Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 18

1639. aastal dokumenteeriti esimest korda Veenuse läbiminek Maa ja Päikese vahelt ning Tartu-Riia maantee äärde rajati Uderna postijaam. Kogu Vene impeeriumis oli vaid kaks suurt postimaanteed: üks viis Peterburist Moskvasse, teine aga Peterburist Riiga, ühe vahepeatusega just nimelt Udernas. Uues postijaamas hakkasid liikuma kirjad, pakid ja raha, aga ennekõike hakkasid siin liikuma inimesed. Suviti tõldadega, talviti saanidega kihutasid Udernast läbi postiviijad, kes võimaluse tekkides jäid ka ööbima: puhati, magati, söödi ja muidugi joodi. See imperaatorlik tuiksoon tuksus Udernas ka Konrad Mägi lapsepõlve ajal, tuues ja viies inimesi, keda Mägi nägi esimest ning viimast korda elus. See oli ajutisus, mida Mägi postijaama ümber luusides koges. Kõik saabumised ja lahkumised olid siin ajutised, kõik kohatud inimesed paigal vaid korraks, et siis kiiruga edasi või tagasi minna. Keegi ei olnud paikne, kõik määratlesid end teelolijatena, kes minemas linnadesse ja paikadesse, millest Mägi-sugused lapsed võisid vaid unistada (ja ilmselt nad unistasidki). Postijaam ei toonud Udernasse maailma, aga ta tõi aimduse maailmast − ta tõestas Konrad Mägile lõplikult, et on olemas elu ka väljaspool Tartumaad, kust tema ema ja isa ei olnud peaaegu kordagi välja saanud.

Kuid midagi suurt oli Udernas kohe veel juhtumas. Enam-vähem samal ajal, kui värske mõisahäärberi lakke maaliti pääsukesi, pandi mõni kilomeeter eemal maha uue raudtee liipreid. “Suured meeste salgad on askeldamas lagedal põllul. Kui palju mehi koos, ei tea keegi, aga kindlasti on neid õige palju, ja nende askeldamine sarnaneb väga sipelgate tegutsemisega oma pesa ümber,” kirjutab üks raudtee ehitamise pealtnägija. Kui Konrad Mägi on 9-aastane, saab raudtee valmis ja toimub Uderna raudteejaama pidulik avamine. Raudtee ilmumine 19. sajandi lapsepõlve oli motoriseeritud ilmutus, modernistlik unelm, masina peaaegu et metafüüsiline triumf aja ja ruumi üle. Rongide korrapärane ilmumine ja kadumine, liiprite romantiline suundumine kaugusesse ja nende ühtesulamine teadmata punktis on tuntud kõigile, kes on rongi oodanud, kuid seda suurem võis olla raudtee tõmbejõud toonastele lastele. “Rongide liikumise ajal, iseäranis õhtuti ning pühapäevadel, koguneb palju rahvast jaama imet vaatama. Koolipoisid ja tüdrukudki sagivad seal sagedasti, iseäranis pühapäeviti, oma ja võõra rahva hulgas,” mäletab pealtnägija. Ja oli ka põhjust − kui mundris mees vaksalis rongi väljumist hüüdis, võis igaüks kuulda, et siit saab sõita rongiga mitte pelgalt naabruskonda, vaid otse keiserlikku pealinna Peterburi välja. Jah, väikesesse, Euroopa plaanis olematusse nööpnõelapeasse Udernasse tekkis korraga tee, mille teises otsas ootas maailma üks suurimaid metropole.

Täpikesest kaardil, kaduvväikesest Udernast oli ootamatult saanud inimeste tiigel: mööda suurt maanteed ja märkimisväärset raudteed saabusid vaksalisse, kõrtsi või postijaama pidevalt uued inimesed koos uute maneeride, naeru ja kõnepruugiga. Ohtralt liikus Teisi ka mõisas. Üks Mägi kaasaegne, kelle lapsepõlv möödus kõigest loetud kilomeetrite kaugusel Udernast, mäletab, et tema külakese mõisas liikus “peale mõisa- ja linnarahva veel teisigi rahvaid. Need olid juudid, harjuskid, setud, mustlased ja müürivenelased.” Rändavate inimeste pidev juurde- ja äravool, ühekordsete muljete rohkus pidi olema Udernas intensiivne ja midagi uut võis see õpetada Mägile mitte ainult ajutisuse, vaid ka inimeste kohta.

Ta nägi ja tutvus lapsena pidevalt inimestega, kes reisisid, nende elumudel oli täis dünaamikat ja see oli väga erinev Andresest ja Leenast, kes suurema osa oma elust olid veetnud viiekilomeetrise raadiusega ringis. Mägi võis kogeda mitte ainult reisimise võlu ja liikumise kutset ega isegi mitte ainult võõraste inimtüüpide eksootilist ahvatlust, vaid ta võis tajuda ka üht uutmoodi võimalust enese kirjeldamiseks − mitte läbi millegi püsiva, vaid läbi ebapüsiva, voolava, rahutu. Tema jaoks ei olnud olemas minevikku. “Palun üht: visake kõik minu kirjad, ma ei soovi, et te neid alles hoiaksite,” palub ta ühes kirjas. Mägi jaoks oli olemas ainult tulevik − ainult üks kujuteldav punkt raudtee teises otsas.