Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 13

„Kas see hakkabki nii käima?” küsis Leann, nõjatudes vastu Shotimaa rannikul kõrguvat rannakaljut. Vaatasin ta armsat nägu ja värisesin mind vallanud tunnetest. Siiski vastasin talle jaatavalt.

Leann oli just tulnud Skye saarelt.

Mina polnud temaga kaasas käinud — mul oli Glasgow`s äriasjadega tegemist, naine aga tahtis vaadata üht Hebriididelt leitud iidset eset. Ta naases sealt ühe jahiga ja pidi ebameeldiva seikluse üle elama.

Naise sõnul tukkus ta kajutis, kui tundis järsku jahti võppuvat. Kui ta uksest välja vaatas, silmas ta pardal hiiglaslikku kaheksajalga, kes oli oma kombitsatega taglase külge kinnitunud ja kiskus pardalt meeskonnaliikmeid vette. Leanni nähes oli elukas teised ohvrid kiiresti lahti lasknud ja tema suunas tormanud.

„Lõin tal mõõgaga mitu kombitsat küljest ja ühe löögi sain pähe anda, aga siis pidin kajutisse taganema,” jutustas mu kallim. Kuni kaheksajalg ust lõhkus, puges Leann aknakesest välja, libistas end vette ja ujus vaikselt minema.

„Õnneks juhtus see üsna ranna lähedal. Kui maale jõudsin, oli kaheksajalg juba jahi sedavõrd pilbastanud, et sai selle põhja tirida,” rääkis naine. „Ta ilmselt ei märganudki, et mind enam seal pole. Aga mõõgast jäin ma ilma.”

Ma vaikisin, ent südames teadsin, et see rünnak polnud juhuslik. Vähesed said mereelukaid enda tahtmist mööda tegutsema panna, kuid Anastasija teadis neid, kel see võime oli ja ilmselt kasutas ta nende teeneid. Ilmselt arvas ta meid mõlemaid Hebriididele sõitvat, nagu see meil algselt kavas oligi.

„Me peame rohkem koos olema,” ütlesin ma. „Koos oleme tugevamad... ja ma armastan sind meeletult,” ütlesin Leannile. Naine naeratas võluvalt, mu sõnad meeldisid talle.

Ühes Edinburghi lähedal asuvas lossis oli Leann hiljuti teisegi ootamatu kallaletungi üle elanud. Kui ta suures mõisas aastakümneid kinni olnud tube mööda vanavara otsides hulkus, ründas teda vampiir. Too mees oskas oma ohvreid endale allutada, et neid verest tühjaks imeda. Leanni puhul pidi vampiir siiski pettuma — surematute verd nood olevused ei joo, sest see ei anna neile midagi, isegi mitte täiskõhu tunnet. Pigem on see neile mürgine. Tollele tegelasele lõppes kallaletung õnnetult — Leann ei andestanud hammaste kaela löömist ja torkas vampiiri mingi riidepuuga surnuks.

„Uskumatu, kuidas mu elu muutunud on!” nentis naine. „Vana maailm on jäädavalt kadunud. Vahel kardan, et sa võid mu kõrvalt kaduda. Üksi ma hakkama ei saaks — selles maailmas ei abista minusugust keegi.”

„Ma ei kao kusagile!” lubasin ma Leanni kallistades.

Kui me seal niimoodi seisime, nägin eemal kaljul üht teist naist seismas. Ta vaatas meie poole ja lehvitas. Ma tundsin ta ära.

„Mis on?” küsis Leann, tunnetades ilmselt, kuidas ma üle kere jäigastusin. Ta vaatas mulle otsa ja siis sinna, kuhu minu pilk oli pööratud. Kaljul polnud enam kedagi.

„See oli Anastasija. Ta jälgis meid,” vastasin.

„Ta siis luurab meie järele?” küsis Leann.

„Ei. Ta tuli ütlema, et sõda on alanud,” teadsin ma järsku. Naine vakatas, vaatas mind veidi ehmunult, aga lausus siis rahulikult ja kindlalt: „Ma olen valmis... me oleme valmis.”

Ma ei tea, kas Anastasija oli otsustanud meid lihtsalt kombata või tegutsesid tema käsilased omapäi, aga rannast lahkumisel ründasid meid need kaks koljatit, keda olin näinud Woodstockide rannamajas. Me võtsime rünnaku vastu.

Võitlus ei kestnud kaua. Mu mõõk lõikas peagi ühel hiiglastest randme läbi. Kui mu vastane uskumatult oma könti vahtis, libistasin mõõgaga üle ta kaela. Mees vajus kokku, tema keha hakkas kiiresti lagunema, kuni sellest jäi järele must tomp.

Leann oli oma vastasega vapralt võidelnud ja algul näis mulle kohkumusega, et ta oli tõsiselt hädas. Aga ta võttis ennast kokku ja surus koljati kaldajärsaku äärde. Ma ei seganud nende võitlusesse, kuid astusin paljastatud mõõgaga naise selja taha. Vaenlane komistas korra ja et Leanni surmahoobist pääseda, pidi järsakult alla hüppama. Rannajoont uurides me ei näinud teda ega saanudki teada, mis temaga juhtus.

Sõda oli alanud. Ma võtsin selle teadmise rahulikult vastu, kuid kartsin meeletult Leanni pärast. Sest teda ootas ees võitlus Anastasijaga, kes oli tapnud kümneid surematuid.