Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 29

Ruumis on kokku 11 meest. Mõnel neist on seljas ülikond, lips ja kaabu, enamikel siiski lühikesed valged maikad. Nad on noored, mõned vaevalt 20, mõned veidi üle selle. Peaaegu kõik vaatavad nahaalse otsekohesusega otse kaamerasse. Nende ilmed on ranged, suud on kinni, pead on püsti. Otse nende jalge ees on eksponeerimiseks asetatud erineva suurusega hantlid ja kaalud, nende selja taga paistab eesriidega kaetud lava, mille kõrval joonistatud neli antiikset sammast. Lava kohal on loorberipärjast ümbritsetud lüüra. Kui poleks ülikondi ja lüürat, võiks seda hantlitega varustatud punti pidada proletaarsete noorte kogunemiseks.

Seda see ongi. Kõige keskel otse pildi südames istub 19-aastane Konrad Mägi. Ta on esireas istujatest ainukesena maikaga, tema käed on rinnal risti ja käelabad on torgatud musklite alla, üks jalg üle teise, suu veidi praokil. Kogu tema kehapoos on kinnine − erinevalt teistest istujatest, kes seisavad kaamera poole avasüli, on Mägi jäsemetega ennast kinni mässinud. Kõrvalistuja on temast eemale naaldunud ja nii tekib kompositsioon, kus Mägi mõjub pühaku või pidalitõbisena.

Seitse aastat on ta selleks hetkeks elanud enamasti üksi, hoolitsenud enese eest ise, käinud tööl ja katkestanud kõik koolid. Mägi sõbrad on teisest puust. Nad on headest peredest, mõned on õppinud erakoolides, mõni tuleb seltskonda koos noorema või vanema vennaga, kellega hoitakse tugevalt kokku. Tulevikus saavad neist arstid, peanäitejuhid, töösturid ja linnapead. Nemad on tulevane eliit. Konrad Mägi puhul ei viita sellele miski. Ja ometi saavad neist head sõbrad, sest sel hetkel on nende sotsiaalne stardijoon enam-vähem ühine. Mägi taga seisavad nimelt trükiladuja, kaks trükikoja litograafi ja tislerisell. Mägi kõrval istuvad litograaf, veel üks noormees trükikojast ja kooliõpilane − kõik lihttöölised. Sellest seltskonnast on hetkel aga olulisim sõprade seast pikim, litograaf Karl Alfred Jentson, kes seisab otse Mägi selja taga. Jentson elas Soola tänaval, üle tee Konrad Mägist. Temaga samas majas üüris korterit üks Udernast pärit poiss, kelle ainukeseks teeneks ajaloo ees pidi jääma Mägi tutvustamine Jentsonile. Õnneliku juhuse läbi asus Jentsoni töökoht samal tänaval, kus Mägigi oma, nii et peagi läksid need kaks varahommikuti koos tööle ja tulid sealt õhtuti tagasi. Millest nad rääkisid? Ei tea − kuid just Jentson oli Mägi jaoks uks kirjeldatud sõpruskonda.

Trükikoda oli toona pealegi plahvatusohtlik koht. Tsaari-Venemaa oli asunud provintse venestama ja tsensuur tugevnes. Igasuguse trükisõna levik oli üha rangema kontrolli all ja keelatud kirjanduse nimekiri täienes pidevalt. Alles mõni aasta varem oli ametliku ettekirjutusega keelatud Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine. See oli katse toppida taskurätiga lekkivat paati: kirjanduslikult kergekaalulised raamatud, mis kirjeldasid dramaatiliselt eestlaste muinasaegset võitlust võõrvõimude vastu ja proovisid luua müüti kuldsest minevikust, olid juba laialt levinud ja väga populaarsed, seda eriti noorte seas. On väidetud, et 18. sajandil ei teadnud eestlased oma minevikust mitte midagi. Nüüd, 19. sajandi lõpul, hakati seda neile looma.

Kas ka Mägi ja tema sõprade seas? Võimalik. Nende isiklike raamatukogude nimekirju sirvides on märgatud rahvuslik-patriootilisi ajaloomüüte loovaid teoseid nagu “Lembitu” ja eepos “Kalevipoeg”, mõlemad iluköites. Jah, neil töölisnoortel olid raamatukogud ning seal ilusasti köidetud eeposed. Sest nad ei olnud lihtsalt töölised. Neil olid ka muud huvid.