Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 5

Umbes nelja kilomeetri kaugusel neemest asus üks Cornwalli küla. Selle ja majaka vahel asus mitu suvekodu. Mul jäi silma üks maja, kuhu asusid elama mees ja naine.

Jälgisin neid vahel oma kalju otsas istudes. Mees oli umbes neljakümneaastane, naine temast vähemalt 15 aastat noorem. Nad olid paar, seda järeldasin hetkedest, kui nad käsikäes rannas jalutasid ja ennastunustavalt kallistasid.

Pikkadel päevadel luusis mees rannas, vahel naine kaasas. Teadsin, mida nad teevad: nad otsisid iidseid väärtusi, mida tormid olid lainete seest välja uhtunud. See oli sealmail tavaline, aga see mees paistis olevat ajaloolane või arheoloog.

Kahtlemata märkas paarike mind istumas. Ootasin rahulikult kuni üks neist või mõlemad minuga tutvuma tulevad. Mul oli aega küllaga, neil aga pidi mingil ajal kohtumissoov tulema.

Ühel päeval nägingi naist nõlvakust üles ronimas. Jäin teda oodates rahulikult istuma. Kui külaline mulle lähenes, hakkas temas midagi tuttavlikku tunduma. Ja siis sähvatas äratundmine: mulle meenus üks naine, keda tundsin aastasadade eest. Ta astus vastu teisele naisele, kes oli sama kena, aga kordi salakavalam ja ohtlikum. Tahtes kuritegu ära hoida, see minu tuttav naine hukkus.

Kui naine mu lähedusse jõudis, veendusin, et see on tema. Või vähemalt taassündinud tema. See oli imekaunis tumedajuukseline olevus kauni keha ja võrgutava ilmega. Ainult et tema juures tundus see loomulikuna.

Tõusin viisakalt, kui naine mu ette seisma jäi. Minu pilku märgates sattus külaline hetkeks segadusse. See oli minu süü — ilmselt väljendas mu ilme sümpaatiat ja poolehoidu. Siis aga tutvustas noor naine ennast: ta nimi oli Leann Woodstock. Kummardudes ja tema kätt suudeldes tutvustasin ka ennast, mõeldes samas minu kunagisele tuttavale — tema nimi oli Eleanor.

„Ma tulen sealt alt!” selgitas naine oma kodu poole osutades. „Seal on meie kodu. Märkasime teid juba ammu ja otsustasime abikaasaga teid endale külla kutsuda.”

„See oleks mulle au!” vastasin. „Märkasin teid samuti ammu, aga ei tahtnud häirida — te näisite nii armunud, ja lisaks teeb teie mees kogu aeg tööd. On ta ajaloolane või arheoloog?”

Leann näis hämmeldunud. „Ta on küll ajaloolane, aga kuidas te selle ära arvasite?”

„ Ma olen iidsest korni perest ja tean siinsest elust palju. Keldi meri on palju laevu oma sügavustesse peitnud. Lained toovad muistseid asju sageli kaldale, kus nad varandused taas liiva alla matavad. Siis tulevad uued vetevallid ja uhuvad esemed uuesti nähtavale. Siit rannikult on aardekütid aastasadu väärtuslikku otsinud,” selgitasin ma.

„Aga miks te meid just aardeküttideks ei pea,” päris naine naeratades.

„Olen näinud teie abikaasa midagi leidmas. Ta käib leituga ettevaatlikult ümber, puhastab esemed õrnalt — nii teeb ainult teadlane,” vastasin ma. Naise naeratus andis märku, et selline arvamus tõstis mind tema silmis.

„Ka mina olen vanast korni perest ja seepärast siia kodukanti elama tulime, kuigi mu mees on põlislondonlane!” lausus Leann.

„Kas teie neiupõlvenimi on Yasmouth?” küsisin ma.

Naise hämmeldus oli varjamatu ja tema silmisse tõusis kahtlus.

„Te siis ikka tunnete mind!” hüüatas ta kerge nördimusega. „Või olete meie kohta uurinud?”

Ma naeratasin.

„Olen muidugi meelitatud, et te mind salapäraseks peate, aga siin on tegemist mitte luuramise, vaid loogikaga,” selgitasin ma ja jätkasin kohe:

„Ma rääkisin, et põlvnen iidsest korni perest ja teie ütlesite selle peale, et teie ka. Siit kandist on pärit viis suuremat ja kuulsamat peret. Nagu meiesugused ikka, nii uurin ka mina juba aastakümneid oma suguvõsa juuri ja tahtmatult jäävad arhiivides sorides silma teisedki suguvõsad — kasvõi sellepärast, et kindlaks teha, kas meie pered ei ristu. Olen vaadanud ka Yasmouthide ürikuid ja teie olete ääretult sarnane leedi Eleanoriga, kes hukkus nelja sajandi eest. Nägin üht temast tehtud vana eskiisi ja sarnasus on tohutu — ka teie olete kaunis ja suursugune.”

