Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 11

1907. aastal rääkis Rasputin oma noorusajast Hionja Berladskajale, ühele oma akolüüdile, kes kirjutas üles tema sõnad ja aitas need avaldada brošüürina „Kogenud palveränduri elukäik”. „28. eluaastani,” rääkis Rasputin Berladskajale,

elasin ma, nagu öeldakse, ilmalikult, ma elasin rahus, see tähendab, ma armastasin maailma ja toimisin õiglaselt ja otsisin lohutust ilmalikust suhtumisest. Ma sõitsin sageli voorivankritega, töötasin kutsarina, püüdsin kala ja kündsin põldu. Kõik see on talupojale väga hea!

Mul oli ühtlasi palju pahandusi: ükskõik mis prohmakas kusagil juhtus, süüdistati selles mind, kuigi ma ei olnud asjaga kuidagi seotud. Teised töömehed pilkasid mind. Ma kündsin palju ja magasin vähe ning küsisin kogu aeg oma südames, kuidas leida lunastust. Vaatasin preestritele kui eeskujudele, kuid see ei olnud päris see, mida mina tahtsin. [. . .] Nii ma hakkasin käima palverännakutel ning ma olin kiire mõtlemisega ja tähelepanelik, olin huvitatud kõigest, heast ja halvast, mul oli küsimusi, kuid vastust ei olnud kelleltki küsida. Ma reisisin ja otsisin palju ning proovisin elus kõike.1

Põhjused selleks muutuseks Rasputini elus, mis viis teda lõpuks Pokrovskojest tsaari paleesse, on kaua olnud mähitud legendide uttu. Nikolai Sokolov, kes 1919. aastal Romanovite mõrva uurimist juhtis, väitis, et Rasputin lahkus Pokrovskojest mitte Jumalat otsima, vaid raskest tööst pääsemiseks. Teised on kirjutanud, et Rasputini motivatsioon oli vältida vanglakaristust või väljasaatmist hobusevarguse eest. Väidetavalt teinud Rasputin ettepaneku võtta ette palverännak Püha Nikolai kloostrisse Verhoturjes – ligi viiesaja kilomeetri kaugusel –, et lunastada oma patte.2 Kumbki lugu ei ole veenev. Rasputini kauaaegne sõber Dmitri Strjaptšev ütles 1914. aastal ajakirjanikele, et noore mehena ei olnud Rasputinil oma külas hea kuulsus. Kõige muu hulgas oli tal nõrkus pudeli vastu. Kuid siis ühel ööl nägi ta unenäo. Verhoturje püha Simeon ilmus talle ja ütles: „Loobu kõigest ja saa uueks meheks ja ma ülendan sind.”3 Oma „Elukäigus” viitas Rasputin samuti Verhoturje Simeonile, meenutades, kuidas too oli aidanud tal vabaneda unetusest ja voodimärgamisest, probleemist, mis saatis teda ka täiskasvanueas, ning et see oli see ime, mis andis tema elule uue, Jumalale pühendatud suuna.4 Rasputini tütar Maria, kes ei olnud selle transformatsiooni ajal veel sündinud, kirjutas, et tema isa oli joonud ja suitsetanud ja söönud liha nagu teised talupojad, kuid siis äkki muutunud. Ta loobus kõigist neist asjadest ja hakkas tegema palverännakuid kaugetesse paikadesse. Ühes oma mälestuste väljaandes väitis Maria, et tema isal oli olnud nägemus: kui ta viibis põllul, oli Püha Maarja ilmunud taevasse ja osutanud horisondi poole. Rasputin tundis, et Neitsi jälgib teda, suunates teda püha otsijana ringi käima. Ta veetis kogu öö üksi koos Maarja ikooniga. Järgmisel hommikul ärgates nägi ta Maarja silmadest pisaraid voolamas. Ta kuulis häält: „Ma nutan inimsoo pattude pärast, Grigori. Mine rända ja puhasta inimesed nende pattudest.”5

