Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 8

Nüüd pidin ma kiiresti Leanni leidma. Kuigi Woodstockid olid ilmselt blokeerinud kõik võimalused minuga kohtumiseks, sain Leanni telefoninumbri kergesti kätte. Ta töötas muuseumis — võtsin nende kodulehe internetis lahti ja leidsin sealt naise ametinumbri.

Leann võttis toru ise. „ Ära pane palun toru ära, mul on kindlasti vaja sinuga rääkida!” ütlesin ma, kui naine mu häält ära tundes vakatas ja kõnet justkui katkestada püüdis. Siiski jäi ta kuuldele, kuid lausus mulle vaenulikult ja etteheitvalt:

„Mida sa veel tahad? Kas sellest on vähe, et sa meie abielu suuresti nurja oled keeranud? Pärast seda ööd pole miski enam endine...” ütles ta.

„Usu mind, Leann, mul on kahju, aga see pidi nii minema,” ütlesin ma. „Aga tegelikult tahtsin ma sult küsida, et ega sa viimasel ajal midagi erilist pole märganud? Et keegi tunneks sinu vastu huvi või jälgiks sind?”

„Ei tule nagu ette,” vastas naine kõhklevalt. „Mis siis on? Kas keegi peaks minust huvituma? Mis üldse toimub?”

„See naine on tagasi!” ütlesin ma. „See, kes tappis leedi Eleanori. Ma nägin teda ja me vestlesime!”

„Mis naine?” küsis Leann arusaamatult ja vakatas siis. „Sa ajad jälle neid hulle jutte sajandeid elanud tegelastest. Tead, need jutud on mind ära tüüdanud ja ma lõpetan nüüd kõne!”

„Oota!” karjatasin ma. „ Ta jahib sind ja sa pead ettevaatlik olema!”

„Ta jahib mind?” küsis naine külmalt. „Miks talle mind vaja on?” Mis moodi puutun mina teie sajandite taha ulatuvatesse tegemistesse?” Ta polnud siiski toru hargile visanud.

„Ma rääkisin sulle, et sa oled justkui leedi Eleanori reinkarnatsioon, temaga vaimselt seotud ja seega teatud jõududele ohtlik,” selgitasin ma. Leanni järgnev jutt aga veenas mind, et hoolimata mererahva nägemisest ja minu surematuse tõestusest tahtis ta kõigest sellest eemalduda ja seda unustada.

„Tead, Leann, ma saan aru, et sa ei taha kõigest sellest midagi kuulda, aga ole ettevaatlik!” ütlesin ma masendunult. „Anna mulle mingi oma meiliaadress ja ma saadan sulle selle naise pildi. Siis tead, kellest kaugemale hoiduda!” Kui naine näis kõhklevat, lisasin ma: „Sa võid ju alati mind blokeerida või meiliaadressi muuta.”

Naine leppis selle ettepanekuga, ütles mulle aadressi ja katkestas kõne. Mina aga saatsin talle kohe taskutelefoniga tehtud pildid Anastasijast ja lisasin oma telefoninumbri märkusega, et sellel võib ta vajadusel alati mulle helistada.

Leanni kõne tuli hämmastavalt ruttu ja naise hääl oli ülimalt erutatud.

„Ma tean seda naist!” hüüatas ta paanikas. „Nägin teda muuseumi juures ja ta vaatas mind kuidagi ebameeldiva näoga...”

„Oled sa sellest kindel?” küsisin ma. „Mida ta konkreetselt tegi?”

„Noh, ma läksin tööle ja nägin teda pargipingil istumas. See naine vaatas mind ja muigas kummaliselt. Arvasin algul, et ta naerab mu üle — mul oli teist päeva uus kostüüm seljas ja tead ju küll, kuidas naised üksteise riietust hindavad — mõtlesin, et mu kostüüm ehk ei istu mulle hästi. Seepärast läksin uhkelt edasi ja kuulsin teda naermas. See oli hirmutav naer...” Leann jäi vait.

„Kuula nüüd mind, Leann!” ütlesin ma. „Otsene oht sind ei ähvarda — Anastasija ütles, et sa pole talle vääriline vastane ja ta ei kavatse sind vähemalt esialgu niisama lõbu pärast tappa. Ta ootab, kuni sa vajalikud oskused omandad ja tuleb siis sinuga võitlema. Nii et sul on aega..”

„Aga ma ei hakkagi mingit võitlemist õppima ja siis jätab ta mu ehk rahule ja asi ongi lahendatud,” hüüdis naine tuliselt.

„See pole nii lihtne!” ütlesin ma mõtlikult. „See naine teab palju — kui ta tunnetab sinust ohtu, tapab ta su ikkagi ja piinab veel enne seda nii, et sa ise surma palud. Hullem aga on see, et ta võib sind ennast võitluskunste õppima panna!”

„Kuidas ta seda teeb, kui ma ise ei taha?” päris Leann kärsitult.

„Ta tapab kellegi su lähedastest ja seda eriti jõhkral viisil.” selgitasin ma. „Sa ei saa siis tema karistamiseks abi ei politseist ega kohtust — meie maailmas on need institutsioonid ümmargune null. Sul ei jää muud üle, kui ise võitlusse söösta — ja seda ta tahabki!”

„Jumaluke küll, mu mees!” karjatas Leann äkitselt. „Kas ta võib seda temaga teha?”

„Kardan küll!” vastasin ma vaikselt ja kui naine hüsteeriasse sattus, ütlesin talle rahustavalt: „Leann, me peame kohe kohtuma ja seda arutama. Ütle koht ja aeg ja ma tulen kohale. Katsu oma meest seni kusagil väga käidavas kohas kinni pidada, aga ära talle millestki räägi, ta ei usuks seda ja hakkaks pigem sulle vastu töötama.”

Me leppisime kokku, et kohtume viie tunni pärast Plymouthis muuseumi lähedal kohvikus.

Valisin nüüd uue numbri. Telefonist kuuldus peagi rõõmus mehehääl:

„Hei, sa igavene lontrus! Pole sind pikki aastaid näinud! Kuhu sa kadunud oled?”

„Tore sinugi häält kuulda!” laususin ma. „Aga nüüd, mu sõber, on mul sulle palve...” ja ma selgitasin talle pikalt, millist teenet ma temalt ootan.

See oli Edmond. Olime temaga viimati kohtunud Normandia dessandi päevil, kui me mõlemad lõbu pärast liitlasvägede poolel Euroopas randusime. Mürsukild lõikas Edmondi kaela peaaegu täiesti läbi ja seepärast oli teine surematu tema kõrval elupäästja — surusin lihtsalt pea paika ja haav kasvas kinni. Peata jäädes muutus surematu surelikuks ja lahkus siit ilmast.

Nüüd saatsin Edmondi professorit kaitsma. Seni, kuni ise midagi ette võtta jõuan.