Читать книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin - Страница 14

Istusime Leanniga Londonis ühel pargipingil. Õieti istusin vaid mina, Leann lebas selili pingil, pea minu süles ja luges raamatut. Ma sasisin vaikselt ta juukseid, libistasin sõrmedega üle naise kaela ja päevitunud õla ning peatusin pringil täidlasel rinnal, mille peale mu kallim pilgu tõstis ja naeratades mulle otsa vaatas.

Kui ma teiste pargikülastajate nägemata Leanni rinnanibu hõõrusin ja naine punastades mulle „Jäta järele!” sosistas, tabas meid mõlemaid mingi veider tunne. Vaatasime üheaegselt kõrvale. Naaberpingil, mis oli alles tühi, istus mees.

Ta peas oli laia servaga kaabu, mis varjas ta silmi, seljas pikk presentmantel, jalas kulunud teksapüksid ja nööritavad sõdurisaapad. Mees istus liikumatult, närides vaid rohukõrt. Leann vaatas mulle küsivalt otsa.

„Tere, Rändaja!” ütlesin ma rõõmsalt. Seepeale kergitas mees kaabuserva ja vaatas mind lõbusalt.

Mehe näo järgi võinuks talle vanuseks pakkuda 50-60 aastat, kuid ta silmad olid nooruslikud ja säravad. Samas peitusid nendes sajanditega omandatud tarkus ja teadmised.

„Tundsid mu ära, võrukael,” naeris Rändaja.

„Oma õpetaja tunnen ma alati ära,” laususin ma lugupidavalt. Rändajale võlgnesin ma suuresti oma oskused ja teadmised.

Rändaja vaatas Leanni. „Sina oled siis leedi Eleanori järeltulija,” nentis ta. „Oled sama kena ja suursugune küll. Ja sa oled nüüd üks meie hulgast.” Kompliment kostis Rändaja suust lihtsalt ja lugupidavalt, Leann aga punastas sügavalt.

„Kas sa oled Saadik?” küsisin õpetajalt, mille peale ta noogutas ja jätkas:

„Muster on seega siis kokku pandud. Anastasija tappis kunagi leedi Eleanori ja peab nüüd tema järglasega kohtuma...” Ta vaikis hetke. „Sinust sai surematu, sest nii pidid minema. See naine on tapnud paljusid. Ta mõrvas ka Duncani vanaisa, kes oli omal ajal suur iiri druiid. Poisike tuli just tuppa ja leidis peata surnukeha. Vanaisa vägi, mille Anastasija oli osaliselt omandanud, läks nüüd Duncanile, kellest sai surematu. Naine oli kedagi lähenemas kuuldes ennast peitnud ja taibates, et poisike on nüüd üks temasugustest, otsustas ta oma käsilaseks teha. Ta lahkus vargsi ja otsis Duncani alles mõni päev hiljem, et teda surematuna elamiseks välja õpetada. Poiss ei saanud kunagi teada, et tema uus käskijanna ta vanaisa tappis.”

„Kui sa Duncani tapsid, läks sinusse see osa keldi väest, mida mees kandis. Eks see tunnetas, et on seni kaude teeninud oma mõrtsukat ja otsustas üle minna inimesse, kelle esivanemad on sama tapja läbi kannatanud. Väel on see komme ja omadus minna inimesse, kes seda väärib,” jutustas Rändaja Leannile.

„Mis nüüd edasi saab? Mis ülesande võim meile annab?” küsisin rahulikult.

„Nagu ma ütlesin, muster on koos. Teie kolmekesi olete seotud, kuid vaenus ja üks pool peab paratamatult kaduma. Võim tahab, et kaoks Anastasija!”

„Miks eelistatakse just meid?” jätkasin pärimist.

„Sest Anastasija on Võimul üle pea kasvanud. Ta on omaette Jõud, kes on aastasadu tapnud neid, kel on väge antud ja ta on seda omale kogunud. Nüüd on ta võimas ja keegi peab käe ette panema. Võimu otsusega olete need teie!” vastas Rändaja.