Isegi kui lugu vastab tõele, läks vaja ilmselt rohkemat kui julgustust Neitsilt, et veenda Rasputinit otsima Jumalat horisondi taga. Külaelanikud ütlesid 1910. aastal, et järsk muutus Rasputini käitumises oli seotud reisiga Tjumeni, mille ta oli sooritanud koos noore teoloogiaüliõpilase Meliti Zaborovskiga, kellest hiljem sai munk ja seejärel Tomski vaimuliku seminari rektor. Maria mainis samuti Zaborovskit, märkides, kuidas tema isa oli ühel päeval veskist naastes teda juhuslikult kohanud. Rasputin hakkas Zaborovskile oma nägemustest rääkima ja küsis temalt nõu, mille peale üliõpilane vastas: „Issand on sind kutsunud ning on patt mitte kuuletuda.”6

Peaaegu sama ähmane kui muutuse põhjus, on aeg, mil see juhtus. Osa probleemist lähtub Rasputinist endast. 1908. aastal märkis ta näiteks, et alustas oma palverännakuid 1893. aasta paiku, kui ta oli kakskümmend neli.7 Siin tundub Rasputin eksivat. Nagu ta oma „Elukäigus” märgib, alustas ta palverännakutel käimist, kui oli kakskümmend kaheksa, seega 1897. aastal, sama daatumi ütles ta ka isa Aleksandr Jurevskile Siberis 1907. aastal.8 Hilisem daatum tundub tõenäolisem.

Tolle aja standardite järgi oli Rasputin keskealine talupoeg, kui ta otsustas oma külast lahkuda ja otsida Jumalat. See oli radikaalne otsus ja võis olla põhjustatud ainult mingisugusest emotsionaalsest või vaimsest kriisist. Võib-olla oli see teatav keskeakriis: ta oli abielus olnud kümme aastat, tal oli väike poeg ja teine laps tulekul, tema elu oli üks lõputu rügamine. Tõusta ja kodust lahkuda oli põgenemisviis, võimalus teistsuguseks eluks. Rasputin oli juba saanud maitsta seda teistsugust elu oma lühikestel palverännakutel Abalaki kloostrisse ja Tobolski suurde katedraali, kuid nüüd tahtis ta minna kaugemale ja pikemaks ajaks. Rasputinil oli rahutu loomus. Ta ei suutnud kunagi jääda ühte kohta liiga kauaks ja veetis oma ülejäänud elu liikvel. Kuid Rasputini otsus oli rohkem kui soov põgeneda. Religioosne impulss, millele on viidatud eespool, oli tõesti siiras. Ta oli oma usulistes otsingutes rahutu ning tema küsimused Jumala olemusest ja usust olid ületanud kohalike preestrite (tõenäoliselt piiratud) pädevuse.

Ei ole mingeid andmeid selle kohta, kuidas ülejäänud pere reageeris tema kodust lahkumisele, et minna otsima Jumalat. On selge, et see pidi olema raske. Grigori oli Jefimi ainus poeg ja too vajas teda kodus, et tööga toime tulla. Ta ei saanud olla rõõmus poega minemas nähes ning on tõendeid, mis osutavad, et nende suhted kannatasid seetõttu.9 Praskovja ei võinud samuti selle üle õnnelik olla, kuid tolleaegses patriarhaalses talurahvamaailmas ei olnud tal muud valikut kui olukorraga leppida. Suuresti tähelepanuta on jäetud asjaolu, et selleks ajaks, kui Rasputin kodust lahkus, oli üle poole tema elust juba seljataga. Tal oli jäänud elada veel ainult üheksateist aastat.

Stranniki, pühad rändajad või religioossed palverändurid, olid vanal Venemaal tavaline vaatepilt. Kogu 18. ja 19. sajandi oli idee võtta ette palverännak pühasse paika levinud nii rikaste kui ka vaeste seas. Kui rikkad võisid endale transporti lubada, siis vaesed pidid toime tulema oma kahel jalal, paun käes. Külast külla rännates lootsid palverändurid toidu ja öömaja osas võõraste lahkusele. Sageli olid nad siiski näljas ja magasid väljas tähtede all. Nende riietus erines vähe kaltsudest ning tavaliselt olid nad paljajalu. Paljud kandsid jalaraudu. See ei olnud kerge elu. 1900. aastal oli Venemaal umbes miljon palverändurit, kes ekslesid ühest pühast paigast teise, otsides lunastust ja valgustatust. Kõndides kordasid palverändurid Jeesus-palvet: „Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu, patuse peale.”10

