Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 15

Me saabusime Leanniga Londonisse, kus mul oli ärikohtumine inimestega, kelle ettevõtmistesse pidin investeeringuid tegema.Võtsime sviidi ühte korralikku hotelli, puhkasime veidi ja ma hakkasin valmistuma kokkusaamiseks. Tahtsin, et ka Leann kaasa tuleks, kuid naine keeldus. Ta tahtis hotellitoas veidi mõnuleda, kuni mina äriasju ajan.

„Kallis, sa ju tead, et Anastasija võib meid iga hetk rünnata ja me peaksime seepärast igal pool koos olema,” tuletasin ma armastatule meelde.

„Kui arvestada seda, et ta tahab tapmisest mõnu tunda, siis hotellis ta küll meie vastu midagi ette ei võta, pealtnägijaid on liiga palju,” arvas Leann. „Pealegi olen ma ametlikel kohtumistel küllaga käinud ja tean, kui igavad need on.”

Vastumeelselt andsin ma järele ja see oli suur viga.

Ma lahkusin hotellist ja otsustasin jalutada kohtumispaika ühes restoranis. Aega mul oli ja autoga paari kvartali kaugusele minna olnuks liiga peenutsev. Kui ma rahvarohkel tänaval kõmpisin, helises mu taskutelefon. Helistaja tutvustas ennast minu tulevase äripartneri sekretärina.

„Mister Lambot on juba kohal ja ta tahab teada, millal te pärale jõuate. Tal on veidi kiire järgmisele kohtumisele jõudmisega,” rääkis naine.

„Kohe olen kohal,” lubasin ma.

Kui ma telefoni taskusse pistsin, haaras mind järsku kummaline ärevus. Eelmisel päeval mulle ärikohtumise asjus helistanud naisel oli olnud hoopis teine hääletoon. Äsjane helistaja aga oli rääkinud justkui summutatult ja häält moonutades. Stopp! Pealegi oli too ärimees ju jätnud kohtumise aja minu otsustada, temal olevat investori jaoks aega alati.

Ma ei kõhelnud hetkegi, kui jooksuga tagasi hotelli poole jooksma pistsin. Ilmselgelt on tegemist Anastasija lõksuga ja ta tahtis mind kiiresti Leanni juurest kaugemale meelitada. Tormasin hotelli, leidsin vaba lifti ja selle aeglust kirudes olin peagi oma korrusel. Avasin kiiresti kaardiga ukse ja hõikasin meeleheitlikult Leanni nime.

Hotellitoas oli vaikus. Tuuseldasin kõik toad läbi, kuid Leannist polnud jälgegi. Miski ei andnud tunnistust ka heitlusest, kuid see mind ei lohutanud — Anastasijal oli võimu, et keda tahes endaga kaasa viia. Mu süda pidi ärevusest, hirmust ja valust lõhkema. Tormasin koridori ja just siis kui ma liftiga alla tahtsin sõita, sähvatas mulle järsku pähe mõte: järsku läksid nad hoopis ülespoole. Katusele!

Ülespoole jäi vaid kaks korrust ja ma jooksin sinna treppi mööda. Viimasel korrusel leidsin kitsa raudtrepi, mis viis katusele. Kui ma nüüd ukse lahti paiskasin, avanes mulle vapustav pilt.

Anastasija seisis õelusest tulvil näoga katusel, käed üles tõstetud ja tema jalge ees põlvitas Leann. Minu armsama nägu oli juustega varjatud, ta kõigutas end edasi-tagasi ja oigas südantlõhestavalt. Mõistsin, et nõiatar oli Leanni täiesti oma võimu alla saanud ja ta oli alustanud naise surmaeelset piinamist. Ehk pole ma hiljaks jäänud!

Anastasija oli mind märganud. Välkkiirelt sirutas ta käe ja minu poole paiskus sahmakas külma, liikmeid tarretavat energiat. Suutsin kõrvale hüpata ja loits tabas mind vaid osaliselt. Jalad ei kuulanud küll hästi sõna, kuid suutsin siiski haarata põuest pistoda ja lennutasin selle Anastasija suunas.

Tavalist inimest oleks minu visatud nuga ilmselt kõrri tabanud, kuid nõiatar lennutas selle käeviipega kaugele eemale. Mulle oli see kasuks — hetke vältel pidi vastane tähelepanu kõrvale pöörama ja see andis mulle aega rünnakuks valmistuda. Ja mis veel tähtsam, Anastasija pidi oma väe Leannilt ära viima. Ta vajas teadvust, mõistust ja oskusi minu halvamisel. Leann prantsatas loitsust vabanenuna maha ja jäi liikumatult lamama.

