Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 6

Paari päeva möödudes kuulsin kord ukse tagant koputamist. Avasin ja seal seisis professor Woodstock. Mehe näoilmest sain kohe aru, et sõbralikku vestlust siit ei tule.

„Te võlgnete mulle selgituse,” ütles professor. „Mis juhtus teie ja minu naise vahel? Pärast minu ärakäimist on ta täiesti teine inimene ja ma aiman, et selle taga olete teie.”

„Ma ei saa aru, millest te räägite,” ütlesin ma, mõeldes samas, kuidas mererannas juhtunut mehele selgitada.

„Siis räägime teist keelt,” ütles Woodstock ja virutas mulle täie jõuga hoobi näkku.

Kahtlemata oleksin ma saanud löögi kõrvale suunata ja mehe ühe hoobiga oimetuks lüüa. Paraku ma seda ei teinud, vaid lasin vihasel professoril ennast klobida, et ta alandusest tingitud viha välja saaks valada. Ja mees kasutas seda täiel määral ära — kui ma olin põrandale kukkunud, peksis ta mind jalaga kõhtu, rindu, näkku, pähe. Tunnetasin vaid valusähvatusi ja mõtlesin omaette, mida edasi teha. Siis aga kuulsin paanilist naisehäält ja hoobid lakkasid kohe.

„Lõpeta, Charles, sa tapad ta ju ära!” kiljatas välja ilmunud Leann ja ta vakatas samas. Ilmselt mõistis naine, kui tobedalt öeldu kõlab.

Veel maas lebades hakkasin ma naerma. See oli vabastav, õeluseta naer. Mees ja naine vahtisid mind hämmastunult. See käis neile, vähemalt professorile, üle mõistuse — vaeseomaks pekstud mees lamas maas ja naeris täiest kõrist. Veel suurem üllatus tabas neid siis, kui ma nooruslikult püsti hüppasin — üleni verine, aga igati kombes.

„Olete nüüd rahunenud?” küsisin mehelt, kes oli sellise näoga, et sööstab kohe uuesti mu kallale. Teda hoidis ilmselt tagasi äsja nähtu.

„Jah, ma käisin ühel ööl teie naisega mererannal, sest tahtsin talle midagi näidata, millest teie teadlasena aru ei saaks,” ütlesin rahulikult Leanni otsa vaadates. Naise näol oli valulik ilme, kuid ta näis mõistvat selgituse vajadust.

Küll aga ei mõistnud seda mees. Ta virutas mulle uuesti hirmsa hoobi, kuid seekord läks kõik teisiti — ma haarasin koletusliku jõuga tema randmest, peatasin rünnaku ja sundisin raudse haardega professori valust oigama. Nüüd sööstis taas Leann vahele, seekord oma meest päästma.

Vabastasin mehe käe ja ütlesin siis rahulikult: „Ärge enam kunagi mu vastu kätt tõstke, professor, sest muidu pean teile väga palju haiget tegema!”

„Kes või mis kurat sa oled?” küsis mees oma rannet hõõrudes.

Ma ei vastanud talle kohe, vähemalt mitte tema küsimusele. „Ma viisin teie naise randa, et talle mererahvast näidata, õigemini nende rituaale kuuvalguses. Teie seda ei mõistaks, teid segab teadlase mõtlemine.”

„Mis kuradi mererahvas? Peast olete segaseks läinud või?” küsis professor. „Mis jama te ajate?”

„Te ju teate keldi mütoloogiat, mille järgi siinsetes meredes elavad Ysi mereasukad, keda peetakse ka Atlantise elanike järeltulijateks...” selgitasin ma, kuid Woodstock katkestas mind kohe: „Te tahate öelda, et nad on olemas? Ikka päris peast segi tegelane! Me oleksime pidanud teist kohe eemale hoiduma!”

„Ma nägin neid!” ütles Leann järsku vaikselt. „Nad on olemas, üsna võluvad ja samas vägagi hirmsad. Me nägime neid rannal.”

Mees vahtis oma naist hämmastunult ja pöördus siis raevukalt minu poole: „Mida kuradit te minu naisele sisse jootsite, et ta hallutsinatsioone nägi?”

„Ma ei joonud ega söönud enne randa minekut midagi ja keegi mulle midagi ka ei pakkunud, seega olin täie mõistuse juures!” vastas Leann kindlalt. „Aga ma nägin paarikümmet naist merest väljumas ja rannal tantsimas. Siis nad märkasid meid ja tahtsid meile midagi halba teha, aga tema rahustas nad lauluga maha,” selgitas naine minule osutades. Mees näis seepeale segadusse sattuvat.

