Читать книгу Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus - Douglas Smith - Страница 13

Neid tunti mitme nime all: Mustad Naised, Must Oht, Montenegro Ämblikud, Mustad Hinged, Mustad Varesed ja Mustad Printsessid. Militza (Milica) ja Anastassia, sündinud vastavalt 1866. ja 1868. aastal Balkani linnas Cetinjes, olid kohaliku valitseva vürsti ja hilisema Montenegro (Must Mägi) kuninga Nikola I Mirkov Petrovič-Njegoši tütred. Kui kaks õde olid veel tüdrukud, kutsus tsaar Aleksander III nad Venemaale Smolnõi aadlineiude instituuti õppima ja varsti pärast seda hakkasid nad liikuma pealinna kõrgemas seltskonnas. 1889. aasta suvel abiellus printsess Militza suurvürst Pjotr Nikolajevitšiga, tulevase tsaari Nikolai II nõoga, ja Anastassia – teda kutsuti Stanaks – abiellus Leuchtenbergi vürsti (hiljem hertsog) Georgega, kes oli laiendatud Romanovite perekonna liige. Stana abielu osutus õnnetuks ja George jättis tema – ja Venemaa – maha oma armukese pärast Biarritzis. Stana ei olnud siiski eriti löödud, sest ka tema oli leidnud armukese.

Kaks õde olid lahutamatud ja Stana veetis suurema osa ajast oma õe ja õemehe kodus, kas nende häärberis Peterburis Galernaja tänaval või Znamenkal, tohutus palees Soome lahe ääres, keiserliku Peterhofi lähedal. Õe pool kohtus Stana Pjotri vanema venna suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga, keda perekonnas kutsuti Nikolašaks, ja armus temasse. Hiiglase kasvu, intensiivsete siniste silmade ja sõjaka temperamendiga mehena oli Nikolaša hirmuäratav kuju, armeeohvitser, kes oli tuntud oma armastuse poolest alluvaid, keda ta hirmuga täitis, läbi sõimata. Räägiti, et kord löönud ta õhtusöögil pooleks oma borzoi tõugu koera, et šokeeritud külalistele tõestada, et tema mõõk on tõepoolest parim kogu Vene sõjaväes. Selja taga nimetasid mõned teda „saatanaks” või, nagu perekonnas öeldi, „hirmus onu”. Leskkeisrinna Maria Fjodorovna, Nikolai II ema, ütles, et ta „põeb ravimatut haigust – ta on loll”. Ühe tolle aja Venemaa suurima riigimehe sõnul oli Nikolaša „peast põrunud”.1 Stanal kulus mitu aastat, kuid 1906. aasta lõpus lubas tsaar tal viimaks lahutada ja järgmisel aastal tema ja Nikolaša abiellusid. Nad olid mõjukas paar. Stana oli üks Aleksandra lähimaid sõpru ja tema mehel olid soojad suhted Nikolaiga. Aristokraatlikus ringkonnas leidsid paljud, et Stanal ja suurvürstil on õukonnas liiga suur mõju.

Mõlemad suurvürstid andsid oma naistele järele, eriti mustajuukselisele ja tahtejõulisele Militzale, isehakanud eksperdile üleloomulikkuse alal. Ta oli vaieldamatult paljulugenud, õppinud pärsia keelt ning pühendanud end sügavalt kõigisse müstitsismi ja okultismi harudesse – huvid, mida ta arendas ka oma abikaasas ning Stanas ja Nikolašas. Septembris 1900 pälvis Militza diplomi kui dr hermetismus (ad honorem) hermeetiliste teaduste ülikoolist Pariisis. Kooli juhatas Prantsuse okultismi juhtiv kuju Gérard Encausse (1865–1916), tuntud kui Papus. Väljaõppinud arst Papus oli end läbi immutanud iidse esoteerilise teadmisega, mille kohta ta arvas, et see pärineb Egiptuse, Babüloonia ja isegi Atlantise tsivilisatsioonist, ning on kandunud edasi erinevate sümbolite ja traditsioonide kaudu – idee, mida ta käsitles mitmes ülimalt populaarses raamatus. Olles enam kui õpetaja ja kirjanik, oli Papus ka esileküündiv vabamüürlane ning Prantsuse martinistide ordu ja roosiristlaste kabalistliku ordu juht. Papus külastas sajandivahetuse paiku mitu korda Venemaad. 1900.-1901. aasta talvel pidas ta mitmetele suurvürstidele ja vürstinnadele, sealhulgas Mustadele Printsessidele ja nende abikaasadele eraloenguid erinevatel müstilistel teemadel, nagu arheomeetria. Arvatakse, et Papus lõi umbes sel ajal Peterburis martinistide ordu looži (Prantsuse vabamüürluse haru, mille juured ulatuvad tagasi 18. sajandisse), kuhu kuulusid ka Pjotr ja Nikolaša. Mõned allikad väidavad, et Nikolaša tutvustas Papust Nikolaile ja et ka tema liitus loožiga. Vastavalt hilisemale Prantsuse suursaadikule Venemaal Maurice Paléologue’ile korraldas Papus 1905. aasta revolutsiooni ajal õukonnas spiritistliku seansi, mille käigus ta kutsus välja tsaar Aleksander III vaimu, kes andis oma pojale nõu olla ohuga silmitsi seistes tugev ja julge ning hakata revolutsioonile iga hinna eest vastu. Papus ütles Nikolaile, et ka tema kasutab kogu oma väge, et hoida ära revolutsioon Venemaal, kuid et see toimib ainult tema eluajal. Papus suri 1916. aasta oktoobri lõpus, neli kuud enne Romanovite dünastia kokkuvarisemist.2