Hetke vaikinud, jätkas külaline: „Sa vist teadsid Altai Tarka? Meest, kes on näinud Attilat ja Tšingis-khaani ning omandanud tohutu pagasi Hiina, Tiibeti ja Mongoolia vaimuteadmisi? Tead sa ka seda, et Anastasija tappis Targa, kui see oli transis ja seega abitu naise väe ees? Vähe sellest, et ta sai omale Targa väe, ta võitis endale ka tema jüngrid, õpilased, keda hirmutas juhita jäämine. Nad üritasid küll naist tappa, aga nähes, et nende jõud temast üle ei käi, alistusid talle. Anastasija loob endale ordu, et Varjudes valitsema hakata. Me peame ta peatama!”

Vaatasime Leanniga üksteisele otsa. Naine oli kahvatu, ent noogutas mulle. Minu noogutus Rändajale andis edasi meie mõlema nõusoleku.

„Teie kaks kuulute kokku,” ütles Rändaja seepeale. „Hoidke ühte, sest ainult nii te võidate. Kui üks teist peaks langema, on ka teine kadunud. Ainult koos olete tugevad, mõistate!”

Jutuajamine näis olevat lõppenud. Järsku aga juhtus midagi kummalist. Rändaja silmad klaasistusid, silmavalgete asemel ilmus sinna põrgusinine valgus. Tundsin, kuidas Leann võpatas ja hakkas vabisema. Äkki taipasin, et Rändaja ründas naise teadvust. Miks ta seda teeb? Tahtsin Leannile appi söösta, kuid minu teadvusele oli blokeering ette seatud. Rändaja ja Leann võitlesid kahekesi ja ma ei saanud midagi teha. Miski ütles siiski mulle, et mu õpetaja teeb seda mõttega ja minu vahelesegamine pole vajalik. Ma ootasin.

Järsku lõtvus Leann mu kätel. Rändaja oli tast jagu saanud. Aga just siis, kui mehe silmad hakkasid normaalseks muutuma, jäigastus naise keha taas. Rändaja silmad hakkasid uuesti leegitsema, kuid nüüd leemendasid juba mõlemad higist. Ühtäkki taipasin Leanni kavalust. Ta oli justkui alla andnud ja hetkel, kui mees ta teadvusest väljus, ründas naine teda ootamatult. Ja nüüd oli heitlus juba tasavägisem.

Viimaks andis Rändaja alla. Ta hakkas naerma ja muutus täiesti normaalseks. Leann näis surmväsinuna, kuid ta vaatas mulle otsa ja naeratas nõrgalt. Toetasin teda ja pöördusin õpetaja poole.

„Tubli!” lausus Rändaja vaikselt Leannile ja siis mulle: „Ma proovisin tema võimeid järele. Ta on tugev ja samas ka kaval. Võid temaga koos lahingusse minna!”

Mu õpetaja tõusis ja hakkas astuma. Kui ta ühest põõsast möödus, oli mees ühtäkki kadunud. Nii sai vaid tema teha. Enne aga poetas ta suunurgast: „Ta on praegu Marokos kõrbekuradite juures!”

Vaatasin pargis ringi. Kõik pühapäevaveetjad tegelesid oma asjadega. Keegi polnud midagi näinud.

Rünnak

Otsustasime Leanniga ette võtta esimese rünnaku ja Anastasijat seega üllatada. Et ta oma võitmatuses ülearu kindel poleks.

Me seisatusime Walesi mägedes ühe mahajäetud kaevanduse sissekäigu ees. Siit oli sajandeid kivisütt kaevandatud, nüüd aga polnud siin ammugi enam kedagi maapõues songimas.

Ma näitasin Leannile kaljusse raiutud kitsast treppi ja väikest sissekäiku mäenõlval.

„On sul kaevanduse plaan täpselt meeles?” küsisin ma. Leann noogutas. Suudlesin teda ja naine hakkas ronima.

Kui Leann mulle eelnevalt lehvitanuna koopasse kadus, asusin ka mina teele. Läksin aeglaselt, et mu kallim aega võidaks. Ma ei püüdnudki vaikselt hiilida. Mind pidi kuuldama ja enne, kui keegi Leanni kuuleb.

Kaevanduskäiku sukeldudes panin põlema valgustustõrviku, mida kasutavad sõjaväelased. See huugas sädemeid pildudes. Koobas kajas mu sammudest. Laskusin üha allapoole, uurides samas kaevanduse sisemust ning kuulatades, kas keegi ehk mind üllatada ei kavatse.

