Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 17

Kui Andres Mägi oma perega, teiste seas ka äsjasündinud noorema pojaga Udernasse saabub, peab ta alustama altpoolt: äsjasest abivalitsejast saab aidamees. Ent usina mehena töötab ta end kiiresti tagasi endisele kohale ja sealt möödagi − abivalitsejast saab mõisavalitseja, kelle ülesandeks on asendada mõisnikku tema äraolekul. Mõis tagab Andres Mägi perele pideva sissetuleku ning tema pojale hädavajalikud lapsepõlvemuljed keset rahu, stabiilsust ja idülli − ning üht ootamatut vapustust.

1885. aasta suvel saabub Uderna mõisa koos oma sellidega maalermeister Mihkel Martna. Ta tuleb korrastama mõisa saali, mis oli hakanud veidi lagunema, ning muidugi jookseb saali ühel hetkel ka mõisavalitseja kuueaastane poeg. Konrad Mägi mäletas Martna tulekut ka aastakümneid hiljem. See oli tema varaseim mälestus, mida ta sõpradega jagas − ja eredaim. Martna ja sellid võtavad välja oma värvipotid ning asuvad tööle. Kuueaastane Mägi oli juba siis kärsitu, ta ei pea vastu ootuspingele ning haruldast sotsiaalset osavust ilmutades küsib Martna käest endale pintslit. Martna annabki pintsli, Mägi võtab vastu − kaader seisatub ja me võime olla pildi juures, kust kõik algas. Selline on Konrad Mägi kunstnikuks saamise algusmüüt, mida ta ise levitas ning hiljem sõbrad kordasid.

Kas midagi sellist kunagi üldse juhtus, ei ole müüdi seisukohast enam oluline. Tõsi, me teame, et Mägi lapsepõlves käisid tõepoolest mõisas ehitustööd. Jõukal järjel olnud mõis − ja see jõukus pidi jõudma ka valitseja Andres Mägi perekonnani − oli asunud ehitama endale uut häärberit. Mõis oli vana, mainitud esmakordselt juba enne Ameerika avastamist, kuid arvukate abihoonetega ülekülvatud õue keskel asuv vana hoone nägi lootusetu välja. Seetõttu rajati ehitustööde käigus peaaegu uus peahoone koos risaliitide, profileeritud vahekarniiside, nurgaliseenide, frontoonide ja muu säärasega, tipnedes rõdu ning edeva neorenessansliku tornikiivri püstitamisega. Asi läks veel uhkemaks, kui keegi oleks mõisa sisse astunud. Söögisaalis asusid kaks kõrget kahhelkaminat, kaetud jalamist alates keerukate arabeskide, mustrite, voluutide ja dekooriga ning kõige üleval jaheda ilmega kreeka jumalannat meenutav nägu. Seintel olid reljeefsed kaunistused (tõsi, tehtud kokkupressitud papist) ning puidust seinatahveldised, lakke olid aga maalitud õhuvoogudes hullavad värvilised pääsukesed. Võib-olla on see kõik siiani alles, ma ei tea. Ma ei saanud sinna sisse. Ruumides, kus kunagi võis Mägi saada mingisuguse esteetilise elamuse, on viimase saja aasta jooksul asunud lastekodu, kopsuhaigla, tuberkuloosihaigla ja nüüd populaarne hooldekodu. Kellatorn on kadunud, rõdu kinni ehitatud, maja taga asub patsiente sõidutav lift. Kunagine ballisaal, salong ja söögisaal on ehitatud väikesteks tubadeks. Maja ümber asuvas pargis on siin-seal veel märgata mõne kunagise abihoone vundamenditükke.

Kas Mägi estetism, tema kiindumus ilusse võis alguse saada neist lapsepõlvekogemustest mõisas, kui mullaga harjunud jalad käisid mööda parketti ning viisid kõndija läbi dekoreeritud ballisaali salongi ja söögisaali, maalitud pääsukeste ja värviliste kahhelahjudeni? Võimalik. Eks lapsepõlves tundub enam-vähem kõik erakordne. Ja kas on siiski vääramatu lugeda kunstnikuks saamise alguspunktiks hetke, mil ta saab tingimata mõne esteetilise elamuse?