Tagasi Prantsusmaal, tutvustas Papus Vene sõjaväe esindajat krahv Valerian Muravjov-Amurskit salapärasele prantslasele Monsieur Philippe’ile, kes tol ajal vallutas kõrgemat seltskonda tormijooksuga. „Ta on mõttetark,” hüüatas Papus. „Ta räägib ja tema väe suur saladus on igas tema sõnas.”3 Tema täisnimi oli Philippe Nazier-Vachot (antud ka kujul Anthèlme Nizier Philippe või Nizier-Anthèlme Vachod). Sündinud 1849. aastal Savoias talupoja perekonnas, oli Philippe õpipoiss oma onu lihunikupoes ning suundus seejärel noore mehena Lyoni meditsiini õppima. Philippe kas lahkus ülikoolist vabatahtlikult või visati sealt välja, kuid ta ei omandanud kunagi meditsiinilist kraadi, mis aga ei takistanud tema karjääri. Alates kolmeteistkümnendast eluaastast, nagu Philippe väitis, oli ta omanud harvaesinevat tervendamisvõimet ja pärast ülikoolist lahkumist pühendus ta oma ande arendamisele, kaevudes sügavale okultismi, hüpnoosi ja, nagu mõned väitsid, maagiasse. 1881. aastal asutas ta oma laboratooriumi ja hakkas vastu võtma patsiente, ravides neid erinevate tehnikate ja substantsidega, sealhulgas millegagi, mida ta nimetas „psüühilised fluidumid ja astraaljõud”. Ükski Euroopa institutsioon ei oleks talle diplomit andnud, kuid ühe teate kohaselt esitas ta 1884. aastal Cincinnati ülikoolile väitekirja pealkirjaga „Hügieeninõuete põhimõtted raseduse ja sünnituse ajal ning väikelapseeas”.4 Diplomiga või ilma, kuid Monsieur Philippe’i kuulsus levis kiiresti kogu Prantsusmaal ning ta võitis suure hulga järgijaid eliidi seas. Kuigi välimuselt mitte kuigi atraktiivne – tüse, keskmist kasvu, tumedate juuste ja ülemäära suurte vuntsidega ning tugevalt vidukil silmadega –, ülistasid need, kes olid teda näinud, vaimustunult tema sarmi. Ajakirjanduses räägiti temast kui „meie aja Cagliostrost”.5

Üks tema seansi pealtnägija märkis tema suurt mõju naistele. Ta käis toas ringi sussides, millele oli tikitud piipu suitsetav koer, ja tervitas kõiki õrna käepigistusega. Seejärel tulid naised järgemööda tema juurde ja sosistasid talle kõrva un air de confiance amoureuse.^[1.] Ta ütles neile, et tal pole võimalik pühendada aega igaühele neist, kuid kui nad tõepoolest usuvad, saavad nad kõik terveks. Ta naeratas naistele ja nood tundusid tema lummuse all lausa õhus hõljuvat. Seejärel rääkis ta kokkutulnutele ebamääraselt Jumalast ja magnetismist ja kuidas tema on mitte keegi – sõnad, mis tundusid kuulajaid veelgi tugevamalt veenvat tema unikaalsetes võimetes. Krahv Amurski osales ühel Philippe’i seansil Pariisis, mis toimus kuningas Louis XVI hukkamise aastapäeval. See oli märkimisväärne sündmus: Philippe kutsus välja kuninga vaimu ja kõigi jahmatuseks ilmus pimendatud ruumis imekombel õhku õudne pea, mille läbiraiutud kaelast tilkus verd, ja siis, enne kui nad arugi said, kadus see pimedusse.6