„Noh, oletame, et te midagi rannas ka nägite,” ütles professor sarkastiliselt. „Aga mis õigusega te mu naise neid peletisi vaatama viisite,” käratas ta mulle.

„Tahtsin talle seda maailma näidata, sest ta puutub sellega kindlasti edaspidigi kokku ja siis peab ta selle olemasolust teadlik olema!” selgitasin.

Mehe nägu tõmbus punaseks. „Mida see tähendab, et peab nendega kokku puutuma? Millesse te teda veel kaasa tõmmata kavatsete? Ütlen teile kohe ära — unustage see ja hoidke end mu naisest eemale!”

„Te ju teate, et teie abikaasa pärineb väga vanast korni perest. Tema kauge esiema leedi Eleanor läks neljasaja aasta eest võitlema jõududega, kelle tegelikust palest tal aimugi polnud, ja ta hukkus ebavõrdses võitluses, sest oli selleks ette valmistamata. Teie naisele on määratud sama teed minna ja pääsemiseks peab ta kõike teadma,” selgitasin ma.

„Mis jura see on?” plahvatas professor. „Te olete vist liiga palju ulmefilme vaadanud! Olete järsku veel mingi Van Helsing ja tapate vampiire? Või võitlete tulnukatega nagu „Salatoimikutes”? Lähme, kallis, selle hullu juurest minema.” lausus ta naisele ja lisas minu poole pöördudes: „Annan politseisse teada, et siin selline hull elab!”

Nad pöördusid minekule. Leann vaatas siiski tagasi ja järsku tuli mulle üks mõte.

„Pidage!” hõikasin ma järsku ühele mõttele tulles. „Ma tahan teile midagi näidata.”

Mõlemad pöördusid ümber ja minu käes nuga nähes põrkusid tagasi. Veel suurem ehmatus tabas neid kui ma terariista vähemalt paari sentimeetri jagu käevarde lõin. Kui ma noa välja tõmbasin, purskus veri joana mu käest, pritsides täis vaiba ja mööbli. Viskasin noa maha, haarasin käteräti ja sidusin selle ümber käe. Riie värvus kohe punaseks.

„Tule, kallis, lähme, ja kutsume kohe hullumajast kedagi kohale, see mees on segane!” karjus professor, Leanni kaasa vedades. Too rebis ennast lahti, öeldes, et ei saa mind sellisesse olukorda jätta. Kui naine mulle lähenes, võtsin räti käe ümbert ära. Kuigi nähtavale ilmus lai haav, oli veri peatunud.

Seda immitses ainult natuke ja ma pühkisin haava korralikult puhtaks. Seejärel sirutasin käe Woodstockide poole: „Vaadake nüüd!”

Mõlemad jäid rabatult mu kätt vaatama. Haav ahenes kiiresti ja hakkas siis otstest kinni kasvama. Minuti pärast oli sellest järel ainult arm, kahe minuti pärast polnud sedagi.

Professor vaatas mind õudusega. „Kes võis mis sa oled?” küsis ta uuesti väriseva häälega.

„Ma olen Cornwalli surematu, mees, kes on näinud aastasadu ajalugu,” teatasin ma. „Ma ei sure veel niipea, meiesuguseid saab ainult teatud vahendite või rituaalidega tappa, aga see on kõrvaline teema. Ja ärge katsugegi minust kellelegi rääkida, keegi nagunii seda ei usuks.”

„Mida sa meist tahad?” päris professor vaevukuuldavalt.

„Mina ei taha midagi. Aga on olemas Jõud, kes ootavad, et Leann jätkaks leedi Eeleanori alustatut ja võitleks nendega, kes Hollywoodi keeli öeldes on pahad poisid. See on tema missioon ja tema või ka minu tahe siin ei loe, tal tuleb lihtsalt minna,” laususin ma.

Ma pole iial inimese silmis nii suurt valu näinud, kui seda nägin Woodstocki silmades. Mul hakas temast isegi kahju, sest mees oli mõistmas, et kaotab oma armastatu. Üksteisest kinni hoides hakkasid nad eemalduma, õnnetuimad inimesed maailmas.

Mina jäin maha. Ma teadsin, et miski pole lõppenud, kõik on alles algamas.