Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 19

Lähenen kurvile ja tõstan jala gaasipedaalilt. Kiirus on niigi väike, vaevalt 50 kilomeetrit tunnis, kuid kurv on järsk ja ma tean, et kohe pärast seda kurvi tuleb veel üks. Ja siis veel üks. Auto veereb mäest alla, ma ei pea enam üldse jalga pedaalidel hoidma, keeran vaid rooli ja olen õnnelik, et inimkond on leiutanud automaatkäigukasti. Sõidan mööda väikesest platsist, mille keskele on püstitatud kivi. Möödunud suvel peatusin seal ja käisin veidi ringi. Kusagil siin lasti Teise maailmasõja järel maha viis partisani. Neid oli siinkandis palju. Künklik maastik ja suured läbimatute metsadega alad võimaldasid häid peidupaiku, kuid mul on miskipärast alati tunne, et Lõuna-Eestis oli partisane palju mitte ainult tänu strateegilistele eelistele, vaid vastupanu oli neil mingil moel veres. Metsatukk kivi ümber on paks, kohe lähedal asub mitu tüseda tüvega mändi, õhk on suviselt värske. Partisanid pidasid siinkandis kaua vastu. Viimane saadi kätte alles rohkem kui 30 aastat pärast sõja lõppu.

Auto sõidab edasi. Ma pean gaasi andma ainult mäekestest üles sõites, kuid neid on piisavalt palju, et olla kogu aeg valmis kiirendamiseks. Mäe tippu jõudes heidan kiire pilgu ümbritsevale, sealt on näha ilus panoraam, siis veereb auto taas mäest alla järjekordsesse kurvi. Mul ei ole siin kunagi tekkinud lõpmatuse tunnet. Järjekordne küngas või metsatukk lõikab vaate alati varakult pooleks ja pigem tunnen midagi lakkamatu saladuse sarnast. Mis on järgmise künka taga? Aga järgmise taga? Ma tahan teada saada. Vajutan gaasi.