Mustad Printsessid tutvusid Philippe’iga tõenäoliselt krahv Amurski vahendusel 1900. aastate algul. Stana pöördus tema poole, et saada abi migreeni vastu, ning Militza ja Pjotr oma haige poja Romani ravimiseks. Nad kõik olid Philippe’ist nii sisse võetud, et kutsusid ta Venemaale mõttega tutvustada teda õukonnas ja eriti keisrinnale.7 Õed olid ühed vähesed õukonnas, kes olid Aleksandrat tema Venemaale saabumisel tervitanud. Nad tegid kõik, et ta tunneks end armastatu ja teretulnuna ning osutasid talle seda austust, mida ta nõudis. Militza armastas rääkida Aleksandrale okultismi ja müstika maailmast. Ta rääkis veenvalt tõelistest jumalameestest, prohvetitest ja nägijatest, kes pärinesid lihtrahva seast, ning veenis keisrinnat, et sellised mehed olid olemas ja kõndisid nende seas, mehed, kes olid vabad õukonna ja peene seltskonna tühisusest ja rikutusest. Militza rõhutas mitte üksnes Antikristuse reaalsust, vaid ka seda, et tema väed olid kohal kaasaegses ühiskonnas. Aleksandra kuulas teda ja uskus. Keisrinna lähima sõbranna Anna Võrubova sõnade järgi pidas Aleksandra Militzat sisuliselt prohvetiks ja rippus iga tema sõna küljes. Militza suutis Aleksandrat veenda isegi selles, et Itaalia kuninganna, Mustade Vareste õde Elena on olnud kurjast vaimust seestunud.8 Prantsusmaalt naastes rääkisid õed keisripaarile tähelepanuväärsest mehest, keda nad olid välismaal kohanud, ja oma soovist teda majesteetidele esitleda.

Nikolai märkis nende esimese kohtumise oma päevikusse 26. märtsil 1901. aastal: „Ma kohtusin ühe tähelepanuväärse prantslase Mr Philippe’iga! Me rääkisime kaua.” Philippe jäi Venemaale umbes kolmeks kuuks ja tuli teistkordsele visiidile juulis. Nikolai ja Aleksandra läksid temaga kohtuma üheksandal, kohe tema saabumispäeval ja veetsid õhtu Philippe’i ja Mustade Printsesside, Pjotri ja Nikolaša seltsis Znamenkal. Nad kuulasid oma eksootilist külalist tunde, olles vaimustatud tema sõnadest. Järgmisel õhtul kohtusid Nikolai ja Aleksandra temaga taas. „Millised imelised tunnid!” kirjutas keiser oma päevikusse pärast teist õhtut Philippe’iga. Üheteistkümnendal lõunastas Philippe keiserliku perekonnaga. Ta vestles hulk aega Aleksandraga eraldi ja seejärel esitleti talle paari nelja tütart, sealhulgas imikut Anastassiat, kes oli sündinud eelmisel kuul. „Me näitasime talle meie tütreid,” kirjutas ekstaatiline Nikolai, „ja palvetasime koos temaga magamistoas!” Nüüd nimetasid nad teda juba „Meie Sõber”. Nikolai ja Aleksandra nägid Philippe’i iga päev kuni tema lahkumiseni kodumaale 21. juulil.

Nikolai oli Philippe’ist eriti sisse võetud. Ta läks kaheteistkümnendal teda Znamenkale külastama ning nad istusid kahekesi koos üle kolme tunni. „Issanda teed on äraarvamatud!” märkis ta pärast paleesse tagasipöördumist oma päevikusse. Prantslane oli kogu aeg keisripaari mõtetes. Viieteistkümnendal lahkusid nad vaheajal teatrietenduselt, et teda näha, ja lõpetasid Philippe’i kuulamise kell pool kolm öösel. Philippe võis rääkida tunde Jumala imedest, tõustes oma lummatud publiku ees mõnikord religioosse ekstaasi kõrgustesse. Keisripaar kiirustas läbi oma ametlike kohustuste, et veeta võimalikult palju aega koos temaga. Need külastused olid nende päeva kõrgpunktiks. Tsaar kutsus Philippe’i isegi endaga avalikele tseremooniatele kaasa, nagu neljateistkümnendal, kui Nikolai viis lähedalasuvas Krasnoje Selos läbi vägede ülevaatust, ja seitsmeteistkümnendal pidulikule paraadile sealsamas. Kaheksateistkümnenda õhtul oli neil Nikolai sõnade kohaselt Znamenkal oluline vestlus ning nad palvetasid temaga kaks ööd hiljem. Nikolai ja Aleksandra saatsid Philippe’i ära kahekümne esimese hilisel pärastlõunal. „Me kõik tunneme, nagu oleksime orvuks jäänud!” märkis masendunud Nikolai samal õhtul oma päevikusse. Oma järgmise visiidi ajal Znamenkale kaheksa päeva hiljem leidis Nikolai, et on kummaline mitte näha seal Meie Sõpra.9

Kuigi Philippe oli läinud, oli tema mõju jäänud. Aleksandra kirjutas Nikolaile 27. augustil, pärast seda kui tsaar oli seilanud keiserlikul jahil Standart Danzigisse kohtuma Saksa keisri Wilhelmiga, et arutada Kaug-Ida probleeme (Wilhelm otsis Venemaa toetust) ning et jälgida Saksamaa mereväe manöövreid: „Minu mõtted ja palved on kogu aeg sinuga. Ja ma tean, et sama kehtib ka hr P[hilippe’i] kohta, ning üksnes see lohutab mind, muidu oleks lahusolek liiga hirmus. [...] Ära unusta, laupäeva õhtul umbes 10.30 – kõik meie mõtted suunduvad Lyoni poole. Kui rikkaks on meie elu pärast temaga kohtumist muutunud, ning tundub, et kõike on palju kergem taluda.”10