Leann naeratas meelitatult. „Kas me tõesti oleme sarnased?” Samas muutus ta tõsiseks ja umbusklikuks. „Ma ei tea, et selline eskiis olemas oleks. Kus te seda nägite?”

„Ma tõesti ei mäleta, kus seda nägin. Olen suguvõsauuringutega tegelenud paarkümmend aastat. Aga ma tuletan meelde ja ütlen teile!” hajutasin ma naise kahtlusi.

„Tulge siis meile külla. Kas homne õhtu sobiks?” küsis naine end lahkuma sättides. Lubasin kohal olla.

Külas

Järgmisel päeval hakkasin valmistuma külaskäiguks. Mu varudes oli pudel igivana viskit, kaldajärsakult korjasin hulga pisikeste punaste õitega lillepuhma, mis kasvas vaid Cornwallis, ja õhtul läksin teerada pidi järsakust alla.

Charles Woodstock oli mees, kes näeb just teadlasena välja. Paljusid naisi selline akadeemiline olek just vaimustabki. Ta uuris minu toodud pudelit ja leidis selle väga vana olevat.

„Nagu paljugi meie suguvõsas, on seegi viski kauaks minu varudesse seisma jäänud. Nüüd ongi hea põhjus see avada,” laususin ma.

Leannile kinkisin ma lilled ja olin üllatunud, et kumbki polnud selliseid lilli veel näinud. Naine võttis need punastades vastu. Ta oli enneolematult hurmav oma paljastavas, ent sinna majja sobivas õhtukleidis. Ütlesin paar komplimenti, mida tema mees naeratades kuulas ja juhatasin Leanni lauda.

Õhtusöök kujunes meeldivaks vestluseks. Rääkisime peamiselt meie Charlesiga, naine kuulas meid rahulikult, aga tähelepanelikult. Tundsin, kuidas tema kaunid silmad mitmel korral minule pidama jäid. Mehele aga rääkisin paljut Cornwalli ajaloost. Mees kuulas mind tähelepanelikult ja avaldas aeg-ajalt tunnustust mu teadmistele. Mõistagi rääkisin neile ka oma versiooni minu eluloost.

Veidi enne lahkumist käisin loomulikke asju ajamas ja naastes kuulsin pealt abikaasade juttu. See äratas tähelepanu ja ma kikitasin varjununa kõrvu.

„Miks sa õhtu otsa nii vaikne oled, kallis?” küsis mees. „Tavaliselt oled just sina seltskonna hing!”

„Oh, teil on nii palju ajaloost rääkida, ma ei taha vahele segada,” vastas naine ja lisas siis: „Tegelikult häirib miski mind selles mehes, ta on kuidagi erinev. Igastahes on ta salapärane ja pole ennast veel kuidagi avanud. Ma ei usu tema jutte päritolust. Midagi on valesti!”

„Noo, kas sa oled armunud?” küsis mees õrritades.

„Ei, ei!” vastas Leann kiiresti. „Ainult mul on tunne, et ma olen teda varem kohanud. See tunne tuli mulle juba siis, kui teda külla kutsuma läksin ja muutub üha tugevamaks. Aga kuidas ma ka ei pingutaks, ei meenu mulle miski. Ole selle mehega ettevaatlik, palun sind!”

„Ole sina samuti, kallis!” vastas Charles.

„Ja veel üks asi,” jätkas naine. „Panid tähele, kui palju see mees Cornwalli ajaloost teab?”

„Ka mina tean, aga selle üle sa ei imesta,” naeris mees.

„Ei, saad aru, sinu teadmised on akadeemilised, sa oled need saanud õppides. Aga tema räägib sündmustest, justkui oleks ise neid pealt näinud, ise kohal olnud,” lausus naine ägedalt.

„Ma ei pannud seda tähelegi. Aga oleme siis temaga mõlemad ettevaatlikud,” nõustus mees.

Lahkudes suudlesin naise kätt ja tema silmadesse vaadates ütlesin vaikselt: „Mitte miski pole selline, nagu näib! Aga kui sa tahad, võid paljutki uut, ehk ka kummalist, teada saada!”

