Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 32

On pühapäeva õhtu, õues on august, kõrge aiaga ümbritsetud hoovis seisab kamp noormehi ja vaatab üksteisele otsa. Keegi vaatab maja poole. Akna tagant libiseb toas mööda vanema mehe vari, see on Märt Sangernebo, kuulus Tartu tisler, keda vahel miskipärast ka mustlaseks kutsutakse. Siis vaadatakse taas üksteisele otsa. Oodatakse midagi. Uut algust, uut mõtet, mingit sähvatust. Seltskonna keskel seisab 16-aastane ümmarguste prillide, elegantse vesti, pintsaku ja kaabuga Fritz Suit − Sangernebo sugulane, kelle tisler on lapsendanud ning enda juurde elama võtnud. Noore esteedi kõrval seisab Karl Jungholz, veidi lühem ja jässakam, 19-aastane trükiladuja. Nemad on täna kutsujad ja kõik vaatavad nende poole. Kutse peale oli kohale tuldud ilma kutset lugematagi. Aga mis edasi?

Suit vaatab Jungholzi poole. Jungholz köhatab ja vaatab oma kinganinasid. Neid on endiselt kaks. Ta ei ole kindel, kuidas sõpradele rääkida, et sporti on juba tehtud, nüüd võiks teatriga tegeleda. Aga midagi ei ole parata. Ta oli käinud käsitööliste seltsi suveteatri etendustel ning need olid talle tõesti meeldinud. Jungholz tõstab pead ja vaatab ringi. Tema vastas seisavad soojas augustikuises aias veel mõned trükikoja töölised: suurt kasvu jõuline Aleksander Meibaum ning temast veel nõksa pikem Karl Alfred Jentson. Tema kõrval seisab aga lühemat kasvu, kuid kärsitu loomuga Konrad Mägi. Praegu on ta siiski rahulik ning silmitseb ringi. See oli tema jaoks tuttav kant. Tartusse kolides oli Sangernebo olnud üks esimesi, kes teismelise Mägi enda juurde ametit õppima võttis.

Koos vaadatakse üksteisele otsa, teadmata päriselt, miks kokku on tuldud. Jah, oli plaan moodustada selts, kuid mis peaks olema seltsi eesmärk? Mida seal otsustada? Nad teadsid, et on seltside moodustamise ajajärk. Neid tegid kõik ja igal pool, mõned neist illegaalsed, mõned mitte. Hea küll, mõtleb Jungholz. Mis seal ikka. Ma lihtsalt ütlen välja. Ja ta ütlebki. Oleks aeg muretseda ka millegi muu eest peale keha. Vaikus. Siis noogutavad kõik. Akna tagant libiseb uuesti mööda vana tisleri vari. Siis on selleks õhtuks kõik.

Peatselt kogunetakse Sangernebo tahaaeda veel, ja siis veel kord. Ring laieneb, viiest on saanud kümme, ning ühiselt otsustatakse moodustada “Keha ja vaimu arendamise selts “Noorus””. Ja nüüd teevad Jungholz ja Jentson ka ettepaneku proovida “teatrit teha”. Käes on juba sügis, kui Sangernebo aeda tõmmatakse kahe teiba vahele eesriie ja korraldatakse piduõhtu, millel on kolm osa − näidendi etendamine, rahvuslik-pateetilise “Lembitu” deklameerimine ja raskejõustiku numbrid. Ümberkaudsetele aiaäärtele ja katustele kogunevad võõrad, neid on üllatavalt palju, juba hämardub, õhk on veidi jahe, ja siis algab kõik.

Õhtu läheb tõusvas joones. Seda alustav teatriõhtu jätab publiku suhteliselt külmaks. Tegemist peaks olema rahvaliku komöödiaga, mille fookuses koomilise karakterina kavaler, kuid teda kehastav noormees, keegi Konrad Mägi, mõjub kavaleri kohta liiga aralt, isegi häbelikult. Seejärel astub lavale 19-aastane Meibaum, kes hakkab madala häälega lugema eestlaste muistse müütilise väepealiku Lembitu sangarlikest tegudest ja tõmbab juba oma koguga publiku tähelepanu. Kui ta toob aga lavale kangid ning neid tõstma hakkab, on publik võidetud. Sellest saab õhtu hitt. Meibaum ei ole nõrk mees. Tal on kaasas kaks kangi, üks 65-kilone, teine 50-kilone, ja boonusena sangaga tinapomm. Ta tõstab kange ja kangutab pommi. Tänulik publik aplodeerib ja vajub siis öhe. Sangernebo polk on sündinud.