Danzigist siirdus Nikolai Prantsusmaale, sõites rongiga koos Prantsuse presidendi Émile Loubet’ga Compiègne’i Pariisist kirdes, kus temaga liitus Aleksandra. Seal sooritas Philippe 6. septembril neile üllatusvisiidi. Nikolai ja Aleksandra nägid teda taas järgmisel päeval, kui neile tutvustati tema väimeest dr Emmanuel Henri Lalande’i, okultsete raamatute autorit pseudonüümi Marc Haven all. Oma sealviibimise ajal tõi Nikolai Philippe’i küsimuse välja vestluses Prantsuse välisministri Théophile Delcasséga ja kutsus ministrit tungivalt üles andma tema sõbrale Prantsuse arstiteaduste diplomit. Delcassé, nagu ka Loubet, oli tsaari taotlusest šokeeritud, ning samuti pealekäivusest, millega see esitati. Nende jaoks ei olnud Philippe midagi muud kui šarlatan. Nikolai palvet ignoreeriti.11

Tähtsad vestlused. Palveseansid. Taotlused Prantsusmaa presidendile. Algusest peale oli selge, kui suurt mõju oli Monsieur Philippe Nikolaile ja Aleksandrale avaldanud. See ei olnud amüsantne kõrvalepõige valitsemise koormast. Täiesti vastupidi. Oma uues sõbras olid keiser ja keisrinna leidnud kellegi, kes võiks aidata seda koormat kanda. Philippe oli peaaegu üleöö muutunud üheks tsaari peamiseks nõuandjaks, ja ilmselt kasutas ta seda võimu, et anda nõu selle kohta, kuidas valitseda. Märkmed, mille on väidetavalt kirjutanud Militza pärast seanssi Znamenkal, püüavad kinni mõned tema sõnad Nikolaile: „Inglismaale on tulemas sõda,” ennustas ta, ning „Witte külvab probleeme”. Rahandusminister ja hilisem peaminister krahv Sergei Witte, kes viis ellu Venemaa majanduse ja poliitilise struktuuri muutmise ja moderniseerimise poliitikat, tundub olevat olnud Philippe’i erilise kriitika objekt. Kord olevat ta kirjeldanud Wittet Mustadele Printsessidele surmava ämblikuna ja öelnud, et tema hinge on tunginud rüve vaim. Philippe, vastupidi, oli üritanud veenda Nikolaid vastu seisma mis tahes poliitilistele reformidele, mis nõrgestaks tsaari autokraatlikku võimu ning öelnud nende majesteetidele, et põhiseadus tähendaks nii Venemaa kui ka Nikolai hävingut – sõnad, mida Nikolai ja Aleksandra kunagi ei unustanud. Philippe püüdis Nikolaid veenda, et tema tulevik ei ole mitte olla taltsas konstitutsiooniline monarh, vaid midagi suurejoonelisemat. Ta pidi muutuma „säravaks ida-tsaariks” ja Euroopa huvide kaitsjaks idas. Keisrinnale aga teatas ta, et tollel on eksimatu võime inimesi läbi näha ja eristada intuitiivselt sõpra vaenlasest.

Kuid Philippe’i mõjuvõim ei lõppenud seal, vaid ulatus Aleksandra üska. Üks andeid, mis soovitas Philippe’i nende majesteetidele, oli tema väidetav võime määrata loote sugu. Kuidas täpselt ta sellega hakkama sai, pole selge. Mõned väitsid, et ta kasutas mitmeid hüpnootilisi manipulatsioone üsa kohal, teised ütlesid, et ta kasutas segu astronoomiast, hermeetilisest meditsiinist ja psühhurgiast.12 Pärast hävitavat pettumust, mis kaasnes Anastassia sünniga sel kevadel – kõik neli last olid tüdrukud –, soovisid Aleksandra, Nikolai ja kogu impeerium meeleheitlikult näha meessoost troonipärijat. Philippe pakkus neile lootust, ning Nikolai ja Aleksandra panid rõõmuga oma usu tema peale.

Philippe naasis Venemaale 1901. aasta novembris ja asus elama Tsarskoje Selos Aleksandri palee, Romanovite Peterburi lähistel paikneva residentsi lähedal asuvas väikeses majas. Nikolai veetis seitsmenda novembri õhtu koos Philippe’i ning Nikolaša, Pjotri ja nende naistega, kes kõik olid hiljuti naasnud Krimmist, kus Prantsuse sõpra oli võõrustatud. Üheksandal kogunesid nad uuesti Znamenkal ühes Philippe’i, tema tütre Victoria ja tolle abikaasa Lalande’iga. Nikolail oli oma külalisele hea uudis: selsamal päeval oli tsaar saanud Philippe’ile sõjaväe meditsiiniakadeemiast arstidiplomi. Asja lõpule viimiseks määras Nikolai talle sõjaväearsti vormiriietuse. Philippe jäi kaheks kuuks ja nähtavasti sel ajal ütles ta Aleksandrale, et too on rase ja et seekord on see poiss. Aleksandra olevat olnud nii rõõmus, et suudles tema kätt. Enne lahkumist käskis Philippe Aleksandral seda uudist salajas hoida ja mitte anda arstidele teada või lubada neil end läbi vaadata. Kui ta läinud oli, ei suutnud Nikolai, Aleksandra, Mustad Printsessid ja nende abikaasad rääkida millestki muust kui imettegevast Philippe’ist.

