Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 6

1925. aasta 11. augusti õhtul kell kuus avab majahoidja ukse ning astub esimesena tuppa. Tema järel tuleb mundrisse riietatud politseinik, seejärel kohtuametnik. Nende järel astuvad tagasihoidlikku tuppa veel kaks meest, siis on kõik. Korteri aknad avanevad linna keskväljakule, augusti õhtupooliku päike paistab otse neist sisse ning kiired liiguvad aeglaselt mööda põrandat. Õhk on lämbe ning majahoidja avab akna. Keskväljakul on vaikne. On teisipäev, munakivisillutiselt võib kuulda mõne üksiku vankri kolinat ning tudengite hõikeid, kes kiirustavad lähedalasuvasse ülikooli peahoonesse või üle kivise silla jõe teisele kaldale, kus asuvad mitmed kõrtsid ja odavad üüritoad. Korter on tolmune, siin polnud enam mitu kuud keegi käinud. Kui nihutada tooli, jäid põrandale, sinna, kus hetk tagasi olid olnud toolijalad, väikesed puhtad ruudukesed.

Konrad Mägi vinjett. 1906

Kohtuametnik võtab välja paberid ning asetab need toolile. Siis võtab ta seljast pintsaku ja riputab selle tooli seljatoele. Ta teab, et siin võib minna mitu tundi. Inimese kogu maise vara üleskirjutamine ei lähe sekundiga. Kuigi kui ta silmadega kiiresti üle korteri laseb, tunneb ta väikest kergendust ning usub, et enne südaööd jõuab ta omadega valmis. Politseinik toetub vastu aknapiita ning silmitseb õue. Kaks meest seisavad kohmetult ukse juures. Nad ei olnud kunagi varem midagi sellist teinud. Nende ülesanne polnud raske, vaadata pealt ja olla tunnistajaks, kui kõik see, mis siin korteris on, üles kirjutatakse. Üks neist, 50-aastane ja välimuse järgi otsustades ilmselgelt talumees, piidleb ringi. Ta oli siin korteris varemgi olnud, kuid mitte kunagi liiga pikalt. Ta ei saanud vennaga just ülearu hästi läbi. Kuid kes viimasel ajal üldse sai? Majahoidja käib ringi ja kontrollib, kas kõik on korras. Jah, enam-vähem. Ta kartis hullemat. Oli põhjust karta.

Kohtuametnik tõmbab tooli laua juurde, paneb paberid lauale, istub toolile, avab blanketi, paneb selle alla kopeerpaberi, täidab esimesed lahtrid ja kirjutab siis number üks. Vara nimetus − üks sinine mööbliriidega kaetud sohva, kasepuust, ilma vedrudeta. Kuus vineeriga kaetud tooli, pruuni värvi, üks kaheksakandiline vineeriga kaetud pruun sohvalaud ühe jala peal. Üks väikene pruuni vineeriga kaetud laud, üks pruun poolümarik laud. See kõik kokku − ametnik mõtleb veidi − umbes kümme tuhat marka. Number kaks. Üks rokokoo-stiilis sohva, kaetud sinaka siidriidega, kuus samasugust tooli, üks ümarik laud ühe jala peal, üks ümarik laud nelja jala peal, kaks puust neljakandilist ständerit, üks alus lillede jaoks, igal toolil siidriidest padi istumiseks − kakskümmend tuhat marka. Number kolm. Üks marmorplaadiga pesulaud, pruuni värvi, veereservuaariga − neli tuhat marka.

Kohtuametnik keerab uue lehekülje ja jätkab märkimist. Kasepuust riiulid, kaks tükki. Pruun tualettlaud peegliga. Üks pruun kirjutuslaud, kaetud musta vahariidega. Veel mitu riiulit. Väike seinapeegel. Kaks savist lillepotti. Üks kivist lillepott. Üks roheline laudlina. Siis riided. Must smoking, püksid, vest ja kuub. “Hästi hoitud,” kirjutab kohtuametnik juurde ja märgib hinnaks 5000 marka. Seejärel veel hall suveülikond, kuub, vest ja püksid − samuti 5000 marka. Veidi üllatunult märkab ametnik, et kuigi korter on sisustatud tagasihoidlikult, on riided elegantsed ja kallid, makstes pea sama palju kui mööbel.

Kell on saanud kaheksa või pool üheksa. Peaaegu pool varast on juba üles kirjutatud. Kohtuametnik teeb oma tööd professionaalselt ja kiiresti, kuigi olukord on veidi harjumatu. Tavaliselt tuleb tal neid blankette täita siis, kui inimene on surnud ning enne vara laialitassimist peab selle kohtu otsusel fikseerima, kuid siin on kõigi nende asjade omanik veel elus. Ta ei ole isegi hetkel väga kaugel, linnulennul mõni kilomeeter siit kesklinnast lõuna poole. Lebab voodis ja lausub üksikuid sõnu. Ametnik on selle kõigega ainult natukene kursis. Ta jätkab kirjutamist.

