Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 20

Lõuna-Eesti on umbes 10 000 ruutkilomeetri suurune ala Eesti kaguosas ning moodustab veerandi Eestist. Siin on künklik ning vaheldusrikas maastik, viljakad mullad, tihedam asustus ja erinevad murded (19. sajandil veel eriti). Konrad Mägi oli lõunaeestlane. Hellenurme, Uderna ja ka kõik järgnevad Konrad Mägi elupaigad asuvad Lõuna-Eestis. Ka tema juured, kõik tema suguvõsa liikmed on siit pärit. Temaga mitukümmend aastat hiljem kokkupuutunud mäletavad, et Mägi kõnegi oli olnud “natuke tartumurdeline”. Lõuna-Eesti on paik, mis oleks pidanud määratlema Konrad Mäge.

Viimasel kümnendil on hakatud hoogsamalt rääkima, nagu oleks olemas eraldi lõunaeesti kultuur: spetsiifiline lõunaeesti kirjandus, teater ning kunst. Öeldakse, et lõunaeesti kultuur on alati olnud arhailisem, karmim, mitte nii lihvitud ja moderniseeritud. Ta olevat ka müstilisem, salapärasem ning tumedam (lõunaeesti tondijutte on tõesti märkimisväärselt palju). Räägitakse suuremast ekspressiivsusest, agressioonist, lühemast süütenöörist, samuti spetsiifilisest lõunaeesti nihestatusest, anarhilisusest, teatud mitteratsionaalsusest ja lineaarse loogika vastu eksimisest. Räägitakse palju. Kõige muu hulgas suuremast distantseeritusest ametlikust võimust, mistõttu on Lõuna-Eestis tavapäraselt hääletatud alati pigem vasakpoolsete poolt. Lõuna-Eesti keskus Tartu on tänapäevalgi enam-vähem ainuke koht Eestis, kus sotsialistid võivad valimistel kindlate häältega arvestada.

Huvitaval kombel seostatakse aga Lõuna-Eestiga mitte ainult arhailisust, vaid ka avangardi. Mitmed 20. sajandi alguse avangardkirjanikud olid Lõuna-Eesti juurtega (mõned neist muide Konrad Mägi lähedased sõbrad), kes oma uuenduslikus luules kasutasid lõunaeesti murdekeelt, mis võimaldas konventsionaalsest keelest ja kirjandusest irduda. Lisaks keelele oli teistsugune ka kirjandusteoste sisu, mis oma ekspressiivsuses, jõulisuses ja irratsionaalsuses liigitusid avangardseteks. “Näib, nagu oleksivad maa looduslikud lahkuminekud meil hoopis kaks rassi sünnitanud, nende üksikuid liikmeid hoopis isesuguste kunsti-kalduvustega varustades,” ütleb kirjanik Friedebert Tuglas, võib-olla 20. sajandi olulisim kirjandustegelane, kes oli Mägi hilisemas elus tema lähedane sõber ning kasvas üles temast vaid loetud kilomeetrite kaugusel. Tuglase sõnad tipnevad tõdemusega, et Põhja-Eestist on pärit realistid, Lõuna-Eestist aga lüürikud.

Mägi ei väitnud kunagi, et ta on lõunaeestlane. Ta ei tule kunagi tagasi kodukanti, ta ei suhtle suguvõsa ega kunagiste naabritega, ta ei identifitseeri end udernlase, eestlase või Mägide suguvõsa liikmena. Modernistliku kunstniku puhul võiks seda pidada tavaliseks. Meil on ettekujutus, et modernistid lõikavad end lahti oma juurtest ja otsivad uut kosmopoliitsemat ja universaalsemat definitsiooni endale ja oma kunstile, kuid teine Eesti modernist Ants Laikmaa rändas näiteks aastaid läbi Euroopa, jõudis isegi Põhja-Aafrikasse, kuid tuli siis tagasi, tegi hulgaliselt portreid kodukandi talumeestest ning rahvariietes neidudest ning hakkas oma talu lähedale rajama külaliskodu kunstnikele. (Suurte võlgade tõttu ei saanud see kunagi valmis.) Konrad Mägi lähedane sõber Nikolai Triik, kelle varastel maalidel varisevad kokku suurlinnad, hakkas hiljem maalima idüllilise lapsepõlvekodu liivaseid randu. (Kui Triik suri, lasi ta oma surnukeha matta ühele neist randadest.) Kristjan Raud, kelle töödel seisab inimene sageli üksinda Linnutee all, tegi aga terve rea avalikke üleskutseid minna maapiirkondadesse ja koguda vanavara. See nakatas kõiki. Vanavara kogumisest sai liikumine, mille ekspeditsioonidest võtsid innukalt osa terve rida hilisemaid moderniste. Käpikuid, kappasid ja vanu mustreid käisid korjamas peaaegu kõigi -ismide esindajad: modernistlik esiskulptor Jaan Koort, juugendautor Aleksander Uurits, kubist Jaan Vahtra, postimpressionist Villem Ormisson, ekspressionist Nikolai Triik ja veel kümned teised autorid, kuid mitte Konrad Mägi. Naasmine ei olnud tema natuuris.

Ja ometi tundub Konrad Mägi meelelaadis olevat erakordselt palju seda, mida seostatakse lõunaeestlusega: ekspressiivsus, närvikava hüplikkus (nagu siinse maastiku künklikkus), ebakonventsionaalsed käitumismustrid. Tema käitumises on palju mitteratsionaalset ning ta on anarhistlike kalduvustega. Konrad Mägi oli lõunaeestilik loojatüüp, kuid ilma ennast selleks pidamata − ja lõpuks ei ole kindel, kas säärane tüüp üleüldse olemas on või on see üks kultuuriline fiktsioon.

Tõsi, Lõuna-Eesti motiive on Mägi loomingus päris palju. Kui Mägi hiljem oma retkedelt Eestisse tagasi jõudis, maalis ta peamiselt Lõuna-Eestit, Tartu lähemat lõuna- ja läänepoolset ümbrust 30 kuni 100 kilomeetri kaugusel linnast. Kuigi ta ei naasnud oma lapsepõlveradadele, kujutab Mägi oma loomingus sageli lapsepõlveaegset keskkonda. Eestlane ei pea tema maale vaadates isegi arvama, kus see on maalitud: niivõrd selgelt on siin äratuntav Lõuna-Eesti maastik. Ta avaneb meile erinevate nurkade alt: kord panoraamse ja pidulikuna, siis müstilise ja ekspressiivsena, üle taeva veeremas suured dramaatilised pilved ning kirikutorni juurest laiema pintslitõmbega tõmmatud viirud taevasse kihutamas − terve 20. sajandi esimese poole Eesti maalikunst on täis Lõuna-Eestit ja vaid vähesed autorid olid ise samas piirkonnas sündinud. Lõuna-Eesti on maaliline, ta pakub mõnusaid huvitavaid vorme, mõnes mõttes on siinse maastiku maalimine isegi kergema vastupanu teed minek. Mägi motiivid ei olnud erandlikud, vaid üldlevinud.