Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 9

Ma sõitsin Plymouthi poole mööda kaheksandat maanteed. See oli autodest tulvil — reedesel pärastlõunal tõttasid paljud inimesed maale suvitama. Kuna oli puhkuste kõrgaeg, siis oli tihe ka linna poole viiv liiklus. Juba paaritunnise sõidu järel mõistsin, et kohtumisele Leanniga jään hiljaks. Tema telefon aga oli välja lülitatud ja naist ette hoiatada mul ei õnnestunud.

Umbes poolel teel läks asi veel hullemaks — maanteel oli toimunud üsnagi ränk avarii ja pärisuunas oli kaks sõidurada suletud. Pidime ootama, millal politseinikud meid vastassuunast tulijatega kordamööda läbi lasevad. Ja siis juhtus miski, mis pani mind mõistma, et olen igatepidi hiljaks jäänud.

Vastassuunast tuli lahtine kabriolett. Selle roolis oli suur tahumatu mehekolge, kellest mu pilk vaid üle libises, kuigi hiiglane tundus kuidagi tuttav. Enam tähelepanu tõmbas naine, kes eeskirjadest hoolimata seisis juhi kõrval püsti, nõjatus vastu esiakent ja vaatas ettepoole. Tal oli seljas valge kleit, tumedad juuksed lendlesid tuules ja naine näis kogu maailmale enda ilu vaatamiseks pakkuvat. Igastahes jäid kõik juhid seda kaunitari vaatama. Minust möödudes heitis naine mulle kiire ja võiduka pilgu. Oleksin justkui hoobi saanud — see oli Anastasija ja roolis oli üks tema kaasosalistest.

Jahmunult vajusin istmele. Anastasija möödumine polnud mingil juhul juhuslik, ta oli välja ilmunud mingit sõnumit edastama. Ja ma teadsin juba, mis sõnum see on — olin Woodstockide abistamisega hiljaks jäänud.

Autoderodu pääses taas liikuma ja minagi jätkasin teekonda Plymouthi poole, nüüd juba kiirustamata ja jahmunult kõike ette arvata püüdes. Siis taipasin raadio lahti keerata ja kui täistunnil anti edasi uudised, sain teada selle, mida juba ette olin aimanud.

Diktor luges erutatud häälel ette uudise võikast kuritööst. Arheoloog ja ajaloolane professor Charles Woodstock oli leitud oma töökabinetist tapetuna. Mõrv oli eriti jõhker — enne kõri läbilõikamist oli mõrtsukas murdnud ta sõrmeluud, purustanud põlved ja torganud välja silmad. Ja mis kõige veidram — keegi polnud näinud mõrvarit teadlase kabinetti sisenemas ega väljumas. Professor oli vaid palunud ennast kiire töö tõttu mitte segada. Laiba leidis sekretär, kes läks mehele teatama tema abikaasa saabumisest.

„Politsei peab mõrvari kiiret tabamist oma kõige tähtsamaks ülesandeks,” ütles Plymouthi politseiülem intervjuus.

Niisiis oli Anastasija teinud esimese käigu, mind tugevasti ennetades. Kujutlesin, mis seisus võib olla Leann — kindlasti hirmunud ja hüsteerias ning polnud võimatu seegi, et ta süüdistab kõiges toimunus just mind. Kas ongi mõtet tema ette nüüd ilmuda, kuigi ka mitteilmumine olnuks veider ja kahtlustäratav? Otsustasin siiski kohale sõita ja olukorraga tutvuda.

Plymouthi jõudes peatusin korraks ja otsisin sülearvutis Charles Woodstocki töökoha aadressi. Instituudi maja oli politseinikest ja ajakirjanikest ümber piiratud. Mitu telekanalit tegid kuritööpaigast otsesaadet. Võõraid lähemale ei lastud, kuid ma nägin peasissepääsu juurest inimestest ümbritsetud Leanni. Ilmselt olid need tema sõbrad, kes naist lohutasid ja ajakirjanikke eemal hoidsid.

„Kus kurat see Edmond oli?” mõtlesin ma. „Kas ta ei jõudnud Cardiffist õigel ajal kohale?”

Auto juurde naastes tabas mind uus löök, aga tuli ka vastus äsjasele küsimusele. Esiistmel lebas massiivne kuldsõrmus, millelt kuul oli Normandias vääriskivi ära rebinud. Siis kandis seda mees, keda nüüd ilmselt enam elus polnud. Anastasija oli Edmondi eest leidnud ja ta tapnud. Surematu laipa mõistagi politsei ei leidnud, sest neid ei jäetud kunagi lohakile. Sõrmus oli mulle märguandeks autosse poetatud.

Oma pikast ja sündmusterohkest elust hoolimata tundsin ennast lööduna, väsinuna ja murtuna. Norutamiseks mulle siiski aega ei antud — pilku tõstes nägin Leanni enda poole tulemas. Naine nägi hirmus välja — ta silmad olid punaseks nutetud, nägu kriitvalge, iga ihurakk väljendamas vaigistamatut valu. Hetke näis mulle, et mind silmates lipsas ta silmadesse rõõmuhelk. Edasine oli minu jaoks ootamatu, sest naine tuli mu juurde, põimis käed ümber mu kaela, surus end minu vastu ja langetas pea mu õlale. Hoidsin teda hinge kinni pidades käte vahel ja ootasin. Siis tõstis naine pea ja sosistas mulle kõrva:

„Ma pean nüüd Charlesi maha matma. Aga siis tuleb sõda ja ma tahan selle võita. Oota mind neemel, ma tulen sinna.”

Leann vabastas end mu kallistusest ja läks tagasi vaatamata oma sõprade juurde, kes mind kahtlustavalt silmitsedes teda ootasid. Lahkudes vaatas naine korra tagasi ja lehvitas mulle kergelt. See polnud abikaasa jõhkrast surmast murtud naine, temast oli saanud võitleja. Meid ootas ees surmaheitlus, millest vaid üks pool tervena välja sai tulla.