Kui tõrvik mu käes kustus, leidsin, et ma polegi pilkases pimeduses. Kusagilt ülevalt tuli valgust, mis andis piisavalt võimalust kõikidesse soppidesse näha. Ja ühest sellisest orvast leidsingi selle, mida olin otsinud.

Sinna oli sisustatud väike mõnus elamine. Koopasopis nägin lauda, kappe, mitut voodit, toole — see oli ehtne toake. Seintel ja maas olid vaibad ning praksuvad tõrvikud valgustasid seda elamist. Tuli leegitses pisikeses kaminas, kuid suitsu polnud — ilmselt juhiti see mujale. Olin sattunud ühte Anastasija arvukatest urgastest, mida ta oli rajanud enne minuga võitlusse astumist. Ja kiiktoolis kiikudes ootas mind puuslik, see kääbus, kes oli nõiatari saatnud Woodstockide majja.

„Ma ootasingi sind,” susistas puuslik püsti tõustes. Ta näis valvas, kuid oli samas rahulik. Võibolla ülearugi.

„Tore!” ümahtasin. „Oled Sa valmis surema?”

Puuslik naeris. „Kas sa tõesti loodad must jagu saada? Ma teen käskijannale teene ja tapan su. Siis saab tema sinu libuga lõbutseda. Ja ma teen su surma piinarikkaks.”

Ebard näis ohutuna, kuid ma märkasin õigel ajal tema huulte liikumist. See oli loits ja puuslik tahtis mind enne rünnata, kui ma mõõga haaran.

Aga ma ei haaranud mõõka. Selle asemel tõstsin käed ja mu sõrmeotstele ilmus helendus, mis sööstis üles ja alla, vasakule ja paremale, moodustades veepeeglina sillerdava tõkke. See peatas loitsu.

Järgmised viis minutit katsusime vastastikku jõudu. Üha tugevamaid loitse pobisedes katsus puuslik mu kaitsest läbi murda. Aga ta ei suutnud. Siiski hakkasin vaikselt vastupanu nõrgendama. Vastane läks õnge, ta tugevdas survet ja võidurõõmsast näoilmest nägin, et ta arvab end juba võitnud olevat.

Ja siis oli järsku kõik läbi. Mu kaitse püsis, aga puusliku rünnak katkes hetkega. Nägin tema jahmunud nägu, punnis silmi, mis tundusid pealuust välja tungivat, vereniret suunurgas... ja hõbedase otsaga oda südame kohalt rinnust välja turritamas. Kääbuse selja taga seisis julma näoilmega Leann, kes oli oda selja tagant puusliku selga löönud.

Edasine tundus mullegi ebareaalsena. Leann astus puusliku selja taha, pani käe ümber ta peaaegu olematu kaela ja tõmbas teise käega vastase pea jõulise tõmbega paremale. Kostis raksatus ja puuslik vajus naise käte vahelt jõuetult põrandale. Nüüd põlvitas Leann tema kõrvale ja kummardus vastase elutu näo kohale, justkui talle viimast suudlust anda soovides.

Ei, suudlust ei järgnenud. Puusliku suust hakkas hoopis hõbedast udu välja voogama ja see suundus Leanni suhu, kes väge jaksukalt endasse imes. Paarikümne sentimeetri pikkune juga voogas kääbuselt surematule paar minutit, katkes siis ja viimase raasukese endale võtnud Leann tõstis pea. Ta näis kohmetuna, kuid ta silmis säras võidurõõm.

Võtsin naisel käest ja ütlesin tasa: „Lähme siit ruttu minema!” Koopasuule jõudes viskasin põrandale väikese tennisepalli, mis põrkudes kaevandusse kadus.

Me olime taas sinise taeva ja päikesepaiste all, kui maapõuest kostis mürtsatus ja kaevanduse sissekäigus sähvatas plahvatuse kuma. Ma olin hävitanud Anastasija peidupaiga.

„Nüüd läheb tõsiseks võitluseks ja halastust pole kellelgil oodata,” ütlesin Leannile. See oli vaid aja küsimus, millal Anastasija esimesest tõsisemast kaotusest teada saab. Oskasin vaid tema raevu ette kujutada.