Paljud venelased suhtusid palveränduritesse suure austusega. 19. sajandi suur luuletaja Fjodor Tjuttšev ülistas neid oma luuletuses „Strannik”: „Vaest rändajat armastab Zeus / ja annab oma eestkoste! / Kuigi kodukoldelt pagendatu, / on ta jumalate külaline.”11 Ametivõimude jaoks olid aga palverändurid kaugel süütutest religioossetest otsijatest. Viimane tsaaripolitsei juht Aleksei Vassiljev kirjutas, et need mehed ja naised „esindavad täiesti anarhistlikku elementi Vene talupoegade seas”. Nad olid rahutud, sihitud kujud, kes vältisid igasugust kontakti riigiga peamiselt selleks, et pääseda kõigist sotsiaalsetest kohustustest. Stranniki, nagu Vassiljev veendunud oli, tuli üldiseks hüvanguks maha suruda.12

„Kui ma hakkasin palverännakutel käima,” meenutas Rasputin aastaid hiljem, „kogesin teistsuguses maailmas olemise rõõmu.” Ta pani tähele erinevaid viise, kuidas inimesed Jumalat teenisid, ning jõudis arusaamisele, et ka maailmas elades on võimalik osaleda Tema töös, kui tegutseda Jumala armu sügavas mõistmises. Elu palverändurina oli raske. Rasputin kõndis viiskümmend kilomeetrit päevas igasuguse ilmaga. Ta palus almust või tegi juhutöid, et teenida mõni kopikas. Sageli sattus ta röövlite kätte või jälitasid teda mõrtsukad. Kurat kiusas teda pidevalt „ebapühade ihadega”. Rasputin alandas end, et panna proovile oma otsusekindlust. Ta sundis end kõndima ilma toidu ja veeta päevi, kuus kuud rändas ta ringi, vahetamata kordagi oma aluspesu või puudutamata oma ihu, kolm aastat rändas ta mööda Venemaad jalaraudades. Vanade kristlaste kombel tõi see lihasuretamine teda lähemale Kristuse vaimule. Aja jooksul loobus Rasputin oma raudahelatest „armastuse ahelate” vastu. Ta õppis lugema evangeeliume, mõtiskles nende tähenduse üle ja hakkas nägema Jumalat kõiges, eriti Vene maastiku ilus. Kristuse armastus täitis tema hinge. „Ma armastasin kõiki valimatult,” ütles ta. Kui bandiidid teda röövisid, andis ta neile kõik, mis tal oli, öeldes nende hämmastuseks: „See ei ole minu oma, see on Jumala oma.” Oma vähest toitu jagas ta kaasränduritega, sest see kõik tuli Jumalalt.13

Imetle looduse ilu. Veendumus kuradi kohalolekus meid ümbritsevas maailmas. Võitle keha nõudmistega. Põlga raha ja materiaalseid asju. Tunne aukartust armastuse jõu ees. Askees ja ebatavalised usukombed koos sõltumatu vaimuga. Nendes lausetes paljastas Rasputin juhtmõtted, mis valitsesid tema elu üle.

*

Uurali mägedes asuv Verhoturje on üks kõige pühamaid paiku Venemaal, kus asub kümneid kirikuid ja Püha Nikolai klooster. See oli palverändurite, sealhulgas Rasputini jaoks erakordselt populaarne sihtkoht ja siin kohtus ta ühe tolle aja kõige austusväärsema pühamehega. Makari, sündinud Mihhail Polikarpov, oli starets ehk vanake, kes elas väikeses hütis metsas mitte kaugel kloostrist. Margarita Sabašnikova, sümbolistliku luuletaja Maximilian Vološini esimene abikaasa, külastas Makarit 1910. aastal tema väikeses hütis, mis oli ümbritsetud kanadest, kelle eest ta hoolitseda armastas. „Tema nägu oli väljaspool aega,” märkis Sabašnikova. „Tema sügavad kortsud andsid tunnistust ärevusest, kuigi mitte enda, vaid teiste pärast.” Tundus, et tema silmad pole näinud und. Ta oli riides nagu talupoeg ja käitus kummaliselt, vahtis taevasse ja rääkis oma kanadega. Kuid Makari avaldas Sabašnikovale müstilist mõju. „Tema välimuses oli midagi haaravat, mingi väärikus, viis, kuidas meie pilgud kohtusid. Ta peab tõesti olema starets, mõtlesin ma, ja langesin tema ette põlvili.”14

