Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 21

“Ma olen põhjamaa poeg ja kõik, mis mus on, pole midagi muud kui osake kogu rahvast ja meie loodusest. Kus ma ka ei viibiks, jääb Põhi minu kodumaaks (laiemas mõttes). Mulle meeldib nukker karm, põhjamaa loodus, eredad päikesehelgid, mida on kohalikel kunstnikel palju näha.” Selline kiri saabub 1907. aastal ühte Helsingi kodusse. Ümbriku avab Anni Vesanto, 31-aastane mandlikujulise näoga väikest kasvu naine oma peatänaval asuvas tubakapoes. Ajad on kiired, jõuludeni on vaid mõned päevad ning see tähendab ka tubakapoodidele suurenenud käibeid ja tõtakamat aega. Tõsi, Vesanto juurde tuldi otsima midagi veel. Oli teada, et elegantse Vesanto käest, kes tellis oma rõivad ja parfüümid Pariisist, võib soetada kunstiteoseid, mille soodne hind tulenes autorite noorusest või tundmatusest. Mõne kunstnikuga oli Vesantol välja kujunenud midagi tänapäevase galeristi sarnast: poolisiklik suhe, kus autor otsis kinnitust oma ideedele ja talendile ning rahalist tuge rasketest aegadest ülesaamiseks.

Kiri on kirjutatud kiirelt ning käekiri on närviline, mõnest sõnast on raske aru saada ja mõni jääbki tundmatuks, ent kuigi kiri on kirjutatud vene keeles, mida kirja autor valdab konarlikult, jõuab põhisõnum Vesantoni. Kirja saatja, 29-aastane Konrad Mägi, oli olnud tema perekonna allüürnik ning neil oli tekkinud sõbralik läbisaamine, millele aitas kaasa kunstniku kiindumine nii soome kunsti kui Annisse. Põhjamaad olid Mägi südames. “Pariisis on palju huvitavaid parke jne, kuid kogu see loodus ei meeldi mulle. Hea meelega jätaks selle maha ja sõidaks kuskile Põhja. Kui tore oleks olla kuskil maal (mõistagi Põhjas), maalida pilte, veidike põllutööd teha jne,” kirjutab ta Anni vennale, kellele andis joonistustunde.

20. sajandi alguses oli kogu Euroopa Põhja-vaimustuses. Põhjamaad olid korraga metsik, salapärane, arhailine ja ligipääsematu Teine, mida tsiviliseerumistuhinas Euroopa ihaldas. Ja sinna tahtis ka Mägi. Ta elab Soomes, Ahvenamaal ja Norras ning kuigi ta Põhja-Euroopasse hiljem kunagi ei naase, nägi ta ennast põhjaeurooplasena. Nii kõnelevad tema varased kirjad, kus ta käsitleb ennast ka Pariisis ennekõike põhjaeurooplasena − mitte eestlase või idaeurooplasena.

Hiljem süveneb aga Mägis tunne, et ta ei kuulu päriselt ka siia konteksti. Ta ei ole lõunaeestlane ega põhjaeurooplane, õigupoolest polegi ta midagi püsivat, vaid pigem hoopis keegi mustlase-laadne, kelles tõstab pead üha tugevam Lõuna-igatsus. Me võime lõputult küsida, kellena Mägi ennast nägi, kuid ükski paik ei anna meile vastust.