Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 13

Sajandi keskel oli ka Eestis alanud rahvuslik ärkamisaeg. Ikka ja jälle räägiti üle kogu riigi erinevatest algatustest, inimesed politiseerusid, nende meeled olid ärevuses, õhus oli ootust ja pinget, tavapäraselt rutiinne ja konservatiivne suhtlus oli nüüd kantud õhinast, vastastikku räägiti vastupanust ja erinevatest vabadustest. Andres Mägi oli selles kõiges jõudumööda osaline. Tema palvetundidest kasvas välja midagi enamat − tekkis laulukoor, mis ühel hetkel sõitis koos teiste kooridega laulupeole, üleriiklikule kogunemisele, mis oli toona üks olulisemaid rahvusliku meelsuse manifeste. Sellest ei piisanud. Peagi ühineb Andres Mägi laialdase liikumisega, mille eesmärgiks on rahakogumine õppemaksuta eestikeelse kihelkonnakooli rajamiseks. Liikumine on oluline, tegemist ei ole ainult kooliga, mille nimel tegutsetakse, vaid fookus on poliitikal, inimeste koondamisel ühise idee taha. Andres Mägi ei ole liikumise hierarhias kõrgel, ta aitab raha korjata ning maksab regulaarselt ka ise aastamaksu, kuid jätab suunanäitamise teistele. Liikumise juhiks on hoopis Jakob Hurt, Andres Mägist mõned aastad noorem karismaatiline vaimulik, kes lühikest aega töötas Mägi lähedal ühes mõisas koduõpetajana. Võimalik, et nad kohtusid juba toona ka isiklikult, igatahes näib Hurt olevat Mägile eeskujuks. Kui Hurt asub aktiivselt tegutsema veel ühes organisatsioonis, mis hoolimata oma kirjanduslikust nimest − Eesti Kirjameeste Selts − tegeles samuti poliitikaga, liitub seltsiga Hurda jälgedes ka Andres Mägi. Ta on nüüd ennast poliitikaga sidunud juba märkimisväärselt palju, suund näib olevat vääramatu, kuni sellele kõigele tuleb ootamatu lõpp. Eesti Kirjameeste Selts ei olnud massiliikumine, enne 1880ndaid aastaid kuulus sinna vähem kui 400 inimest, kuid nad olid mõjukad inimesed. Ent 1881. aastal puhkeb väikeses ja pealtnäha monoliitsena tundunud seltskonnas ikkagi tüli. See paisub ning Jakob Hurt otsustab seltsist lahkuda. Koos temaga astuvad organisatsioonist välja kümned teisedki, ja nende seas ka Andres Mägi.

Me ei tea, kui palju isa hoiakutest jõudis Konrad Mägini. Kas pressis Andres Mägi kaudu poliitika ning ajastu erutus ka tema pereni? Kas astus õhtul koos isaga tuppa ka mingi poliitiline meelsus, kas isa koondas pere laua taha ja andis neile edasi oma vaate maailmale, ühiskonnale, Eestile? Ei tea. Vaevalt sai konkreetsete vaadete mõju Konrad Mägile väga tugev olla. Andres Mägi aktiivsem poliitikas osalemine jäi aega, mil tema noorim poeg õppis alles käima ja Jakob Hurda eeskujul ei pruukinud ka Andres Mägi olla poliitiliselt eriti radikaalsetel seisukohtadel. (Väikest vastuolu võib soovi korral näha ka faktis, et ta tegutses korraga rahvuslikus liikumises ja aitas samas baltisaksa mõisnikel nende mõisu üleval pidada.) Kuid teatud mässumeelsus, vastuseis valitsevale võimule pidi Andres Mägis olema ja see pärandus mingil moel ka tema pojale. Olles küll mõisahärrade kuulekas palgaline, konstrueeris Mägi samal ajal vastupanu, oli resistance’i liige, isegi kui tema võitluse teravik oli mitmeharuline, osa sellest Vene tsaaririigi vastu, kuid osa siiski kindlasti ka baltisakslaste suunas. Ent mis jäi siis ikkagi peale? Kas pragmaatiline arvestus, viie lapse isa kohusetunne, või anarhistlik soov õõnestada autoriteete? Tundub, et vähemalt esialgu esimene. Alles tema noorim poeg sai endale lubada luksust olla kõige vastu. Ka rahvusluse.

Kuigi Konrad Mägi kasvas üles ajastul, mil rahvuslik ideoloogia omandas järjest suuremat tähtsust, hakkas tema hoopis kosmopoliidiks. “Noor Konrad Mägi oli valmis kõike minevikku maha karjuma. Tema iseloomus oli kõike seda mõnitada, mis ta ise ei olnud teinud,” meenutab hiljem üks tema sõber. Mägist ei kujune kunagi rahvuslast. Tema isa poliitilised vaated on tema jaoks ükskõik. Võib-olla veelgi enam. Võib-olla oli Konrad Mägi umbusk rahvusluse vastu üks viise, kuidas näidata üles põlgust oma isa vastu.