„Starets”, kirjutab Fjodor Dostojevski „Vendades Karamazovites”,

on püha mees, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hingesse, oma tahtesse. Valinud staretsi, loobute te oma tahtest ja annate selle täielikult tema meelevalla alla alistumistõotusega, täieliku endasalgamisega. Pühendunu võtab selle katsumuse, selle hirmsa elukooli vabatahtlikult enda peale, lootuses pärast rohkeid katsumusi endast jagu saada, hakata end valitsema sel määral, et viimaks terve elu alistamisega saavutada täielik vabadus, see tähendab vabadus iseendast, pääseda nende saatusest, kes elasid ära terve elu, aga iseennast endas ei leidnud.^[1.]15

Starets omas haruldast sisemist tarkust, Jumalast inspireeritud karismat, mis andis talle võime tegutseda vaimse teejuhina valgustumist taotlevate inimeste jaoks. Esimene ja kuulsaim kõigist sellistest staretsitest oli Püha Antonius Egiptusest (251–356). Ta loobus maailmast, et elada üle kahekümne aasta erakuna kõrbes, ja alles pärast seda intensiivset üksinduse ja mõtisklemise perioodi hakkas ta vastu võtma külastajaid, kes otsisid tarkust ja usku. Antoniuse elu – see sai eeskujuks kõigile tulevastele staretsitele – keskmes on eemaletõmbumise idee, enne kui ollakse valmis maailma tagasi pöörduma.

Venemaa suurim rahvuspühak Radoneži Sergi (1314?–1392) elas staretsi elu, loobus maailmast inimtühja Vene metsa kasuks, kus rajas erakla ja elas enesedistsipliini ja palve elu. Ajapikku levis sõna eraklast ja vagast Sergist ning tema juures hakati käima vaimset juhatust saamas. Kui tema jüngrite arv kasvas, asutas ta Moskvast põhja pool kloostri, millest sai Moskva suurvürstiriigi kõige püham koht. Kuid Sergi ei loobunud kunagi askeesist ja palverändurid olid sageli šokeeritud sellest, mida nad temaga kohtudes nägid. Kuigi sündinud aadlik, töötas ta ikka köögiviljaaias, riides nagu vaene talupoeg, tema riided olid määrdunud ja ta pesi end harva. Ta nägi välja nagu kerjus ja oli pagenud üksikusse paika; siiski oli Sergi Moskoovia suurvürstide sõber ning ei vältinud poliitikat. 1380. aastal vahetult enne Kulikovo lahingut, milles võideldi tatarlaste vastu, palus Moskva suurvürstiriigi valiseja vürst Dmitri Donskoi Sergi õnnistust.

Kuigi staretsid on õigeusu kirikule üldiselt iseloomulikud ja neid esines erinevatel aegadel, oli selle nähtuse suurim õitseaeg Venemaal 19. sajandil, mida on nimetatud staretsite ajaks. Alates pühast Sarovi Serafimist ja jätkates Optina kloostri isadega (Leonid, Makarios, Ambrosius) on nendel karismaatilistel isikutel olnud tohutu mõju Venemaa vaimses elus ja mitte ainult lihtsate inimeste hulgas, vaid ka kirjanike ja mõtlejate seas. „Vendade Karamazovite” starets, vanake Zossima, on osaliselt inspireeritud Optina staretsitest.16 Nagu paljud teised, oli Rasputin Makariosest sügavalt puudutatud. See alandlik otsija oli end üleni õigeusust läbi immutanud ja teadis suurt osa Piiblist peast; tema akolüüdid uskusid, et ta võib mitte ainult pühakirja tsiteerida, vaid ka elada, nagu ta oleks Jeesuse õpetuse kehastus. Üksikasjad kahe mehe suhtlemise kohta on napid. On võimalik, et Rasputin veetis Verhoturje kloostris mitu kuud ja sai millekski Makariose õpilase taoliseks. Võib-olla siin – munkadelt, ja mitte Makarioselt, kes oli kirjaoskamatu – hakkas Rasputin õppima lugemist ja kirjutamist – oskused, mille ta omandas just mitte kõige kõrgemal tasemel.17