Nõiatar ründas mind, kuid mina blokeerisin ruttu nii tema võimalused mind teadvuses mõjutada kui ka tema käest tuleva energiavoo. Vastastikune loitsimine tekitas meie vahele justkui säriseva elektrivälja. Anastasija vägi oli ülitugev, kuid mulle andis jõudu soov iga hinna eest Leann päästa. Lisaks ei saanud mu vastane vist väge piisavalt ruttu Leanni pealt minule kanda ja ta mõju mulle jäi soovitust nõrgemaks.

Katkestasime loitsuduelli peaaegu üheaegselt, sest oli selge, et kumbki teist kohe kahjutuks teha ei suuda. Nüüd sööstis Anastasija lihtsa käsitsivõitlusega mulle kallale. Ta valdas võitluskunste ideaalselt, kuid minagi olin selles piisavalt hea. Algul pidin küll naise inimvihkajalikke rünnakuid tõrjuma kehvemas seisus, sest tema oli ründaja pool ja iga väiksemgi eksitus oleks mulle saatuslikuks saanud. Siis aga suutsin ennast koguda ja võitlus jätkus tasavägiselt.

Ilmselt sai Anastasija nüüd aru, et tema rünnak on luhtunud. Ta tegi veel kiire rünnaksööstu ja kui ma kaitsesse tõmbusin, hüppas ta üliinimliku hüppega must üle ventilatsioonikorstna otsa ja jäi sinna löögiasendisse seisma. Ta suust paiskus mõnitav naer.

„Selleks korraks aitab,” irvitas ta. „Sain su libu kallal veidi lõbutseda. Jäägu tema ja sinu tapmine järgmiseks korraks.”

Sööstsin nõiatari poole, kuid too hüppas mu eest katuseservale ja sooritas taas üleloomuliku hüppe paarikümne meetri kaugusele naaberhoone katusele. Valjusti naerdes sööstis Anastasija edasi järgmisele katusele ja kadus siis mu silmist. Minust polnud talle järgnejat.

Oht näis möödas olevat ja ma tormasin Leanni juurde. Mu kallim oli teadvuseta, ta värises üleni ja oigas. Haarasin naise oma kaissu ning surusin vasaku käelaba ta otsaesisele. Surematuna oli mul võime teistele energiat anda. Varsti avas Leann oma vaevatud silmad ja oigas südantlõhestavalt.

„Kallis... sa tulid... ta tegi mulle väga haiget... mul on nii halb olla... ära mine mu juurest kunagi ära,” soigus ta vaevaliselt.

Leanni toibumine kestis kaua ja siis nuttis naine mu rinnal oma valu välja. Kallistasin teda meeleheitlikult, sõitlesin mõtetes ennast ja mu silmist voolasid pisarad. Siis saabus hetk, mil Leann oli võimeline katuselt alla laskuma. Viisin armsama uudishimulike pilkudest välja tegemata sviiti ja asetasin voodile. Kohe tuli hotelli administratsioonilt telefonikõne: küsiti, mis mu abikaasaga juhtus. Rahustasin nad maha ja keeldusin ka arsti teenustest.

Leann jäi voodisse magama, lubamata mul kuhugi minna. Hoidsin ta käsi ja vaatasin pisarsilmi armsama surmkahvatut nägu, kelle oleksin võinud äärepealt kaotada. Leanni uni oli rahutu, ta karjus ja oigas, kui möödunu talle unes kangastus.

Jäime hotellituppa vähemalt nädalaks, kuni Leann toibus ja kosus. Ta jutustas mulle, kuidas ta oli ukse kella peale avanud, arvates mind millegi järele naasnud olevat. Anastasija oli ta kohe täielikult ära loitsinud, nii et Leann oli täiesti võimetu talle vastu hakkama. Peamiselt teadvuses toimunud ränka piinamist, meenutades purskas naine alati nutma.

Lõppkokkuvõttes oli kõigest sellest kasugi. „Võtsin seda võitlust Charlesi surmast hoolimata liiga lihtsalt. Nüüd tean, mis mind oodata võib ja enam ma end ootamatult tabada ei lase,” kinnitas Leann kindlalt.

Minu investeeringutest huvitatud ärimehega saime hiljem kokku. Siis selgus, et Leanni ründamise eel oli keegi naine talle helistanud ja minu nimel kohtumise tühistanud. Anastasija ilmselt lootis seni Leanniga ühele poole saada, kuni mina tulevast partnerit restoranis pikisilmi ootan.