Kui nad 1902. aasta märtsis taas kohtusid, oli Aleksandra tõepoolest rase. Tema kõht paisus ja ta oli lõpetanud korseti kandmise. Nende sõbra ettekuulutus oli täitumas. Nikolai ja Aleksandra veetsid kuu lõpus kolm õhtut Philippe’iga. Kahekümne üheksandal olid nad üleval kella üheni öösel, olles haaratud tema „õpetusest”, kui tsiteerida Nikolaid. „Ma võiksin teda kuulata igavesti, lõputult,” õhkas ta. Nad kutsusid Philippe’i veetma tema Venemaal viibimise viimaseid hetki koos nendega Talvepalee aias. Nad lahkusid temast kolmekümnendal kurbusega, kuid tema külaskäigu soojus püsis ka pärast tema lahkumist.13

1902. aasta kevadeks olid Romanovite perekonnaliikmed ja keiserlik õukond salapärasest võõrast teadlikud ning jutud olid hakanud levima. Riigisekretär Aleksandr Polovtsov märkis 8. mail oma päevikus, et ta on kuulnud kõige usaldusväärsemast allikast, et nende majesteedid on langenud täielikult Lyoni okultisti mõju alla. Mustad Printsessid olid kutsunud ta Venemaale, kus ta korraldas Nikolai ja Aleksandra jaoks läbi spiritistlikke seansse, mille käigus kutsus välja erinevaid vaime, kõige sagedamini Aleksander III oma, et too saaks oma pojale nõu anda, kuidas valitseda. Witte oli kuulnud, et Philippe üritas Nikolaid veenda, et tal pole vaja valitsemisküsimustes kelleltki teiselt nõu küsida kui kõrgetelt kirikutegelastelt, keda tema, Philippe, keisrile esitleb. Levisid jutud, et Philippe oli loonud õukonna juures salajase okultse looži ning et ta oli Venemaale saadetud juutide ja vabamüürlaste salasepitsuse tõttu, et võtta kontroll tsaari üle.14

Nende hulgas, kes selliseid kuulujutte uskusid, oli leskkeisrinna. Ta oli nii mures Philippe’i mõju tõttu oma poja üle, et tegi paleekomandant kindral Pjotr Gessele ülesandeks uurida mehe tausta, olles veendunud, et too on satanist ja monarhiat kukutada kavatseva rahvusvahelise vabamüürluse agent. Gesse andis asja üle Pjotr Ratškovskile, Pariisis paiknevale tsaristliku salapolitsei juhile välismaal. Ratškovskil ei võtnud kaua aega, et teatada: Philippe on „tume ja kahtlane kuju”, musta maagia harrastaja ja juut, kel on sidemed Lodge Grande Alliance Israélite’iga. Ta lisas juurde Le Tempsi artikli, mis kirjeldas Philippe’i kui šarlatani ja potentsiaalset magnetisööri, samuti Prantsuse politseilt saadud teabe. Levisid kuuldused, et kui Gesse esitas raporti Nikolaile, heitis too sellele pilgu, rebis tükkideks, viskas põrandale ja trampis jalge alla. Seejärel olevat Nikolai käskinud siseminister Vjatšeslav von Plehvel viivitamatult lõpetada Ratškovski uurimistegevus ja Aleksandra palus Militzal edastada Philippe’ile nende kõige siiramad vabandused ebameeldivuste pärast, mis Ratškovski võis temale ja ta perekonnale põhjustada.15 Plehve vallandas Ratškovski oktoobris, suuresti keisri meeleheaks. Philippe’i afäär mängis küll Ratškovski languse juures rolli, kuid see oli vaid üks tegur ja tõenäoliselt mitte peamine. See ei takistanud jutte, et Philippe oli põhjustanud Ratškovski lõpu. Suurvürst Sergei Mihhailovitš, Sandro vend, lasi liikvele kuulujutu, et Nikolai käskis Ratškovski vallandada 24 tunni jooksul pärast tema raporti lugemist. Räägiti, et Philippe oli saatnud Militza kaudu imperaatorile sõnumi, et „taevas” nõuab Ratškovski vallandamist.