Tõsisem meestest vaatab aknast välja. Ka tema ei tea venna kohta liiga palju. Muidugi on ta kursis, et vend on juba mitmendat kuud haiglas. Ta isegi ei mäleta, kust ta seda kuulis. Mitte venna käest. Vend ei rääkinud talle oma asjadest. Ka mitte siis, kui ta tal haiglas külas käis. Siis oligi juba liiga hilja. Juba ammu oli liiga hilja. Aga ta teab, et mingi piir on nüüd lõplikult ületatud. Muidu ei oleks ta siin ega vaataks, kuidas kõik üles kirjutatakse, et kogu vara minema viia ja korter uutele üürilistele tühjaks teha. Seda vara oligi täpselt nii vähe nagu alati. Veidi mööblit, veidi riideid. Mitte midagi erilist. Mõned pildid.

Kohtuametnik jätkab vara üleskirjutamist. Üks valge kampsun. Üks kast viiuliga ja poognaga. Üks kulunud põrandavaip. Üks piklik juuksehari, üks habemenoa teritamise rihm, kaks habemenuga, palju habemeajamistarbeid, ihusoojuse mõõtmise termomeeter. Pähklitangid. Kloroform. Üks küünlajalg − kohtuametnik märkab, et see on miskipärast kõver, kuid ei hakka armulikult väärtust vähendavat märkust lisama. Siis “üks naisterahva ülesvõte raamis”. Kohtuametnik vaatab raami taha, aga sinna pole kirjutatud kellegi nime. Ta jätkab. Sigaretid. Tubakas. Kausike nööpidega. Viisteist musta särki. Viis paari aluspükse. Kümme paari sokke. Kuusteist taskurätti. Kuusteist tärgeldatud kraed. Kaks paari mansette. Seitse kaelasidet. Villased sääred, villane sall. Seitsekümmend viis pintslit. Üks karp õlivärve. Üks karp vesivärve. Kakskümmend kolm poolikut pliiatsit. Veel palju õlivärve tuubides. Seitseteist suuremat pudelit ja kolmkümmend väiksemat pudelit rohtudega. Ametnik vangutab pead. Selle kogusega võiks ravida pool Tartut sooõhust terveks. Üle kahesaja raamatu eesti, vene, saksa ja prantsuse keeles. Sularaha ja aktsiaid. Kolmkümmend seitse raamiga ja kuuskümmend kolm ilma raamita õlipilti ja portreed − 50 000 marka. Kaks- kuni kolmsada poolvalmis pilti. Joonistatud söega, pliiatsiga ja vesivärvidega, osalt aga skitseeritud, 5000 marka. Kell on saanud kümme õhtul. Päike pole ikka veel päriselt loojunud. Sel laiuskraadil püsib ta augustis veel kaua üleval. Toas on juba hämar, kuid palju pole enam jäänud. Kohtuametnik hakkab üles märkima lauanõusid, neid ei ole palju. Tüüpiline poissmehe varustus: mõned taldrikud, mõned kahvlid ja noad, neli napsiklaasi, aga ainult üks napsipudel. Ja nii edasi.

Vanem mees vaatab seina äärde laotud pilte. Neid on palju. Ta ei olnud uskunud, et neid võib nii palju olla. Talle oli räägitud, et vend oli hakanud oma töid ka hävitama. Aga siin oli ikkagi sada maali ja mitusada joonistust või eeltööd − ta ei saanud täpselt aru. Ta ei ole siiski liiga üllatunud. Ta teadis alati, et vend teeb palju tööd, ta lihtsalt ei tulnud kunagi ots otsaga kokku, vähemalt nii meeldis talle kõikidele rääkida, kui ta võlgu tegi. Aga ta ei olnud kunagi laisk olnud, vähemalt mitte viimased 18 aastat, kui ta maalinud oli. Keegi ei tea, kui palju, võib-olla 400, võib-olla 1000, võib-olla 250 maali − kuid mis maksab see enam.

Kell saab veerand kaksteist. Kohtuametnik arvutab kokku kogu vara väärtuse, 317 749 marka, ja kirjutab selle blanketi lõppu. Seejärel võtab ta kõigi kohalolnute allkirjad, keegi ei protesteeri millegi vastu. Tõustakse. Ametnik paneb pintsaku selga, politseinik tõmbab end akna juurest lahti, kust ta viimased viis tundi õue on vahtinud. Töö on töö, aga see siin oli lihtsalt igav. Astutakse uksest välja. Kõige viimasena majahoidja, kes sulgeb ukse ja keerab selle lukku. Minnakse alla tänavale ja jäetakse üksteisega hüvasti. Ametnik ja politseinik lahkuvad ühes suunas, kaks meest teises. Siis lahknevad ka nemad. Vanem mees kaob öhe. Tartu mattub pimedusse.

Konrad Mägi vinjett. 1906