisin nendega peamiselt armastusest, kuid neil oli palju üllatusi armastuse kohta, mida ma olin kogenud.”5 Rasputin ei anna mingeid üksikasju armastuse kohta, mida ta oli kogenud, kuid hiljem ilmusid lood teatud sobimatutest tegudest naiste suhtes tema Kaasanis viibimise ajal – küsitavad kohtumised üksinda erinevate naistega, noorte naiste viimine linna saunadesse ja seejärel nende ärameelitamine perekonna juurest pärast nende kõlbelist laostamist.6 On teateid, et Rasputin tunnistas Gavriilile oma patud, kuidas ta silitas ja suudles naisi, kuigi ta väitis, et oli seda teinud armastaval ja sündsal viisil. Gavriil uskus teda, kuid nagu paljud Rasputini varased toetajad, pöördus ka tema lõpuks Rasputini vastu. Rahvatarkust tsiteerides ütles ta hiljem, et Rasputin on nagu ämblik: tapa ta ja Jumal andestab sulle nelikümmend pattu.

Ühel päeval, juues koos Gavriili ja rühma teoloogiaõpilastega teed, mainis Rasputin oma kavatsust sõita Peterburi. Gavriil ei pidanud seda mõtet õigeks, mõeldes endamisi: „Sa kaotad Peterburis oma tee, see linn hävitab su.” Ootamatult nõjatus Rasputin Gavriili poole: „Ja Jumal? Kuidas on Jumalaga?” Gavriili jaoks oli see tõendus, et Rasputin võib lugeda inimeste mõtteid.7

Kaasanist siirdus Rasputin Peterburi. „Korraga olin ma ideest haaratud ja see vallutas mu südame,” kirjutas Rasputin oma „Kogenud palveränduri elukäigus”. Tema idee oli ehitada Pokrovskojesse kirik, sest, nagu Rasputin apostel Pauluse sõnadele viidates kirjutas, kes ehitab kiriku, seda ei võida põrgu väravad kunagi ära. Kuid Rasputin oli vaene, kuidas pidi ta raha kokku saama – nii palju kui 20 000 rubla –, et ehitada kirikut, mida ta oma südames nägi juba valmina? Rasputin kirjutas, et oli heategijate otsinguil reisinud läbi kogu Tobolski kubermangu, kuid sealsed aadlikud, kuigi nad raiskasid oma raha prassimisele, ei andnud talle ühtki rubla. Nii otsustas ta reisida tsaaride pealinna.

„Siis ma tulin Peterburi ja tundsin end nagu pime maanteel, niimoodi ma tundsin.” Ta suundus kõigepealt suurde Aleksander Nevski lavrasse (kloostrisse), et palvetada, kaasas vaid riidest kott määrdunud rõivastega ja paar kopikat, mille ta kulutas küünaldele. Kui ta oli lahkumas, küsis ta piiskop Sergi järele, kuid juhuslikult möödus just üks politseinik. „Mis piiskopi sõber sa selline oled,” ähvardas ta vaest räpast talupoega, „sa oled kindlasti huligaan.” Ehmunud Rasputin jooksis kloostri tagavärava juurde, kus uksehoidja ta pikali lõi. Rasputin põlvitas mehe ees ja rääkis talle midagi enda kohta ja miks ta piiskoppi otsis. Uksehoidjat liigutasid Rasputini sõnad ja ta läks kutsuma piiskop Sergit (Ivan Stragorodski), Peterburi vaimuliku seminari rektorit, kes kutsus Rasputini sisse ja rääkis Siberi staretsiga pikalt. Sergist sai Rasputini patroon, kes tutvustas teda linna eliidile ning seejärel võttis ta paleesse kaasa ja esitles teda tsaarile. Nikolai kuulas ära Rasputini plaani ehitada kirik ja andis talle raha ning Rasputin pöördus rõõmsalt koju tagasi.8

See on liigutav lugu, kuid paraku tõest kaugel. Rasputin ei saabunud kloostrisse vaese ja tundmatu talupojast otsijana, vaid kui Kaasani vallutaja, kel oli kaasas Sergile adresseeritud soovituskiri mõjukalt piiskop Hrisanfilt ehk Chrysanthoselt (Kristofor Štšetkovski), Kaasani piiskopkonna ülemalt. Need ei olnud mitte Rasputini põlvili uksehoidja ees öeldud sõnad, mis avasid talle tee Sergi korterisse, vaid Hrisanfi kiri.9 Aeg oli kõige tõenäolisemalt millalgi 1904. aasta hilissügise ja 1905. aasta kevade vahel.10

