Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 22

“Esmakordselt kunstinäitust nägin Tallinnas, kui olin 17-18 aastane,” kirjutab Ants Laikmaa (sündinud 1866), ja lisab üllatunult: “Kust see näitus oli Tallinna eksinud, ei oska ma arvata, sest et tol ajal kunagi meie maal ei olnud midagi kuulda kunstinäitusist.” Jaan Koort (1883) olevat tema lese sõnul näinud nooruses kunsti ainult mõne raamatureproduktsioonina, muidu mitte iial. Kirjanik Artur Adson (1889) läks 17-aastaselt huviga oma elu esimesele kunstinäitusele, sest “Eesti kunstist polnud ma varem näinud muud kui mõningaid väheseid reproduktsioone” (ehk mustvalgeid postkaarte). Kirjanik Mait Metsanurk (1879) mäletab oma koolipõlvest, et neil puudusid igasugused joonistustunnid ja “värvide tarvitamisest polnud me kuulnudki. “Kunstist” olime näinud vaid pildikesi õpiraamatuis ja vahvat keisripilti koolitoa seinal.”

Kunstiga mittekohtumine ei kehtinud muidugi kõigi kohta. Mitmetel baltisaksa mõisnikel olid silmatorkavad kunstikogud, mis olid täidetud marmorist skulptuuride, rasketes raamides maalide, haruldaste gravüüride, gobeläänide ja portselannõudega. Autorite seas ei olnud sugugi pelgalt baltisakslased ise, vaid ka itaallased, prantslased, venelased, sakslased ning haruldased ei olnud antiik- või renessanssautorite teoste koopiad. Kui 1918. aastal koostati (muide, Konrad Mägi juhtimisel) nimekirju mõisnike kunstikogudest, et neid sõjaaja rüüstamiste eest kaitse alla võtta, on ühes linnakorteris elanud mõisniku kogu nimekirjas tervelt 45 maali. Teisel mõisnikul leitakse korterist akvarell “Loss mere kaldal” ja 81 graafilist lehte peamiselt Itaalia vaadetega (kuid on ka Napoleoni ning inglise kuningapoja portreed). Kolmanda mõisast loetletakse kokku 834 graafilist lehte − ja nii edasi. Oli ka põhjust rüüstamisi karta. Kuigi pole täpseid andmeid, kui palju kunstiteoseid hävitati 1905. aasta mässu ajal, mil talupojad mõisatesse tungisid ja seal varasid lõhkusid, siis fotodelt on sageli näha, kuidas pildid (ja huvitaval kombel ka mööbel) sümboliseerisid sedavõrd tugevalt võimu, et piltide ründamine tähendas tegelikult aktsiooni võimu vastu. “Kunst” oli seega 19. sajandi lõpuni eliidi projekt, ta kuulus kõrgklassile ning ka vastupidi − kunsti omamise kaudu konstrueeriti omakorda eliiti. See, kellel olid pildid, kuulus eliiti, ja see, kes kuulus eliiti, omas pilte. Kunst oli kättesaamatu madalamatele sotsiaalsetele klassidele: nad ei omanud ega näinud akvarelle lossidega mere kaldal või graafilisi lehti Itaalia vaadetega. Konrad Mägil puudus igasugune võimalus kogeda pildi mõju. Kõik oma varased esteetilised kogemused sai ta mujalt, väljastpoolt kunsti ning ennekõike loodusest, sest kui paljudel tema kaasaegsetel oli vähemalt õnn näha pilte kooliõpikutest, siis Konrad Mägil puudus isegi see võimalus.