Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 16

Peterburi vaimulikus seminaris kohtus Rasputin veel ühe vaimulikuga, kellest pidi saama üks tema suurimaid liitlasi ja üks tema suurimaid vaenlasi. Sergei Trufanov, kes oli sündinud 1880. aastal Lõuna-Venemaal Doni ääres kasakaperekonnas, elas peaaegu sama uskumatut elu kui Rasputin. Ta astus seminari 1901. aastal ning sai Feofani ja piiskop Sergi soosikuks; nood ordineerisid ta 1903. aasta novembris munk Iliodorina. Pärast seminari lõpetamist 1905. aasta suvel määrati Iliodor Jaroslavli vaimulikku akadeemiasse homileetika juhendajaks ja saadeti seejärel 1906. aastal õpetama Novgorodi seminari, enne kui ta hiljem samal aastal viidi üle Potšajivi kloostrisse Lääne-Ukrainas.

Kiire ametikohtade vaheldumine ei olnud tingitud edutamisest, vaid oli Iliodori mässulise iseloomu sümptom. Kohalik Potšajivi ajakirjandus on öelnud noore munga kohta järgmist: „See tähelepanuväärne mees, peaaegu veel poiss, õrna, ilusa, naiseliku näo, kuid võimsa tahtega, tõmbab kohe ligi lihtsate inimeste hulki, kuhu iganes ta ilmub. Tema kirglikud, inspireerivad sõnad Jumalast ja armastusest tsaari ja isamaa vastu avaldavad massidele sügavat muljet ning süütavad neis nälja kangelastegude järele.”1

Isegi tema vaenlased pidid tunnistama, et Iliodor oli erakordne kõnemees. Ta võis paeluda inimesi ja veenda neid endale järgnema, nagu seda suudavad vähesed, kuid see, kuhu ta tahtis nad juhtida, oli nii hirmutav. Iliodoril oli ingli nägu, kuid kõrilõikaja hing. Üks biograaf on nimetanud teda „protofašistiks”. Ajajärgul, mis oli tuntud antisemitismi poolest, paistis Iliodor oma vihas juutide vastu silma äärmise vägivallaga. Ta toetas valjuhäälselt Vene Inimeste Liitu (kurikuulsate mustsadalaste osa) ja ründas igaühte, kelles ta nägi selle vaenlast. Ta hakkas väljendada oma seisukohti artiklite ja brošüüride seerias, mis kujutasid Venemaad olevat „raudus juudi ahelais”.2

Tema 1906. aasta brošüür „Millal see ometi lõpeb?”, mis pöördub otse tsaari poole, pakub pildi Iliodori Venemaast. Riigi, hüüatab ta, on hävitanud juudid, ajakirjanikud ja riigiduuma ning Venemaa õigussüsteemi „kriminaalne humaansus”. Aegade lõpp on peaaegu käes, hoiatab ta: „Me usume kindlalt ja kuulutame vankumatult, et ühel päeval saabub pühale Venemaale Antikristuse aeg.” Venemaad on võimalik päästa, selleks ei ole liiga hilja, kinnitab Iliodor oma lugejatele, kuid tsaar peab tegutsema ja tegutsema kindlameelselt: vägivald on ainus vastus. Surmanuhtlus tuleb taastada. Igaüks, kes julgeb teotada Jumala nime, tuleb „hukata kõige metsikumal viisil”. Venemaa kohtud tuleb tagasi tuua nende traditsioonilise rolli juurde kui „lühim tee võlla, kirve ja kuuli alla”. Ja sellist karistust tuleb rakendada mitte ainult kurjategijate, vaid ka „laimajate, valelike lehemeeste ja üleskihutajate suhtes”. Kogu maal ja eriti keiserlikus õukonnas tuleb „need, kelle soontes voolab võõras veri”, kokku koguda ning Venemaalt pagendada. Uks läände, mille Peeter I oli kaks sajandit varem avanud, tuleb kinni lüüa ja lõplikult. Et tsaari selles epohhi loovas võitluses aidata, asetas Iliodor end Nikolai ette kui tema kõige pühendunum alam, kes on valmis pesema pühalt Venemaalt iga viimase lääne jalajälje. Koos temaga, hooples ta tsaari ees, marsib mitte mustsadalaste, vaid mustmiljonlaste sõjavägi: „Me ei ole mustsajad, me oleme miljonid, mustmiljonid, kümned miljonid.”3

Tema endine soosija peapiiskop Antoni (Aleksei Krapovitski) pidi tunnistama, et Iliodor oli sattunud „hüsteerilise hullumeelsuse” haardesse. Lenin nägi temas aga midagi enamat, kirjeldades Iliodori kui millegi uue ilmingut Venemaal – „hämarat, talupoeglikku demokraatiat kõige jämedamal, kuid sügavamal moel”.4 Kuid ametlik kirik ei olnud valmis mitte mingisuguseks talupoeglikuks demokraatiaks (hämaraks või mitte) ja Iliodor muutus pidevate probleemide allikaks. Jaroslavlis põrkas ta kokku rektori, isa Jevseviga (Jevstafi Grozdov), kes oli vastu Vene Inimeste Liidule, mis põhjustas tema üleviimise Novgorodi. Selline muster iseloomustab kogu Iliodori elu järgnevate aastate jooksul, mil ta liikus ühest kohast teise, ähvardatuna karistusest ja hoolikalt jälgituna, kuni ta mõned aastad hiljem raevuhoos oma usust lahti ütleb.

„Venemaa hull munk” on pealkiri, mille Iliodor oma autobiograafiale andis. Kantud samast paranoilisest suurushullustusest nagu kõik tema kirjutised, on see kummaline faktide, vigade ja häbitute valede segu, mis on osutunud väga mõjukaks Rasputini kui Venemaa püha kuradi müüdi loomisel. Ta kirjutas selle pärast Venemaalt põgenemist Rasputini elule ebaõnnestunud kallalekippumise järel. Võimetu Rasputinit tapma, otsustas Iliodor hävitada ta trükisõnas.

„Minu elu algas vaeses talupojahütis,” alustab kibestunud Iliodor, „see õitses kuninglikes paleedes ning langes lõpuks eksiili ja rahutu ärevuse tasemele võõral maal.” Iliodor jätkab, kujutades oma elu Rasputini oma sarnasena – vaesusest võimu, mõjukuse, austuse ja isegi kuulsuse juurde. Iliodor märgib, et nii nagu Rasputin, nautis ka tema tsaari soosingut. Kuid sellest Iliodorile ei piisanud. Erinevalt Rasputinist ei rahuldanud teda sellised maised asjad. Iliodor tahtis midagi enamat, ta leidis end otsimas „tõe valgust” ja see otsing sundis teda nägema kurja tõde Rasputini kohta.5 Ta võitles oma südametunnistusega ja astus lõpuks võitlusse Rasputini vastu, et päästa Venemaa, ja seetõttu, nagu Iliodor väitis, oli Rasputin ta hävitanud.

Iliodor elas Rasputinist kolm aastakümmet kauem, kuid ei pääsenud kunagi tema varjust.