Ivan Fedtšenkov, seminarist ja püha tobukese Mitja toetaja, kellest 1907. aastal sai munk Venjamin^[1.] ja hiljem Stalini aastatel Vene kiriku metropoliit, meenutas Rasputiniga kohtumist Sergi korteris suurkloostris: „Rasputin jättis mulle kohe väga tugeva mulje oma isiksuse erakordse intensiivsuse (ta oli nagu pingule tõmmatud vibu või vedru) ja terava läbinägelikkusega teiste inimeste suhtes.” Ilma et Venjamin oleks sõnagi öelnud, arvas Rasputin ära tema tulevikuplaanid ja noor seminarist oli rabatud.

Üldiselt öeldes oli Rasputin tõepoolest kaugel sellest, et olla tavaline inimene, mis puudutab tema teravat mõistust ja usulist keskendumist. Piisas sellest, kui nägid teda katedraalis palvetamas: ta seisis nagu pinguletõmmatud pillikeel, nägu pööratud kõrgustesse, ja siis hakkas ta suurel kiirusel endale risti ette lööma ja kummardama.

Ma arvan, et just tema religioossuse erakordne energia oli peamine põhjus, miks tal oli mõju usklike üle. [...] Kuidagi oleme me kõik muutunud „haputaignaks” või, kasutades meie Päästja sõnu, sool meis on tuimunud, me ei ole enam „maa sool ja maailma valgus” [...] Me kõik oleme leigeks muutunud [...]

Ja siis äkki ilmub leegitsev tungal. Mis vaim tal oli, missugune kvaliteet, me ei tahtnud seda teada ega oleks suutnudki välja selgitada, sest meil puudusid vajalikud teadmised. Kuid selle uue komeedi suurejoonelisus tõmbas iseenesestki mõista tähelepanu.11

Praktilise meelelaadiga piiskop Sergi oli üks väheseid, kellele see Siberi tuletungal muljet ei avaldanud. Tundub, et ta kohtus Rasputiniga ainult ühel korral ja pärast seda ei tahtnud temaga enam tegemist teha.12 Teisiti oli lugu Feofaniga, Sergi kolleegiga seminarist.

Sündinud 1873. aastal Vassili Bõstrovina vaese külapreestri perekonnas, oli arhimandriit Feofan olnud Peterburi vaimuliku seminari eeskujulik õpilane, enne kui temast 1905. aastal sai seminari inspektor ja neli aastat hiljem rektor. Kõigi ülestähenduste järgi oli Feofan tõeline jumalamees, aukartustäratava vaimse sügavusega. Religioosne kirjanik ja riigiametnik vürst Nikolai Ževahhov nimetas Feofani „erakordse meelelaadi ja tohutu autoriteediga mungaks”, meheks, kes omas suurt mõju mitte ainult seminaristide seas, vaid ka pealinna kõige kõrgemates ringkondades. Isegi luuletaja ja kirjanik Zinaida Hippius, kes oli Vene vaimulike suhtes üsna kriitiline, nimetas Feofani „haruldaselt alandlikuks mungaks, kes elas kirgast ja õiglast elu”. Hippius ei unustanud Feofaniga kohtumist kunagi: „Mäletan teda, ta oli väike, kõhn, vaikne, tõmmu, teravate näojoonte ja mustade juustega, mis olid nii siledad, nagu oleksid need kleebitud.”13 Nagu teised tolleaegsed kirikutegelased, otsis Feofan rahva seast jumalamehi, kes olid lihvimatud, harimatud, kuid esindasid elavat kirikut. Feofan ütles seminaristidele, et „jumalamehed on endiselt maa peal olemas. Siiani on meie pühal Venemaal olnud palju pühakuid. Jumal saadab oma rahvale aeg-ajalt tröösti õiglaste meeste kujul ja nemad on püha Venemaa tugisambad.”14 Feofan ümbritses end nende pühade meestega. Ta armastas nendega rääkida ja kuulata, kuidas nad arutlesid Jumala ja usu üle; nende sõnad viisid ta teise maailma, kaugele Peterburi ilmalikust reaalsusest. Piiskop Sergi kutsus Feofani Rasputiniga kohtuma, kui too esimest korda välja ilmus. Feofan oli lummatud sellest Siberi jumalamehest, kes kandis vend Grigori nime. Venjamini sõnade kohaselt oli Feofan hämmastunud võõra psühholoogilisest läbinägelikkusest, mis lähenes selgeltnägemisvõimele. Nende vestlustest oli selge, et mehel puudus raamatutarkus, kuid, nagu Feofan pärast revolutsiooni meenutas, tal oli „peen arusaam vaimsetes küsimustes, mis oli omandatud isikliku kogemuse kaudu”.15 Feofan hakkas Rasputiniga regulaarselt kohtuma ja tema imetlus Siberi pühamehe vastu kasvas. Varsti rääkis ta vend Grigorist teistele ja viis inimesi teda kuulama. Nende seas oli ka kaks naistuttavat, kelle Feofan kutsus seminari juurde, et jagada head uudist oma avastusest. Kui nad seminari aias kõndisid, rääkis innustunud Feofan neile hiljuti Siberist saabunud mehest, kes paistis silma haruldase pühaduse ja läbinägelikkusega. „Ma ei ole kunagi kuulnud kedagi palvetamas nii, nagu tema seda teeb,” ütles ta. Pärast temaga palvetamist muutub elu selgemaks ja kergemaks, ütles ta noortele naistele. Veelgi enam, sel võõral oli prohvetiand: ta võis lugeda minevikku ja tulevikku iga inimese näolt – and, mille ta oli omandanud paastumise ja palve kaudu.16

