Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 4

Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletasin seda veel aegadest, mil maanina ulatus mitmeid miile kaugemale Keldi merre.

Olin olnud tuntud korni pealik, kes võitles roomlaste vastu. Mu käes oli relv, kui ilmusid hirmuäratavad viikingid, kuid mingil ajal loobusin vastupanust ja hoopis ühinesin nendega. Aitasin kaasa väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamisele ühtseks impeeriumiks ja sõitsin pikaks ajaks ristisõdadesse. Ameerika avastamise järel passisin piraadina Hispaania kullalaevu. Viimased paarsada aastat olid mul meeles sõdade tõttu: Napoleoni tekitatud korralagedus Euroopas, Krimmi ja Buuri sõjad ning kaks suurt maailmasõda. Nüüd olin varju hoidev Briti ärimees, kes sajandeid kogutud varandusega hoidis enda käes suurt hulka väärtpabereid Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina ja paljude teiste riikide firmades. See tõi mulle igal aastal niigi tohutule varandusele lisa.

Mälestused mulle ei meeldinud. Võib-olla seepärast, et neid oli tohutult palju. Meenutasin möödunut vaid siis, kui see oli vajalik.

Tegelikult tundsin, et mu aeg hakkab ümber saama. Ei, surm oli must veel kaugel. Võis mööduda veel sada või kakssada, aga miks mitte ka viissada aastat. Aga ma teadsin seda kiiresti lähenevat, sest Võim hakkas minu vastu huvi tundma. Lähenes puhastumise aeg ja see pidi tulema mingi õilsa teo kaudu, mida pidin tegema. Olin ju sajandite jooksul tapnud tuhandeid hingi, kelle hulgas oli palju süütud — naisi, lapsi, vanureid. Vajasin lunastust, et pääseda vaevatava hinge surematusest.

Mul oli neeme kaldal väike maja koos majakaga, mille olin ostnud, et seal oodata aega, mil Võim mind kutsub. Siis tuleb tegude aeg. Mul oli aega oodata küllaga.