Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 12

Puhkasime Leanniga Wrighti saarel, kui minevik taas mulle järele jõudis. Istusin ühel päeval väikese üürisuvila verandal ja vaatasin merele. Leann oli läinud külakese poodi toidukaupu ostma. Tema naastes pidime üheskoos paadiga merele minema.

Järsku kuulsin mootorimüra. Suvila ees peatus auto, noobel Mercedes. Tundsin järsku tuttavat ärevust — see tähendas, et tulemas on keegi minusugune. Aga kes? Kuna tulija ei püüdnudki salaja tulla, leidsin, et tal pole vaenumõtteid ja ootasin külalist rahulikult.

Autost väljus noor sihvakas mees, kes mulle tervitades viipas. Tohoh, Duncan, mõtlesin ma. Temagi oli surematu ja ma polnud meest kaua näinud. Ta polnud see, kellega koos tegutseda ja mingit võitlust pidada, pigem oli Duncan salakaval, kellelt võis alati reetmist oodata. Olin kindel, et mind otsima on ta tulnud mingi kindla eesmärgiga.

Duncan tuli minu juurde verandale ja kallistas nagu vana sõpra. „Sind pole ammu näinud. Liiga kauagi!” ütles ta. Mehe hääl kõlas siiralt, kuid ta valetas kohe kindlalt.

„Sa pole mind üritanud üles otsidagi. Millest siis nüüd selline uudishimu?” küsisin muiates, kui olime istunud.

Duncan teadis, et ma teda ei usu, kuid temale omase libedusega üritas ta oma juttu siluda.

„Noh, mul oli ikka asja ka, aga see ei tähenda, et ma poleks sind kohata tahtnud,” põikles ta.

„Sa oled ju alati Anastasijaga mestis olnud, miks sa nüüd siis minu juurde tuled?” küsisin ma. „Sa ju tead, et ma selle lirvaga sõjas olen!”

„Oleme siis ausad — ma tahan kuulda sinu pakkumisi, enne kui löömaks läheb!” vastas külaline.

„Miks sa arvad, et ma sulle pakkumisi teen?” pärisin ma uuesti.

„Noh, sul on liitlasi ju vaja, sest vastane on sul tugev. Aga olen kuulnud, et sa pole ise ka papist poiss ja järsku on mul kasulikum sinu kõrval olla,” selgitas Duncan.

„Sa ju mõistad, et ma ei tee sulle pakkumisi — sinu peale ei saa kunagi kindel olla. Peaksin siis kogu aeg nuga selga ootama,” naersin ma õelalt.

„Tee siis nii kõva pakkumine, et ma ustav oleksin. Varandust peaks sul ju jätkuma,” irvitas Duncan.

„Mida teeb surematu palju rahaga? Mine röövi hoopis panka!” soovitasin.

„Raha eest saab surematu surelike maailmas mõndagi head!” ütles mees. „Pealegi jälitaks politsei pangaröövlit ja ma võin juhuslikult hukka saada.”

„Ei, see jääb ära!” vastasin kindlalt. Näis, nagu oleks külaline seda vastust oodanudki.

„Sul olla uus Eleanor?” küsis Duncan. „Ma polnud tema tapmise juures, kuid olen kuulnud, et Anastasija lõbutses kõvasti. Küll aga käisin sinu uue libu meest tapmas ja ma nautisin seda! Muide, mina lõin ta põlved puruks. Ja ma proovin olla ka siis kohal, kui Anastasija su tüdruku ette võtab...”

Järsku toimus kõik kiiresti. Ma ei saanudki aru, kust Leann oli välja ilmunud, aga tal oli pikk kööginuga käes ja näol julm kättemaksuihast põlev ilme. Hetkega oli ta Duncani selja taga. Mees oli teda silmanurgast näinud ja hüppas püsti, kuid oli juba hilja. Nuga libises üle ta kõri ja võimas verevoog purskus tuba üle ujutades kaelast. Haavatu kukkus põlvili, kuid ma märkasin, et veri hakkas kiiresti kinni jääma.

Surematul võis paranemine võtta aega paar minutit. Seepärast hüppasin kõrvaltuppa, haarasin oma mõõga ja naasnuna surusin selle Leanni kätte.

„Raiu ta pea maha ja ruttu!” käskisin ma. Leann ei kõhelnud hetkegi. Siuh! vilistas mõõgatera ja järgmisel hetkel vedeles Duncani pea vaibal. Keha kukkus sinnasamma kõrvale.

Leanni näos polnud kübetki hirmu, vastumeelsust ega kahetsust. Ta näis hoopis kergendust tundvat. Ja siis juhtus midagi kummalist...

Duncani kaelast sähvatas midagi välgusarnast ja see tabas Leanni. Naine kiljatas ja kukkus põlvili. Ta vabises nagu voolu all olles. Haarasin ta õlgadest ja tõstsin püsti.

„Mis see oli?” päris Leann paanikas.

„Tere tulemast meie sekka!” ütlesin pidulikult. Naine oli küll jahmunud, kuid paistis sellest aru saavat, mida olin öelnud.

Ma tõin tugeva kilekoti, asetasin sellesse suure kivi, seejärel Duncani jäänused ja me sõitsime kaugele merele, kus keegi meid näha ei võinud. Surematu nüüd surelikuks saanud keha libises Keldi mere põhjatusse sügavusse.

Meil läks paar päeva, et tapetu verest mingeid märke ei jääks. Renditud auto viis Leann töökotta tagasi. Ta mängis armunut, öeldes, et kallim on nüüd tema juures ja autot enam pole vaja. Sellesse suhtuti mõistva muigega ja keegi ei üritanudki Duncani kadumist uurida.

Olime veel nädal aega Wrighti saarel ja kadusime siis kõigi nelja tuule poole. Meie, kaks surematut.