Feofan hakkas rääkima igaühele, kes kuulda soovis, Rasputini imelisest väest. 1906. aasta suvel Žõtomõri külastades peatus Feofan Anna Obuhhova perekonnas. Rikka kaupmehe tütrel Annal oli siis vaimne kriis ja ta kaalus nunnaks minemist. Feofan veenis teda sellest loobuma. „Päästa ennast maailmas elades,” õpetas ta ja rääkis seejärel Annale Siberi pühamehest. „Ta on pühak, tõeline pühak,” ütles ta ja soovitas neil kohtuda, sest Feofan oli kindel, et Rasputin võiks teda aidata.17

Mis tõi Rasputini Peterburi? See on küsimus, millele pole selget vastust. Rasputin ja mõned tänapäeva vene natsionalistlikud ajaloolased sooviksid meid uskuma panna, et eesmärk oli leida raha kiriku ehitamiseks Pokrovskojes. Ajaloolane-näitekirjanik Edvard Radzinski postuleerib palju ulatuslikuma ja otsatult süngema eesmärgi: „Hävitada nii Peterburi kui kogu tsaaride maailm [...].” Rasputini tütar Maria pakkus välja tunduvalt argisemad põhjused – leida talle parem kool, olles jätnud Maria Kaasanisse heal järjel perekonna hoolde, ning et olla meele järele Feofanile ja teistele vaimulikele, kes sel ajal kutsusid teda tulema ja jääma.18

Kõige tõenäolisem vastus peitub Rasputini iseloomus, tema vaimsetes otsingutes ja Kaasani visiidi edukuses. Rasputin kui palverändur ja otsija oli loomulikult ideest haaratud. Ta oli läbinud tuhandeid kilomeetreid jalgsi ja näinud palju linnu, kirikuid ja kloostreid. Üks väheseid veel nägemata kohti oli Aleksander Nevski suurklooster. Ja milline venelane ei sooviks oma silmaga näha tsaaride pealinna? Rasputinis oli loomupärane uudishimu, kuid see oli segatud ambitsioonidega. Ta oli viibinud nii paljudes Venemaa pühapaikades ja rääkinud nii paljude pühade meestega, ning ta oli avaldanud neile muljet oma vaimuandidega, andidega, mida tol ajal vähesed eitasid ja mille üle Rasputin tundis suurt uhkust. Me ei saa kunagi teada, kas see oli Hrisanfi idee kirjutada kiri piiskop Sergile või kuulus idee Rasputinile, kuid tundub tõenäoline, et Hrisanf kirjutas selle vabalt ja veendunult (ei ole mingit põhjust, miks ta oleks pidanud seda muidu tegema) ja et Rasputin ei kannatanud mingi ärevuse või enesekindluse puudumise all, enne kui astus selle tähtsa sammu oma isiklikul teekonnal.

