Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 31

Sõpruskond käib koos regulaarselt. Lähedalasuvast mõisast kangutatakse välja kaks suurt kivi, üks neist 23-kilone ja teine 27-kilone, ning siirdutakse nendega kas ühe tuttava tisleri tahaaeda või Emajõe luhale. Edusammud on nähtavad. Seltskonna suurim noormees Aleksander Meibaum jõuab peagi imetlusväärsete tulemusteni, kui tõstab üles 65-kilose kangi ja laseb siis neljal mehel kangile istuda, kuid tema jalg ei värise. Lisaks kangitõstmisele võetakse ette ka maadlus, kuid peenema “prantsuse moodi” maadluse asemel eelistatakse külili maamehe moodi maadlust ning Helveetsia vöövõitlust, kus eesmärgiks on teine mees vöödpidi üles tõsta. Peagi saabub linna tsirkus, kus juhtumisi esineb ka tolle aja Eesti maadluse superstaar Georg Lurich. Sõbrad muretsevad sinna piletid, trügivad sisse ja jälgivad tähelepanelikult moodsaimaid maadlusnippe, mida siis hiljem luha peal kopeeritakse, kuni luhaomanikul saab trööbatud maastikust kõrini ja ta asetab sinna ühel ööl pudelikillud, mis veristavad noorte sportlaste jalad. Pühapäeviti kogunetakse aga tisleri tahaaeda, pannakse selga trikood ning esinetakse ka publikule.

Konrad Mägi on kõigega kaasas. Ta jookseb (üks nende võidujooks on 25 kilomeetrit mööda maanteed, Mägi jääb teiseks). Tõstab kange ja hantleid ja pomme. Ta maadleb. Ta võimleb. Võimalik, et ta sõidab ka järjest enam populaarsust koguva jalgrattaga, kuid tema eriline kirg on raskejõustik. Ta oleks peaaegu loobunud võimlemisest, kui märkas, et see nõrgendab käelihaseid, kuid kuna võimlemine andis vajaliku toonuse kehale tervikuna, ta siiski jätkab. Peagi ajab Mägi isikliku rekordi kahe käega tõstmises kaheksakümne kiloni ja see on sõpruskonna rekord, mida ta jagab endast peajagu pikema ja tunduvalt laiema Meibaumiga.

Midagi kummalist on Mägi ja tema kaaslaste lembuses raskejõustiku vastu. Ühelt poolt kumab siit läbi Mägi tahe, tema trots ületada napid kehalised eeldused ja teha midagi suuremat, kui tema lihased lubaksid. Ta ei saa lootma jääda kaasasündinud tugevusele, vaid ta peab sihipärast treenima. See tähendab omakorda ranget enesedistsipliini ja head rutiinitaluvust, kuigi kõik, mida me teame hilisemast Mägist, näib sellele vastu vaidlevat. Ometi on igapäevane treening enesekasvatuslik harjutus, lisaks jõule ka tahte ning motivatsiooni kasvatamine.

Mägi ei olnud spordivaimustuses üksinda. Terve ajastu oli spordilembene. Eestist tuli järjest tõstjaid ja maadlejaid, kes äratasid rahvusvahelisel areenil laialdast tähelepanu. (Neist ühe treeningvarustust kasutas muide Mägi sõpruskond.) Ja siit lisandub Mägi kehalisele nartsissismile ka poliitiline mõõde. Eesti maadlejad olid esimesed eestlastest rahvusvahelised staarid. Nad olid esimesed eestlased, kes olid kuhugi jõudnud ja kelle teod olid kergesti arusaadavad: võit − või kaotus. Neile kaasaelamine ei olnud seetõttu pelgalt kaasaelamine spordile, vaid neile projitseeriti ka laiemad rahvuslikud ootused. Ajal, mil venestamispoliitika muutus järjest karmimaks, kasvas ka eestlaste poliitiline aktiivsus. Võeti üle ajalehti, koonduti seltsidesse ja organisatsioonidesse, loeti keelatud kirjandust. Õhk oli nii politiseeritud, et ka Konrad Mägi ja tema sõprade treeningud näivad ettevalmistustena võitluseks. Vaadates toonaseid fotosid muskleid pungitavatest noorukitest on tunne, nagu valmistutaks millekski suureks, demonstreerides oma jõudu ja valmisolekut. Eestlastele oli ligipääs spordi juurde − nagu ka kunsti juurde − takistatud. Tartus juba oli spordiseltse. Rajati ka võimla, ehitati staadion, Emajõel sõudsid rasketest tammepuudest paatidega madrusemundris aerutajad, ühe mõisa põllule rajati aga laudadest velodroom, kus korraga võis sõita 12 ratturit ning neid vaatas 1000 pealtvaatajat. Ainult et − see oli sakslastest kodanike eesõigus ning alles Mägi ja tema sõpradega loetakse eestlaste sporditegemise algust. Enne veel, kui Konrad Mägi pani aluse eesti modernistlikule maalikunstile, jõudis ta olla üks esimesi rahvusliku spordikultuuri rajajaid, mis kasvas küll välja poolkogemata tema kehafetišist. Sport oli kuulunud eliidile, kuid kivide tõstmist said endale lubada ka lihtsad mehed.

Muide, me ei tea midagi Konrad Mägi hilisemast spordilembusest. Ta sportis väga intensiivselt nelja-viie aasta jooksul noorukina ja seejärel ilmselt enam üldse mitte, loobudes kehalisest pingutusest. Pärast tema surma koostatud maise vara nimestikus puuduvad igasugused sporditarbed (küll aga on seal kraadiklaas ja kloroform). Hoolimata terve noorukipõlve kestnud sportimisest ja karastamisest muutus Mägi tervis kiiresti kehvaks ja seejärel veel kehvemaks. See on dramaatiline vahe Konrad Mägi kuvandis: jõulisest põllukive pea kohale tõstvast noormehest saab ruttu valude ja külma käes värisev inimene. Oma esimesel fotol on ta jõeluhal sportiv uhke hoiakuga noormees − ja viimasel fotol, mis tehtud vähem kui 30 aastat hiljem näeme aukuvajunud põskedega kõhna inimvaret. Ent see on muutus, mis juhtub meist ilmselt paljudega.