Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 8

Minu ees on paks must mapp. Selle igal leheküljel on neli postkaarti, lehti on palju, kokku on siin umbes kakssada postkaarti, mis 20 aasta jooksul Konrad Mägile saadeti. Esimesed on 1905. aastast, viimane on saadetud Mägile nädal enne tema viimast haiglasseminekut. Ma ei tea, kuidas need siia mapi vahele on jõudnud. Kas Mägi hoidis need kõik alles? See ei tundu usutav, kuid muud selgitust ei tule mulle pähe. Keeran lehekülgi. Siin on tervituskaarte sõpradelt. Mägi agentide andmed maalide müügiedu kohta. Kutsed tulla Itaaliasse või Pariisi. Panen mapi kõrvale ja harutan lahti nööri veel paksema kausta ümbert. Siia on koondatud pea sada kirja, mis Mägi oma elu jooksul sai. Sõbrad, tuttavad, ühe salapärase venelanna armastuskirjad. Mägi kirjavahetus on laiahaardeline, see on pihustatud erinevatesse Eesti arhiividesse ja erakogudesse, tema saatis ja talle saadeti elu jooksul sadu postkaarte ning kirju. Ja nende seas pole ühtegi teadet isalt ega emalt. Mitte ühtegi kirja õelt ega neljalt vanemalt vennalt. Ainult ühest erakogust pudenes kaante vahelt välja kuus postkaarti, mis kõik algasid hüüatusega “Weli!” Nende postkaartide käekiri oli hoolimata kalligraafilisusest nii väike ja segane, et kirjutasin kohtuekspertiisi büroosse palvega aidata nende dešifreerimisel. Nad laiutasid käsi. Kuidagi õnnestus siiski välja lugeda korduv allkiri: Peeter. Kuid Konrad Mägil ei olnud venda nimega Peeter. See pidi olema üks järjekordne Konrad Mägi sõber, kes kasutades kamraadilikku tervitust meelitas korraks uskuma, et Mägi on suhelnud mõnega oma paljudest vendadest. Ei. Perekonnalt kogu selle aja jooksul mitte ühtegi kirja. Mitte ühtegi postkaarti. Ja mitte kordagi oma kirjades ja postkaartides ei maini neid ka Mägi ise.

On üpris vähe teateid selle kohta, mis Mägi perekonnas viltu läks − ja kas üldse läks. Mõningaid andmeid annavad ühe Mägi sugulase mälestused, kes nimetas kunstnikku oma onuks, kuigi Mägi oli tema jaoks tegelikult vanaisa õepoeg. Noor sugulane Evald Voitk oli Mägist pea 30 aastat noorem ning kuna tema teismeliseeaks oli sugulane saavutanud juba suure kuulsuse, soovis ka Voitk saada kunstnikuks. Ta läks õppima “onu” poolt asutatud kunstikooli Pallas, kuid pidas seal vastu vaid kaks aastat, sest osutus... värvipimedaks. Hiljem paguluses pani ta kirja oma eluloo ning eksitas sinna sisse ka mõned hajaandmed onu ning tema perekonna suhete kohta. Märkmed on napid, aga kõnekad. Voitki isa (Konrad Mägi onupoeg) nimelt keelas pojal kunstikooli mineku, sest seal “naisterahvas pidavat ihualasti seisma maalijate ees”. (Keeld ei ole muide sugugi ootamatu: Eesti elanike suhe alasti keha kujutamisega kunstis oli komplitseeritud. Kui ühe Tartu teatri jalutusruumi pandi üles viigileheta noormehe ja neiu skulptuurid, oli 1910ndatel “veel küllalt väikekodanlikult piiratud publikut”, keda säärane katmatus šokeeris. Veel 1930ndatel aastatel nimetati aktimaale pornograafiaks ning ajalehes öeldi, et “seltskond kõneleb neist teostest suure kõlbliku meelepahaga”.) Üks teine kord olevat aga Konrad Mägi onupoeg öelnud midagi säärast: “Ega ma oma last ei koolita, et ta joonistama hakkaks. Näe, meie perekonnas on Mägi joonistaja ja kuskile pole ta saanud. Vaene kui kõige viletsam kirikurott!”