Rasputini saabumine Peterburi tähistas Maria sõnul „nii paljude segaduste algust tema elus”.

Minu isa oli siis peaaegu nelikümmend [ta oli lähemal kolmekümne kuuele]; see tähendab, et tema loomus oli juba täiesti välja kujunenud. Kakskümmend aastat palverännakuid ja jalgsi ringi rändamist, tema talupojaelu, tema armastus maa ja üksinduse vastu olid kujundanud temas selle südamliku sõbralikkuse, selle lihtsa hoiaku, selle otsekohesuse kõnes ja samal ajal selle iseteadliku sõltumatuse, mis iseloomustab eraklikkust. On räägitud tema rafineerituse puudumisest, tema vastutustundetusest, ja see on tõsi, mis puudutab raha. Kuid samal ajal näitas ta inimestega suhtlemisel üles erakordset selgeltnägemisvõimet, mis võimaldas tal otsekohe mõista nende kõige salajasemaid impulsse. [...]

Jõulise hoiakuga, harjunud ütlema seda, mida mõtles, mitte kunagi ära hirmutatud, sest ta tungis alati inimeste mõtete sügavusse; selline oli minu isa [...]

Kuid pealinn, rafineeritud, ilmalik ja küüniline, ei tervitanud talupoega lahkelt. Üksnes pilk temale pööras paljud temast ära. Kasimatu, ütlesid nad tema kohta, kuigi ta ei olnud, ning räpakas – üksnes sellepärast, et ta ei sättinud oma juukseid ja habet nii nagu Peterburi moekad mehed. Tema keeldumist rikaste ja vägevate ette kummarduda tõlgendati kasvatuse puudumisena.19

Peterburis kaotas Rasputin oma tee. Mitu aastat hiljem ütles ta vürst Vladimir Meštšerskile, tsaar Aleksander III ülikonservatiivsele ja avalikult homoseksuaalsele usaldusalusele: „Siin on raske elada. Puudub tavaline aeg, tööpäevad, on vaid puhkepäevad, mis tähendab hinge surma [. . .] Saatus heitis mu pealinna. Siin on nii lärmakas, et inimesed kaotavad mõistuse. . . See on nagu mürisev ratas. . . Kõik see ajab mul pea paiste.”20

Teedel rännates oli ta olnud pime mees, nagu ta ise ütles. Linn oli lärmakas, see pani tal pea ringi käima, kuid see köitis teda samavõrra, kui eemale tõukas, ja pärast selle võlude maitsmist ei suutnud Rasputin neist enam kunagi loobuda. Enam ei soovinud ta vaese palverändurina teele minna ega külas lihtsat moraali jutlustada. Siin surid harjumused, mis olid hoidnud teda rahvale lähedal ning sõltumatu, vaba ja puutumatuna peene seltskonna kiusatustest ja võimu ahvatlustest, isegi kui ta kunagi ei unustanud oma elu palverändurina ja teadis hästi, kuidas seda ära kasutada. Gavriil oli kartnud, et Peterburi minek viib Rasputini hävinguni, ja tal oli õigus.

Maria kirjutab, et Peterburi minek oli tema isa elus pöördepunkt, kuna linnaelu rikkus ta aegamööda. Kui alguses erines tema elu siin Pokrovskoje omast vähe, siis aja jooksul andis ta järele kiusatusele ja lasi end „kinni püüda mõnedel pealinna ahvatlustel”.21 Kuid muutus ei toimunud kohe. Venjamin meenutas Rasputini algusaegu Peterburis: „Vagad inimesed, eriti naised, hakkasid seda erakordset meest ülistama ja tema tutvusringkond laienes. „Ta on püha,” ülistati teda, kui tema tuntus kasvas. Ja vaimselt näljased inimesed kõrgemast seltskonnast kogunesid selle „valguse” ümber.”