Ma lahkusin hämmeldunud ja segaduses Leanni rõdule maha jättes. Teadsin, et me kohtume varsti jälle ja et ta soovib enamat teada saada. Ootasin ka Võimu märguannet, sest Leann polnud ilmaasjata mu ellu tulnud.

Mererahvas

Mõne aja pärast korraldasin Woodstockidele enda juures uhke õhtusöögi. Üllatasin neid vaatamisväärsustega, millest paaril veel aimugi polnud: tutvustasin oma tuletorni ja väikest, ent luksuslikku maja ning siis viisin nad mere kaldale vaateid nautima. Sinna oli mul ka laud kaetud.

Kui olime mõnda aega meeldivalt aega veetnud, läksime ühte koopasse. See oli kõigest paarkümmend meetrit pikk, kuid jätkus pikkade, inimesele läbimatute õõnsustega. Neis puhuv tuul... laulis. Koopas kõlas justkui naiste suust tulev meloodia. Kuulasime seda võlutult.

„See on hämmastav,” sosistas Leann.

„Kindlasti on selliseid võluasju siin enamgi,” vastasin ma.

Naisega ma seal rääkida ei saanud, kuid miski ütles mulle, et ta tuleb varsti üksi mult selgitusi nõudma.

Naine tabas mind ootamatult. Olin just järsaku all rannaribal mõõgavõitlust harjutamas, kuid tundsin end jälgitavat. Vaatasin üles ja nägin Leanni.

Ma ei varjanud tema eest oma mõõka — nagunii oli naine kõike näinud. Järsakul kohtudes ütles naine: „Ma teadsin, et te olete kummaline mees ja nüüd olen selles veel rohkem veendunud. Tavaline mees ei harjuta rannas mõõgavõtlust ja veel sellise vana mõõgaga,” lausus ta tuliselt mu terariista vaadates. „Öelge, kes te üldse olete?”

„Kui ma seda ütleksin, siis te ei usuks,” vastasin ma.

„Proovige!” ütles Leann.

„Mul on parem mõte,” ütlesin ma järsku ühest ideest haaratuna. „Tahaksin teile midagi näidata, aga selleks peaksite minuga öösel randa tulema.”

„Öösel?” küsis naine pahaselt. „Ma ei teeks seda mingil juhul Charlesita. Mis teil plaanis on?”

„Vannun esivanemate nimel, et ei tee teile midagi halba, vaid näitan midagi uskumatut. See jääb teile elu lõpuni meelde,” selgitasin.

Naine raputas pead. „Homme on täiskuu. Ootan teid siin poolsaarel, kesköö paiku, siis saate vastuse enamikule oma küsimustele,” käisin ma peale. Leann lahkus vastust andmata.

Järgmisel öösel läksin randa. Täiskuu säras taevas, lained kohisesid, tuul ulgus nagu kari hunte. Olin juba natuke oodanud, kui nägin Leanni tulemas.

„Ma käisin mehele peale, et ta täna linna sõidaks. Tal oli nagunii vaja midagi viia ja tuua ning ma tegin talle selgeks, et mida varem ta seda teeb, seda parem. Näidake nüüd, mida te lubasite!” rääkis ta ägedalt.

„Meil tuleb natuke oodata,” vastasin ma ja lisasin tema küsimusele: „Keda või mida?” „Küll näete!”

Viisin naise järsakule, kus me istusime kalju varju. Leann nihutas ennast minust veidi kaugemale. Ma ei teinud sellest väljagi.

„Jälgige hoolega merd!” sosistasin ma.

Ootasime vaikides, kuni ma kuulsin midagi. Ma ei öelnud midagi enne, kui naine järsku mu käest haaras ja küsis ärevalt: „Mis hääl see on?”

„See on laul ja tuleb merest,” sosistasin ma. „Vaadake nüüd laineid!”

Veele olid ilmunud paarkümmend pead. Varsti oli näha tulijate õlgu, siis ülakehasid ja viimaks jalutasid need olevused põlvekõrguses vees.

„Kes need on?” päris vabisev Leann end minu vastu surudes.

„See on mererahvas ja nad tulid kaldale naiste rituaalile, mis toimub kuupaistel,” sosistasin.

Paarkümmend naist kogunesid rannale ringi ja hakkasid vastupäeva liikudes laulma. Üks neist süütas ringi keskel mingi külma tule, mis toimuvat verd tarretama panevalt vihuti valgustas. Aga laul ise oli ilus, see kandis endas ürgsust, kirge, igatsust, mere hääli.

Jälgisime toimuvat lummatult. See viis meid justkui mingisse võõrasse maailma, veteriigi sügavustesse. Siis aga hakkas juhtuma midagi hirmutavat.