Rasputinile avaldas Makarios muljet, kuid klooster ja selle mungad mitte. Hiljem ütles ta Mariale, et „pahe”, mis oli nakatanud nii paljusid kloostreid, oli kanda kinnitanud ka Verhoturjes. Pahe, mida ta silmas pidas, oli tõenäoliselt homoseksuaalsus. Ta tundis kloostrielus sundust, mis tõukas teda eemale. Ta ütles kord: „Kloostrielu ei ole minu jaoks. Seal leidub vägivalda inimese suhtes.” Rasputin rõhutas, et ainus õige tee kristlase jaoks on otsida lunastust maailma keskel. Arvestades Rasputini rahutut loomust ei olnud see üllatav. Ta ei olnud kunagi see, kes alluks rutiinile või kõrgemale autoriteedile, välja arvatud Jumal ja tsaar. Maria sõnade kohaselt oli tema isa külaskäik Makariose juurde see, mis veenis teda, et rändurielu on tema jaoks ainuõige.18

Aja jooksul rändas Rasputin kodust üha kaugemale. On võimalik, et ta jõudis 1900. aastal nii kaugele kui Athose mägi, mis on õigeusu munkluse peamine keskus alates 10. sajandist. Kaljusest poolsaarest Kreekas Egeuse meres kerkib 2033 meetri kõrgune Püha Athose mägi, mis on koduks enam kui kahekümnele kloostrile ja kloostrikogukonnale ning eremiitide eraklatele. Rasputiniga oli kaasas Dmitri Petšorkin, kaaspalverändur ja võib-olla ka sugulane, kes oli nii põnevil elust Athosel, et otsustas jääda ja astuda Püha Panteleimoni kloostrisse ning saada Daniili nime all mungaks pühitsetud. Dmitri jäi kloostrisse, kuni seda 1913. aastal haarasid vastuolud, ning ta tuli tagasi Pokrovskojesse.19

Sellised rännakud viisid Rasputini kodust eemale kuudeks ja koguni aastateks. Kui ta tagasi tuli, ei tundnud isegi oma pere teda alati ära. Maria varaseim mälestus isast ulatub tagasi 1903. aasta sügisõhtusse. Tema ja Dmitri olid olnud väljas teiste külalastega mängimas, kui ema neid tuppa õhtusöögile kutsus. Lähenes pikk, väsinud näoga võõras tolmuses lambanahkses vammuses, kandes pampu. Ta nägi välja nagu paljud teised palverändurid, keda nad olid läbi küla kõndimas näinud. Siis sai Praskovja aru, et see on tema abikaasa, ja karjatas rõõmu pärast tema nime. Nad ei olnud teineteist näinud kaks aastat. Maria ja tema vend hüppasid oma isa käte vahele ja külvasid ta üle suudlustega.

Oma memuaarides tõi Maria üsna hoolikalt välja isa armastuse koduküla vastu, armastuse, mida ta kunagi ei kaotanud. Sellest hoolimata vallutas teda igal kevadel tung lahkuda. „Jalutuskäigud lähiümbruses,” märkis Maria, „ei rahuldanud teda enam. Rännukirg võis teda äkitselt haarata ja ühel ilusal hommikul astus ta välja, paun õlal, suundudes kaugele teekonnale kas mõnda tuntud palverännakupaika või lihtsalt huupi, usaldades nende külade külalislahkust, kust ta läbi läheb, ja annetusi talle kui jutlustajale ja lugude vestjale.” Maria ja Dmitri anusid, et isa nad kaasa võtaks, peamiselt soovist pääseda õela külapreestri käest, kes nende usulise juhendamise eest vastutas – isa Pjotr Ostroumov, mees, kellest Rasputin ilmselt vähe lugu pidas.20