Vürst Ževahhov märkis, et kuigi Peterburi eliit oli huvitatud usulistest küsimustest, teadsid nad õigeusust vähe ja neil oli vaimulikega vähe kontakte. Nad olid naiivsed ja lasid end liiga kergesti mõjutada Siberi staretsist ühes tema veidrate kommete ja mõistatuslike väljaütlemistega, ja viisist, kuidas ta ei olnud põrmugi huvitatud rikkusest ja staatusest, aristokraatide kullatud paleedest ja kõrgetest tiitlitest, vaid ütles kõigile tõ, sina.22 Feofan tahtis oma avastusega uhkeldada ja hakkas Rasputinit tutvustama Peterburi salongides, mis sel ajal mängisid linna kultuurielus suurt rolli ja kus kogunes aristokraatia koorekiht ning kiriku-, kunsti-, kultuuri-, ajakirjandus-, õukonna- ja riigiaparaadi eliit, sageli selleks, et arutleda vaimsete küsimuste üle.

Kõige mõjukam neist kuulus krahvinna Sofia Ignatjevale (sündinud vürstitar Meštšerskaja) ja tema abikaasale, siseministri asetäitjale krahv Aleksei Ignatjevile. Nende suures, hämaralt valgustatud korteris Prantsuse kaldapealne 26 kohtusid silmapaistvad kirikutegelased, nagu munk ja hilisem metropoliit Serafim (Leonid Tšitšagov) ja piiskop Hermogen (Georgi Dolganov), kirjanikud ja ajakirjanikud, näiteks monarhistliku ajalehe Kolokol toimetaja Vassili Skvortsov, ja kõrgema seltskonna liikmed, nagu Ljubov Golovina ja Aleksandra Tanejeva. Mitmetest neist said selle mehe akolüüdid, keda Feofan neile Ignatjevi korteris tutvustas, ja seejärel vaenlased. Krahvinnal, kes oli sisse võetud mitmesugustest müstitsismi vormidest, esines enda väitel prohvetlikke unenägusid, mida seal arutati. Ühel päeval ilmus isa Serafim ja ütles: „Meie seas on suur prohvet. Tema ülesanne on ilmutada tsaarile jumaliku ettenägevuse tahet ja juhtida teda kuulsuse teel.”23 Krahvinnal ei olnud kahtlust, kes see prohvet oli: Rasputin.

Rasputin käis sageli ka leskparuness Varvara Iskul von Hildebrandti salongis tema luksuslikus korteris Kirotšnaja tänav 18. Parunessil olid laiaulatuslikud huvid alates kirjandusest ja kunstist kuni poliitika ja kirikuasjadeni ning mitmesuguse taustaga külalised alates suurvürstidest ja vürstinnadest kuni riigiministrite, sotsialistide, preestrite ja tolstoilasteni. Kuigi ta ise ei pidanud Rasputinit kuigi veenvaks, leidis paruness, et too pakub vaheldust ja reklaamis teda oma Peterburi sõpradele kui eksootilist nähtust. Ta pidas lõbustavaks seda, kuidas Rasputin tervituseks ja hüvastijätuks kõiki suudles, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest – see oli sedasorti asi, mida Peterburi ringkondades lihtsalt ei tehtud, kuid mis tema arvates pidi olema tavaline Vene külades lihtrahva seas.24

Ajaloolane ja Vene religioossete sektide uurija Vladimir Bontš-Brujevitš, pühendunud bolševik ja hilisem Lenini isiklik sekretär, on üksikasjalikult kirjeldanud oma esimest kohtumist Rasputiniga parunessi kodus:

