Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 11

Andres Mägi vaatab tõsiselt kaamerasse. Ta on kaamerat varemgi näinud, kuid see ei vähenda kohmetust. Veider on istuda ja vaadata liikumatult ühte kohta, kus klaasist lääts teda täieliku osavõtmatusega vastu vahib. Sellest on ainult veidram hoida hiljem käes pilti iseendast ja kujutada ette, kes seda fotot kunagi vaadata võivad ning mis järeldusi nad tema kohta teevad − tema, kes ta on pildil muutunud naeruväärselt kahemõõtmeliseks. Andres Mägi tahaks ennast nihutada, aga ei tohi. Liikumatus! Kui kurnav võib olla mitte millegi tegemine. Mehed tema ümber näivad olukorraga paremini toime tulevat, nad istuvad liikumatult, nagu oleksid nõnda istunud juba sada aastat ning veel tuhat oleks minna. Üks juuksekarv kipub Andres Mägi silma. Ta on tumedapäine, juuksed langevad kahele poole ja raamivad tema ümarat pead mõlemalt poolt, nagu võiks neist näo ette eesriide tõmmata. Aga Andres Mägi ei taha eesriiet. Ta puhub juuksekarva minema ja vahib kiretut läätse edasi. Mehed tema ümber on enamasti temast pikemad, kuid nemad on tõesti liikumatud, nende ette võiks juba praegu eesriide tõmmata − Andres Mägi sees aga keeb. Viimasel ajal üha enam. Aina sagedamini tunneb ta, et elab nagu ketikoer, ring on küll piiratud, aga tõmbub ometi koomale. Ta oli terve elu elanud ainult siinkandis, Lõuna-Eestis. Kui ta kosja läks, ei olnud kaugele vaja minna, Andres Mägi sünnikodu, kus tema vanaisa ja isa olid talupidajad olnud, asus vaevalt 30 kilomeetrit tulevase abikaasa kodust läänes. Siis abielu, naine kolib tema juurde, kõik võimalused on neile avatud − ja ometi ei oska nad kättevõidetud vabadusega teha midagi enamat, kui vahetada elukohti kujuteldava ringi sees, mille raadius ei ületa... viit kilomeetrit. Ei oska, või ei saa. Andres Mägi põrnitseb läätse. Tema abikaasa ehk ei tahagi, tema tahaks kinni hoida nendest paikadest, mis teda on voolinud. Temas puudub igasugune iha minna väljapoole seda viiekilomeetrilist ringi. Vähemalt nii tundub Andres Mägile, aga tema nii ei suuda. Ta on liikunud maksimaalselt palju, vahetanud nii enda kui perekonna elupaiku, sotsiaalset staatust ja tutvusringkonda. Ja ometi seisab ta nüüd siin ajaloo külma läätse ees ja peab olema liikumatu, et temast üleüldse mingi jälg järele jääks. Andres Mägi tunneb, kuidas juuksekarv tasapisi ja vääramatult tema näo ette hakkab langema.