Ja ometi ei olnud Voitki isa ehk Mägi onupoeg rumal inimene. Ta pidas väga oluliseks poja haridust, eriti võõrkeelte õppimist. Ta jättis pojale alati raha raamatute ostmiseks, mida viimane hea meelega kasutas. Rumal ei olnud ka Mägi õde, kes suutis lugeda otse võõrkeelest ette näiteks Lermontovi “Deemonit”. Mägi suguvõsas olid mitmed haritud inimesed ja ometi tekkis mingi lõhe. Võib-olla mõjusid neile ehmatavana Mägi boheemlikud eluviisid, närviline iseloom, rahutu ja sageli tõrges natuur ja nii edasi, kuid vähemalt mõnele neist võis tunduda kõige mõistmatuna üks Mägi otsus.

Mägi vennad ja õed ei olnud suure tõenäosusega kuni täiskasvanuks saamiseni näinud peaaegu mitte ühtegi maali. See polnud nende viga. Ka Mägi ei olnud. Enamik inimesi ei olnud. Kujutav kunst lihtsalt ei olnud toona eestlastele kättesaadav. Kui Eesti maarahvas hakkas lähemalt kokku puutuma professionaalse kultuuriga, said nad üpris kergesti kontakti muusika, näitekunsti ja kirjandusega. Nad mängisid pille, tegid teatrit ja lugesid suure huviga raamatuid, aga maalikunst, laiemalt tegelikult kogu pildikultuur oli miski, mille mõistmine lükkus pidevalt edasi. Miks? Sest kunsti lihtsalt ei olnud kusagil, kus nad igapäevaselt viibisid. Nii tulevased kunstnikud kui ka tulevane publik, nii Mägi kui ka tema sugulased kasvasid üles ilma piltideta kultuuris. Kui sa avasid ajalehe või raamatu, polnud seal kuigi palju pilte. Seintel ei rippunud eriti midagi. Isegi mustrilist tapeeti oli vaid kõige jõukamates taludes. Kui üldse midagi, siis ehk vaid kirikutes rippus mõni üksik maal ja kalendrites oli siin-seal mõni reproduktsioon. Ja see oligi suuresti kõik.

Seetõttu võib mõista, miks kunstniku positsioon ei olnud 20. sajandi esimesteks kümnenditeks veel mingi positsioon. “Nüüd aga üleüldiselt. Mina valisin endale kunstniku ameti,” peab veel 1908. aastalgi 18-aastane Erik Obermann oma vanematele õigustama. “Seda sellepärast, et ma teadsin, et minust midagi paremat tulla ei või, ja et see kõige rohkem meeldis. Iga inimese taeva-riik on tema tahtmine. Teie vabandate oma rahulolematust sellega, et selle ameti peal suurt kapitali korjata ei saa (saab küll!). /.../ Kahju küll, aga igaüks ei saa teise püüdmistest aru.” (Säärane skepsis ei puudutanud ainult kunstnikke. “Kui näitleja tuli kõnniteel vastu, siis korralikud eesti mammad läksid oma tütardega teisele poole teed,” meenutab üks 20. sajandi alguse staarnäitleja.) Jah. Konrad Mägi ja tema perekonna olematu suhtluse üks põhjuseid võis olla see, et Mägi hakkas peaaegu ilma kujutava kunstita kultuuris kunstnikuks.

Kui Konrad Mägi elu lõpul haiglasse viiakse, hakatakse otsima tema sugulasi. Neid ei leita. Isegi Pallase kunstikoolist, mida Mägi juhatas, antakse politseile teada, et “koolis puuduvad teated Mägi sugulaste ja tema päritolu kohta”. Keegi ei tea midagi. Isegi lähimad sõbrad ei oska aidata. Nad ei ole kunagi kohanud Mägi sugulasi ja Mägi pole neist ka kunagi rääkinud. Kui hakatakse Mägist mälestusi kirjutama, on mäletajate seas vaid sõbrad − ja isegi nemad ei oska midagi öelda Mägi lapsepõlve või perekonna kohta. “Mägi elutee esimesest poolest teame meie äärmiselt vähe,” alustab üks meenutaja (ja ei meenutagi sellest ajast midagi). Kaks Mägi lähedasemat sõpra jätavad lapsepõlve oma mälestustest üldse välja ning üks mainib ebamääraselt, et “ei ole teda ühes kohas kaua kinni pidanud vanemate keelud.” Kuid laias laastus: keegi ei tea midagi. Mägi lihtsalt ei rääkinud. Tema surmaga lahkuvad ajaloo areenilt ka tema isa, ema, vennad ja õde − kuid ometi need inimesed kunagi olid.