Varsti pärast kaheksat ilmus Rasputin. Vabalt ja sundimatult astus ta Varvara Ivanovna salongi, kus ta ilmselt ei olnud kunagi varem käinud, ning mööda vaipa kõndides pöördus kõigepealt perenaise poole: „Mida imet sa oled teinud, kulla naine, kattes oma seinad nii paljude maalidega, siin on justkui tõeline muuseum, mõelda vaid, et üks sein võiks toita viit näljast küla, oh, vaata vaid, kuidas teie elate, samal ajal kui vaesed talupojad on näljas...” Varvara Ivanovna hakkas Rasputinit oma külalistele tutvustama. Too hakkas kohe küsimusi esitama: kas daam A on abielus? Kus on tema abikaasa? Miks ta üksi on tulnud? Nüüd, kus me koos oleme, hoolitsen mina sinu eest, nii nagu sa oled [...] Ta jätkas oma vestlust sellisel viisil, muretu, naljatlev, lustlik ja südamlik. [...] Minu tähelepanu oli suunatud peamiselt tema silmadele. Tema pilk oli alati keskendunud ja ainitine ning tema silmades helkis kogu aeg kummaline fosforestseeriv valgus. Ta jälgib pidevalt pilguga kuulajaid ja mõnikord tema jutt aeglustub järsku, ta takerdub, kaotab mõttelõnga, nagu ta mõtleks millelegi muule, ja siis kinnitab ta oma pilgu kellelegi, otsejoones, vahib mõned minutid tollele otse silma, kogu aeg seosetult, segasel viisil sõnu venitades. Siis äkitselt ta nagu ärkab sellest, tuleb tagasi iseendasse justkui hämmeldust tundes ja proovib teemat muuta ja alustada uut vestlust. Ma märkasin, et just tema ainitine põrnitsemine oli see, mis avaldas suurt mõju kokkutulnutele, eriti naistele, kelles tema pilk tekitas ebamugavust ja rahutust, kuid kes seejärel hakkasid teda ujedalt silmanurgast piidlema ja mõnikord isegi läksid tema juurde, et temaga veidi rohkem rääkida ja kuulda saada, mis tal öelda on. Kellegagi kõneldes võis ta mõnikord ootamatult ja üsna järsult teise inimese poole pöörduda, keda ta oli 15 või 20 minutit varem vaadanud, ning katkestades oma vestluse, hakkas ta aeglaselt rääkima: „Ei, ema, see ei ole hea, üldse mitte hea... See pole viis, kuidas elada, lihtsalt vaata ennast... kas sa tõesti arvad, et solvanguga vastamine ajab midagi korda... Sa vajad armastust... Jah... Armastus on see, mida vaja on…” ja siis võis ta sama äkitselt pöörduda tagasi oma eelmise vestluse juurde või alustada uut või kõndida ruumis kiiresti ringi, aeg-ajalt korraks istudes või looka vajudes, hõõrudes samal ajal kogu aeg oma käsi. Kõik see avaldas kohalolijaile muljet. Inimesed hakkasid sosistama ja ütlema, et ta on tõesti mõnes mõttes tõde tunnetanud, et tal on mõistmine, ja maad hakkas võtma kõrgendatud erutuse õhkkond, selline, mida võib kogeda kloostrites staretsite ja nägijate juures.25

1912. aastal, kui Rasputini nimi oli saanud üle Venemaa kuulsaks – või pigem kurikuulsaks –, kutsus paruness Zinaida Hippiust oma salongi Rasputiniga kohtuma. Kuid Hippius koos oma abikaasa, kirjaniku ja filosoofi Dmitri Merežkovskiga keeldus. Ta rõhutas, et erinevalt peaaegu kõigist teistest pealinnas ei ole ta huvitatud ühinemisest uudishimulike massidega, et heita pilk Rasputinile – otsus, mida ta laiendas neile mõlemale.26

Kuid nad olid vähemuses. Tundub, et enamik inimesi ei saanud küllalt Rasputinist ja teistest kummalistest pühameestest, kes siis linna salongides ilma tegid. Selle põhjus oli ühe ajakirjaniku sõnul üsna lihtne:

Kullatud salongides tekib tülpimus palju kiiremini kui keskklassi korterites ja tagasihoidlikes väikestes kambrites. Raha eest võib saada kõike, mida iganes elu pakub. Ja nüüd ollakse jõudnud punkti, kus isegi kõige fantastilisemad võimalused enam ei rahulda. Kõike on proovitud! Sellistel juhtudel tuntakse külgetõmmet selle suhtes, mis on väljaspool inimese mõistmist, olgu see siis elav pühak, püha tobuke või epileptik. Võimalik, et see pakub mõningaid uusi kogemusi, avab mõne uue võimaluse, uue reaalsuse. Ja just sel põhjusel ilmuvad sellised tumedad, müstilised kujud nagu Rasputin.27

Venemaa, jõudis ta järeldusele, koges „imelikke aegu”.

1 Selguse huvides viidatakse talle edaspidi kui Venjaminile. [ ↵ ]