Juulis külastas Aleksandra õde Ella Peterhofi ja püüdis temaga Philippe’i halvast mainest rääkida. Aleksandra kirjutas 23. juulil Nikolaile: „Ella on kuulnud Tema kohta palju väga ebasoodsaid asju ja et Teda ei tohi usaldada. Ma ei küsinud, kes mida ütles – selgitasin, et see kõik tuleneb kadedusest ja teadmatusest. Ta ütles, et selle ümber on nii palju salatsemist. Ma eitasin seda, öeldes, et me oleme teinud kõike avalikult ja et meie positsiooni juures ei saa kunagi midagi varjata, sest me elame kogu maailma silme all.”16 Aleksandra ei hoolinud Ella sekkumisest. Juba eelmisel päeval oli ta šokeerivas kirjas, mis näitab, kui tähtsaks oli Philippe nende jaoks muutunud, kirjutanud Nikolaile, kes oli siis teel Revali (nüüdne Tallinn) Soome lahe ääres kõnelusteks keiser Wilhelmiga: „On kohutav lasta sul üksinda minna, teades, millised probleemid ootavad sind. Kuid meie kallis Sõber on sinu kõrval ja ta aitab sul vastata Wilhelmi küsimustele.” Venemaa välispoliitika oli antud Prantsuse maagi kätesse.

Philippe naasis Venemaale augusti alguses ning Nikolai ja Aleksandra olid tema nägemisest joovastuses. „Õnnelik päev,” kirjutas Nikolai oma päevikusse 12. augustil 1902. aastal, „kella viie paiku saabus meie Sõber Znamenkale. [...] Me einestasime ja veetsime kogu õhtu Znamenkal meie Sõbra seltsis. Milline rõõm on teda näha!” Ometi juhtus just tema viibimise ajal, et perekonda tabas kriis. Suveks oli selgeks saanud, et keisrinnaga on midagi valesti. Ta ei olnud kuude jooksul sugugi suuremaks paisunud ja polnud mingit märki, et loode kasvaks. Sellest hoolimata läks palee edasi plaanidega veel ühe, kauaoodatud lapse suhtes ning ette olid valmistatud keiserlikud manifestid lapse sünni väljakuulutamiseks. Pärast märkimisväärset kõhklust lubas Aleksandra end lõpuks läbi vaadata Venemaa juhtival günekoloogil dr Dmitri Ottil, kes leidis, et keisrinna ei ole tegelikult üldse rase. See oli kohutav löök. Et oma mainet päästa, tegi palee avalduse, viidates nurisünnitusele.17

18. augustil pidi kimbatuses Aleksandra leskkeisrinnale ja teistele pereliikmetele tõe avaldama. Seejärel läksid tema ja Nikolai Znamenkale Philippe’i juurde ja too tegi kõik endast oleneva, et Aleksandrat ja Nikolaid lohutada, käies peale, et nad unustaksid kogu selle kurvastuse. Nikolai leidis, et tema sõnad olid imelised. Kuid ülejäänud perekond ei olnud sama valmis seda asja unustama. Kahekümnendal tulid Nikolai ema ja õde Ksenia paleesse, et saada vastused küsimustele, mis täpselt selle veidra prantslasega kõigi selja taga toimus. Paar rõhutas, et nende suhetes Philippe’iga ei ole midagi halba ja et nad ei ole kunagi üritanud midagi varjata, kuid nad keeldusid ütlemast rohkem. Ksenia oli pettunud. Ta kirjutas sel päeval kirja vürstinna Aleksandra Obolenskajale, pikaaegsele leskkeisrinna õuedaamile: „Siiski jääb alles mõistatus – me pole ikka veel täpselt teada saanud, kes ta on! Nad ütlesid, et ta on väga tagasihoidlik mees ning et on meeldiv temaga rääkida, kuna tal on selline mõistmine ja ta ütleb „asju, mis teevad üksnes head”. Samas on vähemalt hea, et la glace est rompue! [jää on murtud!].” Vihane Nikolai kirjutas kahekümne esimesel kuupäeval oma päevikusse: „Inimesed räägivad tema kohta sellist jama, et paha kuulata, ja ma ei saa aru, kuidas nad võivad uskuda seda mõttetust, mida nad ise räägivad.” Ja suur osa sellest, mida räägiti, oli tõepoolest mõttetus. Nikolai onu suurvürst Konstantin Konstantinovitš (tuntud kui K. R.) uskus näiteks jutte, et Philippe osaleb riigiduuma istungitel.18 Samuti uskus ta kuuldusi, et Nikolai annab oma ministritele juhtnööre Philippe’i nõuannete alusel – kuulujutt, mis Nikolai ja Aleksandra enda sõnade valguses võis küll ka tõele vastata. Riigisekretär Polovtsov leidis, et kogu lugu fantoomrasedusega, mis tema veendumuse kohaselt oli seikleja Philippe’i hüpnoosi tulemus, on häbistav. „Kõik see oleks naeruväärne, kui see ei oleks nii kohutavalt kurb,” märgib ta oma päevikus.19

