Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 18

Ma nägin imelikku und. Kõigepealt kangastus mulle Eliza hauakääbas, ikka seesama kivine ehitis, mille peale oli asetatud jaki pealuu. Kõigepealt kukkus kääpalt maha kolju, siis hakkasid kivid liikuma ja kõige krooniks ronis sealt välja Eliza. Tüdruk oli algul võika surnu väljanägemisega, kuid siis hakkas ta muutuma üha normaalsemaks ja viimaks naeratas mulle seesama tüdruk, keda olin viimati elusana näinud siis, kui ta käe Bagaturi Silma järele sirutas.