Kui naised tantsu käigus ettepoole kummardusid, muutus pilt kuidagi sedavõrd jubedaks, et Leann karjatas. See oli tasane karje, kuid sellest piisas. Mererahva tants katkes nagu lõigatult, naised pöörasid end meie poole ja tardusid meie poole vaadates. Siis läks möll lahti — kaljude vahel kõlas vihane naiste kisa, mis kajas igalt poolt võikalt vastu ja muutus jubedaks kriiskamiseks. Naised olid käed üles tõstnud ja ma teadsin, mis tulemas on.

„Põgeneme ruttu!” karjatas kabuhirmus Leann mind käest tirides.

„Ei, me ei jõua!” vastasin ma ärevalt. „Ole paigal ja ära tee midagi.”

Rebisin end naisest lahti ja tõusnud püsti, astusin kalju servale. Rannast kandus meie poole külma jäist hingust, mis hakkas liikmeid tarretama. Viimasel hetkel alustasin ma laulmist.

See oli iidne korni loits, millega siinsed keldid olid mererahvast rahustanud ning tema heatahtlikkust palunud. Mu hääl paisus, kõrgenes, ma laulsin ürgset loitsu laulust mõnu tundes. Kui ma paari minuti pärast pilgu langetasin, olid naised juba vööni vees ja eemaldusid lainetesse. Veel hetk ja nad olid kadunud. Loits oli mõjunud.

Leann oli tugev — ta polnud minestanud, kuid istus värisedes maas ja oigas. Kui püüdsin teda püsti aidata, põrkus naine must eemale.

„Ära puutu mind!” karjatas ta. „Kes või mis sa oled? Kes olid need koledad olendid rannas?”

Mõistsin, et Leann on hüsteerias. Aga ta toibus ruttu ja soovis koju. Läksin teda saatma. Kogu tee tema koduni vaikisime. Andsin naisele aega ennast kokku võtta. Nagunii pidi järgnema meie põhjalik jutuajamine.

Mõistsin, et Leann on aru saanud, et ma pole tavaline mees. Ta ei kihutanud mind minema, sest kartis üksi jääda. Aga naine ka võõrastas mind,

vähemalt seni, kuni ma polnud selgitusi andnud.

Kallasin Leannile kohvi ja lisasin sellele sortsu viskit. Naine jõi selle ära ja palus rahunenult lisa. Täitsin ta palve.

„Räägi nüüd, kes sa oled ja miks sa siin oled!” käskis naine. Ta oli surnukahvatu, nagu oleks elu temast lahkunud.

„Sind on mõnda aega ju vallanud tunne, et sa tunned mind, aga sa ei suuda midagi meenutada,” küsisin. Leann noogutas ja ma jätkasin.

„Sa ei tunnegi tegelikult mind. Aga sinus on midagi leedi Eleanorist, mingi tema tunnetus, mis on sinule esiemalt üle kandunud. Seetõttu tundungi sulle tuttav. Ma tundsin teda...” Sel hetkel Leann katkestas mind.

„Kuidas sa said teda tunda? Ta on nelisada aastat surnud, ta hukkus võitluses!” karjus ta.

„Ma tundsin teda, me olime armastajad. Kui leedi Eleanor poleks hukkunud, oleks temagi praegu ehk siin. Olen aastasadu kahetsenud, et ei hoidnud teda tagasi. Me oleme surematud, Leann. Mina sündisin juba roomlaste ajal ja olen siiani ilmas hingitsenud ja olen saanud edukaks briti ärimeheks,” seletasin ma.

„See on jama jutt!” kärgatas Leann.

„Kas ka need merenaised seal rannal?” küsisin külmalt. Naine vakatas, kuid kogus ennast uuesti.

„Mida sa minust tahad? Egas sa ilmaasjata siia sattunud...” küsis ta seejärel vaenulikult.

„Vannun oma esivanemate nimel, et ma pole tulnud sind millessegi tõmbama. Aga sama kindlalt võin öelda, et sa oled mingis mängus sees, millest ma isegi midagi ei tea, sest seda juhivad kõrgemad Jõud,” vastasin.

„Mine ära, ma ei taha sellest midagi teada,” ütles naine rahunenult, kuid tõrjuvalt.

„Ma lähen ja ei tülita sind enam, aga arvesta, et sa ei saa sellest loost mööda vaadata. See tuleb ise su juurde,” ütlesin.

Ma tõusin püsti ja lahkusin. Hinges aga valitses segadus, mida ma poleks tohtinud aastasadu elanuna tunda.