Nikolai ei lasknud oma perekonna murel end häirida. Kahekümne üheksandal saabus ta Kurski, et jälgida sõjaväeõppusi. „Ma ei tea, aga ma tundsin sellist rahu, enne kui täna siia jõudsin,” kirjutas ta Aleksandrale, „see on meie Sõbra tõotuse täitumine.”20 Mis tõotus see oli, ei ole teada, kuid tsaari sõnad paljastavad tema täieliku usu Philippe’i võimesse tulevikku ennustada. Sel päeval, mil ta saabus Kurskisse, kirjutas Ella leskkeisrinnale oma jutuajamisest Aleksandraga ja oma murest seoses tsaari kohtumisega kellegi sellisega nagu Philippe. Ta mõistis Nikolai soovi kohtuda huvitavate, ilma igasuguse positsioonita inimestega, kuid leidis, et too peaks tegema seda ainult paljudest inimestest ümbritsetuna, muidu hakatakse kindlasti rääkima. Jumal hoidku, kui mõni selline kohtumine peaks omandama isegi vähimagi vihje salajasusele, jätkas ta, sest kui see nii on, võivad sellel olla „fataalsed tagajärjed”. Ella jäi kahtlustavaks Philippe’i ja tema suhte olemuse kohta oma õe ja õemehega ning ta kritiseeris Musti Printsesse, keda ta nimetas tarakanideks, sest nood olid Philippe’i Venemaale toonud. Räägiti, et õed kasutasid keisri ja keisrinna kontrollimiseks spiritismi. „C’est une crime” olid sõnad, mida Nikolai ema kasutas, et kirjeldada olukorda õukonnas.21

Augusti viimasel päeval kirjutas Ksenia uuesti vürstinna Obolenskajale:

Mul pole enam mingit kahtlust, et see mis juhtus A. F.-ga [Alix] oli sisendus, kuigi ta ise seda ei tea. Kuid ta tunnistas oma õele, et ta palvetas koos Ph.[ilippe’iga] ühel korral. See kõik on nii kummaline ja hirmutav, Jumal teab, kuidas see kõik lõpeb! Kardan, et nende sõprus ja seotus nende inimestega jätkub – kõik jääb endiseks ja meie teeme ennast lolliks. Me ei kavatse siiski enam vaikida, kuid me peame sellega õigel viisil tegelema, mis pole lihtne – nad on täiesti tema mõju alla langenud. On palju asju, mida ma võiksin öelda, kuid ma ei taha neist kirjutada.22

Sügiseks oli sõnum Philippe’ist levinud väljaspoole õukonda ja aristokraatlikku ringkonda ning saanud avalikult teatavaks. Vene ajakiri Osvoboždenije, mida anti välja Pariisis ja Stuttgartis, avaldas oktoobris loo, kuidas Philippe oli saanud nii võimsaks, et tsaar ei julgenud ilma tema loata teha ühtegi otsust ei oma isikliku elu ega ka riigiasjade kohta. Riiki juhtis mees, kes väitis, et suudab välja kutsuda surnute hingi ja teha keisrinna rasedaks „psühholoogiliste ravimeetodite” abil.23 Kuigi ajakiri oli Venemaal keelatud, smugeldati selle eksemplare üle piiri ja anti edasi käest kätte.

1. novembril läks ülikonservatiivne monarhist ja Aleksander III isiklik sõber vürst Vladimir Meštšerski vanem rääkima Nikolaile ja Aleksandrale ohust, mida selline mees nagu Philippe endast monarhiale kujutas. Keskendades oma tähelepanu Aleksandrale, hoiatas ta teda fantastiliste kuulujuttude eest, mis olid nende Prantsuse sõbra tõttu maad võtmas, ning et selline ohtlik keelepeks levis juba kogu riigis. Aleksandra keeldus kuulamast: „Ma ei anna kellelegi õigust sellest rääkida, keegi ei tohi puutuda minu eraelu.”

Meštšerski ütles keisrinnale, et too võib tema sõnu ignoreerida ja teda ära ajada, kuid ta peab mõistma, et Venemaa keisrinna vaimne elu ei ole küsimus, milles tema alamad on või peaksid olema ükskõiksed. Seejärel rääkis ta keisrinnale ringi liikuvatest kuulujuttudest, sealhulgas üks, mille kohaselt suurvürst Pjotri ja Militza kodus peeti Philippe’i peaaegu jumalaks ning et nad ei istunud kunagi tema juuresolekul ja isegi kummardusid tema jalgade ees. Samuti räägiti, et neil kolmel oli õnnestunud pöörata Aleksandra õigeusu vastu ja et ka tsaar oli hakanud oma usus kõikuma. Ja lihtrahva seas räägiti, et välismaalased olid saatnud posija, kes oli keisrinna ära nõidunud ja võtnud kontrolli tema üsa üle. Jah, ta tunnistas, et kõik see on puhas mõttetus, kuid mis saab siis, kui vaenlased seda ära kasutavad ja levitavad selliseid jutte haritud klasside ja rahva, suure talupoegade klassi seas, siis kujutage ette, anus vana vürst Aleksandrat, milliseid ohte see toob kaasa isevalitsuse mainele ja turvalisusele. Tema hoiatus jättis Aleksandra külmaks.