Palveränduril oli harva kodu, naine ja lapsed, kelle juurde ta võiks tagasi pöörduda, ning see eristas Rasputinit teistest ränduritest. Mitte nõustudes alluma üldtunnustatud normidele, otsis Rasputin oma teed ja otsustas ise, mis tähendab olla palverändur. Otsus loobuda ahelate kandmisest pakub ühe seesuguse näite tema mõtteviisi kohta. 1907. aastal rääkis Rasputin isa Aleksandr Jurevskile, et kui ta oma rändurielu alustas, kandis ta ahelaid. „Kuid ei ole hea neid kanda: hakkad mõtlema ainult endast, et oled juba püha mees. Seepärast ma võtsin need ära ja hakkasin kandma üht särki terve aasta, ilma seda seljast võtmata. See on parem viis enda alandamiseks.”21 Avatud mõtlemisega, intelligentne ja vastuvõtlik, kuid samas sõltumatu ja isegi mässumeelne, võttis Rasputin vastu kõik, mis Vene religioossel maailmal pakkuda oli, kuid hoidis alal ainult selle, mis talle sobis, kujundades selle protsessi käigus omaenda versiooni talupoeglikust õigeusust.

Rännates veedetud aastad olid Rasputini ülikool. Nagu palverändur Luka Maksim Gorki „Põhjas”, oli ta näinud peaaegu kõike, mida tsaari laiutavas impeeriumis näha võis, ja liikunud peaaegu igasuguste inimeste seas – rasket tööd tegevad talupojad ja töölised, sulid, vargad ja mõrtsukad, lihtsakoelised pühamehed ja külapreestrid (mõned moraalsed, mõned mitte), äraostetavad ametnikud, kerjused ja sandid, ülbed aadlikud, vagad nunnad, jõhkrad politseinikud ja kalestunud sõdurid. Tema teadmised Venemaa ühiskondlikust korraldusest olid ulatuslikud ja tema arusaamine inimese psühholoogiast sügav. Oma rännakutel arendas Rasputin inimeste läbinägemise võimet. Ta võis kohtuda kellegagi esimest korda ja kummalisel kombel näha tema sisse: mis ta mõtetes on, mis mured tal minevikus on olnud, kes ta inimesena on. Ja ta teadis, kuidas inimestega rääkida. Ta võis vabalt rääkida pühakirjast ja Jumala tähendusest, tehes seda viisil, mis oli niivõrd erinev preestrite raamatutarkusest. Tema keel oli vahetu ja isikupärane, rabavalt elav ja maalähedane, täis viiteid igapäevaelule ja looduse ilule.

„Isa võttis meid sageli oma põlvedele istuma, mu venna Mitja, mu õe Varvara ja minu,” kirjutab Maria neist aegadest. „Ta tavatses rääkida meile imepäraseid lugusid selle õrnusega, mis temas alati oli, ja selle eemaloleva pilguga, milles tundusid peegelduvat maad, kus ta oli käinud, ja kummalised seiklused, mis temaga teedel olid juhtunud.” Ta kirjeldas paljusid tsaaririigi imesid – tuhandeid kuldkupleid, mis ulatuvad taevasse, tatari turgude sädelevaid rikkusi, võimsaid jõgesid, Siberi metsade püha vaikust, steppide metsikut ilu. Taoti alanes tema hääl sosinaks, kui ta jutustas neile oma nägemustest. Maria ei unustanud kunagi, kuidas ta rääkis ilusast naisest, „kes sarnanes Püha Neitsiga” ja kes oli ilmunud tema ette ning rääkinud Jumalast. Kui ta oli lõpetanud, tegi ta vaistlikult ristimärgi oma laste peade kohal. Jumal on elus trööstiks, ütles Rasputin neile ja õpetas, kuidas palvetada. Mitte igaüks ei suuda seda teha, ütles ta, tuli südames uskuda ja vabaneda kõigist mõtetest, nii et ei jäänud midagi peale Jumala. Ta sundis oma lapsi paastuma, et palveks ette valmistuda. Rasputin ütles neile, et nad ei tee seda mitte oma tervise pärast, nagu haritud venelased uskusid, „vaid oma hingede päästmiseks”. Rasputinil oli kombeks toitu õnnistada ja pidada igal õhtul väike teenistus. Väljas siseõues hoidis ta ikoonidega öömaja, pelgupaigaks palveränduritele, kes läbi Pokrovskoje läksid.

