Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 7

Suured puud seisavad tummalt, õrn tuul ei suuda neid väga liigutada. Läbi metsa läheb midagi loomade tallatud sihi taolist, ülevalt proovib päike läbi puuvõrade teerajale paista ja ta ei olegi edutu. Siin on peamiselt männid, neist on kerge kiirtel läbi tungida. Kõnnin mööda poolsammaldunud metsaalust teadmata suunas. Peatun. Mets on endiselt vaikne. Nagu iga inimene, olen ka mina palju metsades olnud, siin ei tundu olevat midagi erilist, see mets on nagu ikka. Ainult minu fantaasia hakkab tasapisi mind veenma, et puud on siin veidi kõrgemad, tüved veidi tihedamalt, midagi on siin teistmoodi, midagi on siin metsas kummalist ja tumedat. Vaatan ringi. Ma ei kujuta ette, kas Konrad Mägi võis siinsamas ringi käia, me ei saa seda kunagi teada − nagu peaaegu kõike muudki tema (või ükskõik kelle teise) elu kohta. Ta võis sada kolmkümmend aastat tagasi näha midagi sarnast nagu mina praegu, sest need olid tema lapsepõlve metsad, ja metsad muutuvad, aga nende olemus mitte. Kui siin oli kunagi mets, siis oli ta sama tume, sama kummaline − või sama tavaline nagu see mets nüüd. Mõtlen korraks mõisapargi peale, sealseid puid nägi ta kindlasti, nende vanus on kindlaks tehtud, nad ei ole oma kohalt liikunud, ma puudutasin samu tüvesid, mida kunagi tema, kui ta isa järel mõisaõues ringi jooksis. Veider. Soov katsuda samu puid, mis tema, näha samu kohti, mida tema nägi, kõndida samal pinnasel, kus kunagi temagi − minu iha saada füüsiliselt osa Konrad Mägi jälgedest on naeruväärne, kuid ometi jätsin ma selle koha külastamise viimaseks. See siin on Uderna, külake Lõuna-Eestis, kus Konrad Mägi veetis oma lapsepõlve ja kust kõik sai alguse. Millest selline lembus alguste vastu? Miks soov seista kunstniku lapsepõlvekohtades? Kust veendumus, et see siin selgitab midagi tema loomingus? Need puud, see park, too rada, mis tuleb mõisa juurest väikeselt mäenõlvalt alla − selgitavad nad siis midagi? Kust on pärit iha anda selgitusi selgitamatule, leida mingigi lahendus meid mõjutanud kunstiteosele, ajada jahikoerana jälgi, kuni lõpuks oleks võimalik öelda − mõistatus on lahendatud, too kunstiteos on säärane seetõttu, et kunstniku elu ei jätnud talle muud võimalust, kui teha just nii. Kas elu selgitab siis tõesti kunstiteost? Kas ei ole siiski igas õnnestunud kunstilises teos (nagu ükskõik milles: keeles, evolutsioonis või universumi ehituses) mingi osa alati müstiline − ja seda mitte sentimentaalses mõttes, vaid müstiline kui päriselt lahendamatu, kui ürgmõistatus, kui mõistatus, mis peab olema, et üleüldse oleks kunst, keel või planeedid. Mis haarab meid rohkem, kas kõndimine läbiuuritud radadel või mäetipust tundmatute maastike silmitsemine, šokeerituna ja õnnelikuna?

Ma ei tea. Need küsimused on liiga keerulised. Ma tahtsin lihtsalt näha, kus Konrad Mägi oma lapsepõlve veetis. Ma ei saanud siit ühtegi vastust, miski ei saanud selgemaks. Maanteel lastakse signaali. Vaatan viimast korda ringi. Mets on vait ja ei reeda ühtegi oma saladust. Ei reeda isegi seda, kas tal üldse on mõni saladus. On kevad rohkem kui sada aastat hiljem.