Nikolai paistab siiski olevat hoiatusi kuulda võtnud. Kuigi ei ole selge, miks ja millal ta sellele otsusele jõudis, kuid tundub, et tsaar mõistis, et skandaali arvesse võttes peab ta oma sõbra ära saatma ja katkestama temaga kõik sidemed. On võimalik, et tolleaegse suure pühamehe Kroonlinna Joanni kiri, mis instrueeris Nikolaid Philippe’iga lõppu tegema, oli otsustava tähtsusega. Nad vahetasid kingitusi, enne kui Philippe Prantsusmaale tagasi pöördus. Nikolai kinkis talle kalli, auru jõul töötava Serpollet’ auto, mille ta oli eelmisel reisil Euroopasse ostnud. Philippe andis Aleksandrale mõned kuivatatud lilled, mida tema sõnul oli puudutanud Kristuse enda käsi. Ta andis talle ka ikooni ja kellukese, öeldes, et kui talle peaks keegi lähenema, kes ei ole sõber, siis hakkab kelluke võluväel helisema. Ta ütles Aleksandrale, et see valvab neid kõigi vaenlaste vastu. Aleksandra lasi lilled ära raamida ja hoidis neid oma magamistoas, ning ta ei unustanud kunagi kellukese maagilist jõudu, kasutades seda oma perekonna kaitsmiseks kogu valitsemisaja vältel.24 Victoria Lalande kirjutas Stanale kaebliku kirja, kaeveldes nende saatuse üle olla igaveseks ära saadetud ja süüdistades selles, mida ta nägi oma isale tehtud ülekohtuna.25 Aleksandra ja Nikolai olid võrdselt meeleheitel; keisrinna nuttis, kui nad lahku läksid. Philippe aga lahkus temast lootuse sõnumiga. Teil on alati võimalik leida õpetajaid, kes aitavad teid mõlemaid teie otsinguis, ütles ta. „Olge rahulik, teie majesteet,” ütles ta Aleksandrale, „tuleb veel üks sõber ja tema kaitseb teid, kui mind enam siin pole.”26 Keisrinna võttis tema sõnu ettekuulutusena. Aleksandra näib olevat Philippe’i sõnu jaganud ja need levisid kiiresti. Suurvürst Konstantin kirjutas oma päevikus, kuidas räägiti, et „Philippe’i missioon on jõudmas lõpule, et varsti ta sureb ja ilmub seejärel uuesti sõprade ringi teise mehe kujul. Milline mõttetus!”27

Üldise meeleolu Philippe’i küsimuses võttis 1902. aasta novembri keskel kokku Lev Tihhomirov, kes oli kunagisest revolutsionäärist muutunud monarhistiks ja juhtivaks konservatiivseks ideoloogiks: „See Philippe on kõige häbiväärsem juhtum keiserlikus perekonnas. Ta on mingi välismaine šarlatan, hüpnotiseerija, magnetisöör ja maag, kes esitleb ennast okultsete jõudude valdajana.” Tihhomirov oli veendunud, et Kroonlinna Joanni hoiatus Nikolaile oli päästnud keiserliku perekonna hävingust, ja ta lootis, et nad olid saanud oma õppetunni ning unustavad Philippe’i igaveseks.28 Kuid nad ei unustanud Philippe’i. Kui Nikolaša ja Stana 1907. aastal lõpuks abielluda võisid, nägi Nikolaša nende liitu nagu mingit imet, mis oli saanud võimalikuks Philippe’i müstilise jõu läbi.29

Kui Katariina Suure valitsemisajal unistasid paljud noored ohvitserid õukonnas keisrinna ametlikuks favoriidiks saamisest kui võimalusest kindlustada oma tulevikku ja varandust, siis Nikolai valitsemisajal lootsid arvukad müstikud, strannikud ja staretsid hõivata keiserliku paari juures nägija koha. Pärast Philippe’i lahkumist ilmus õukonda hulk vene isehakanuid, sealhulgas strannikud Vasja (Tkatšenko) ja Matrjona Paljasjalgne ning püha tobuke Mitja „Ninahääl” Kozelski. Lapsepõlvest alates oli Mitja jäetud ilma võimest arusaadavalt kõnelda, kuid ta sai tuntuks oma ettekuulutuste ja inspireeritud sõnade tõttu, mis tulid tema suust kuuldavale veidrate madalate häälitsuste ja röögatustena, mida tema kuulajatele tõlgendas mees, keda kutsuti Elpidiforiks. Mitja omandas rahva seas lihtsa jumalamehe maine ja ilmselt sattus kõrgetasemelise ametniku huviorbiiti, kes tõi ta Optina kloostrist õukonda. Mitjat ja tema interpreteerijat tutvustati ilmselt tsaarile ja Nikolai oli pühast tobukesest sisse võetud, kuid tundub, et tema staatuse õukonnas varjutas üsna kiiresti Rasputini tulek. Pärast soosingu kaotamist võis Mitjat näha paljajalu pealinna tänavatel hulkumas, isegi talvel, riietatuna musta preestrikuube, juuksed õlgadeni ulatumas.30

1 Õrnas usalduslikkuse õhkkonnas. – Tlk. [ ↵ ]