Kuid nende kodus ei olnud ainult Jumal ja usk. Rasputinile meeldis koos oma lastega naerda, olid pallimängud ja vankrisõidud, ning ta õpetas Dmitrile, kuidas hobust juhtida. Sügiseti nautis Rasputin iga-aastaseid muusika ja tantsuga külapidustusi.22

Maria ja tema õde-venda taipasid aegamööda, et nende isas on midagi erilist. Nende koju hakkasid tulema külalised, kohalikud talupojad ja võõrad kaugemalt, kes soovisid avada oma südame Rasputinile, saada temalt juhendust ja nõuandeid. Rasputin ja Praskovja võtsid neid oma kodus vastu, pakkudes neile süüa ja peatuspaika ühes vaimse toiduga Grigorilt. Maria oli uhke, kui ta kuulis räägitavat, et nende kandis pidasid paljud tema isa staretsiks.

Sajandi algusaastateks oli Rasputin kogunud oma väikese järgijate grupi, kuhu kuulusid tema sugulane Nikolai Raspopov, tema nõbu (Jefimi vanema venna Matvei poeg) Nikolai Rasputin ja Pokrovskoje talupoeg Ilja Arapov. Nende grupiga ühines ka kaks naist. Jevdokija Petšorkina, talunaine Tobolski ringkonnast ja Dmitri õde, ning Jevdokija vennatütar Jekaterina Petšorkina. Naised – Dunja ja Katja, nagu neid kutsuti – kolisid Rasputini koju 1906. aasta paiku esialgu selleks, et aidata Praskovjat majapidamises, kuid peagi muutusid nad nagu pereliikmeteks ja jäid Rasputinite juurde kuni Grigori mõrvamiseni. Rasputini järgijad kogunesid majja pühapäeviti ja usupühade ajal või kui neil oli vaba aega, et laulda vaimulikke laule ja lugeda Piiblit, mida Rasputin seejärel teistele tõlgendas. Rasputin kaevas oma isa kodus, kus ta sel ajal ikka veel elas, hobusetalli alla koopa, mida nad kasutasid oma kogunemiste ajal kabelina. Neid kogunemisi ümbritses saladuslikkuse atmosfäär. Külaelanikud muutusid kahtlustavaks ja hakkasid rääkima. Ühed ütlesid, et Petšorkinad on Rasputinit saunas rituaalselt pesnud. Teised väitsid, et nad olid kuulnud Rasputini kodust kostvaid veidraid laule, mis ei olnud mitte üldtunnustatud kirikulaulud, mida pühapäeviti külakirikus lauldi, ning et ta on õpetanud oma kaaskonda salapäraseid riitusi toimetama.23

Maria meenutab, et nii nagu tema isa populaarsus pärast iga kojunaasmist kasvas, nii suurenes ka paljude külaelanike kahtlus, mis peagi muutus umbusalduseks. Oli andmeid, et Rasputin oli oma rännakutel olnud koos noorte naistega – midagi, mis ei vajanud kommentaari. Isa Ostroumovi puhul väljendus usaldamatus vaenulikkusena. Lõppude lõpuks oli ju tema Pokrovskoje religioosne pea ja mitte see isehakanud talupoeg, kelle järel jooksis nüüd üha rohkem vaimse juhtimise ja imetervenemise otsijaid. Ostroumov oli nii ärritatud, et üritas lõhkuda Rasputini kaaskonda ja suutis veenda Ilja Arapovit Rasputini kodust eemale hoidma.24 Kuid too oli ilmselt ainus. Ostroumov võitles kaotatud võitlust ja kuuldused tähelepanuväärsest Pokrovskoje staretsist hakkasid levima üle kogu Siberi.

1 Aita Kurfeldi tõlge. [ ↵ ]