Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 24

Eesti 20. sajand sündis Tartus. Unine ja vaikne ülikooli-linn Lõuna-Eestis, kust puudusid 19. sajandile dünaamika andnud suurtööstused, muutus alates 1890ndatest mitte ainult Eesti kultuurielu keskuseks, vaid ka mässumeeleolude koondumispunktiks.

Linna väljanägemine ei reetnud säärast pinget mingil moel. Tartu oli sel ajal maaliline paarikümne tuhande elanikuga linn, mille süda asus ja asub siiani Eesti veerohkeima jõe ürgorus. Kesklinna atmosfääri määrasid klassitsistlikus stiilis ehitatud hooned, mis moodustasid harmoonilise terviku. Tartu kesklinn ei olnud iidne ega eklektiline, kuna laastav tulekahju oli 18. sajandil hävitanud kõik olnu. Rahu ja harmooniatunnet süvendas veelgi suur südalinnas asuv park võimsate vanade pärnadega. Tartu oli ilus ja romantiline linn ning see, mis hakkas siin juhtuma hetkel, mil linna kolis Konrad Mägi, oli ootamatu isegi Tartu enda jaoks.

Mägi kolis siia esmakordselt 1890. aastal ning veetis kogu oma ülejäänud elu − välisreisid muidugi välja arvatud − Tartus. See oli tema linn. Ta elas Tartu erinevates paikades, alustades agulist ja lõpetades kesklinnas otse Raekoja platsil asuva maja neljandal korrusel asuvas korteris. Ta töötas erinevates kohtades (enamik neist kesklinnas), käis ujumas linnalähedasel luhal, osales seltsitegevuses jõe mõlemal kaldal ning oli hiljem mitmete kohvikute stammkunde. Mägi tundis seda linna läbi ja lõhki ja oli tema tõusu tunnistajaks ning kaasaelajaks. Tema isiklikus topograafias oli küll palju kohti, kuid umbes poole oma elust veetis ta ühes linnas: Tartus.

Ja ometi ei maalinud Mägi ka Tartut teadaolevalt mitte kunagi. Jah, Mägi oligi ennekõike maastikumaalija, maalides vaid mõningaid motiive või katkendeid linnadest − Kuressaarest ja Otepäält, Roomast ja Veneetsiast, isegi Kopenhaagenit, kus ta oli vaid läbisõidul, aga linnu, kus Mägi pikemalt viibis (Pariis, Oslo ja Tartu) Mägi ei kujuta. Ma ei tea, mis selle põhjus on. Need linnad on ju ilusad. Kogu Teise maailmasõja eelne Eesti kunst on täis Tartu motiive, maalitakse siinseid aguleid ja parke, uhket üle laia jõe viivat kivist silda, mida Mägi võis ateljeeaknast välja kummardades näha, ja jõeäärset turgu või kirikuid. Enamik kunstnikke õppis ja elas siin linnas − nagu Mägigi. Ent tuttav ja kodune ei olnud see, mis oleks Konrad Mägi jaoks olnud kunsti aines. Tuttav oli Mägi jaoks lihtsalt liiga igav.