Читать книгу Konrad Mägi - Eero Epner - Страница 23

“Siin asus endine Uderna ministeeriumikool, kus õppis Konrad Mägi.” Hall kivitahvel on kinnitatud nelja musta raudkonksuga pleekinud puidust voodrilaudade külge. Tahvlil on veel nimesid. Kirjanik Friedebert Tuglas. Veel kaks kirjanikku. Üks näitleja. See tahvel on mõeldud mäletamise hõlbustamiseks ja turismi elavdamiseks, toomaks inimesi vaatama hoonet, mida enam ei ole. Maja, kus kunagi õppis Mägi, põles nimelt juba ammu maha. Praegune hoone on selle vundamendile rajatud, kooli pole siin enam ammu, kuid see ei takista hoonet müüval kinnisvaraportaalil maja reklaamimast kui kooli, kus kunagi õppis Konrad Mägi, kes olevat “Eestis ja mujal tuntud”.

Mägi nimi on andnud sellele koolile palju. Kool paraku Mägile peaaegu mitte midagi. Ta õppis siin ühe aasta, õigupoolest vaid ühe talve ehk umbes oktoobrist aprillini. Kui teised õppisid toona algkoolis neli või isegi viis aastat, jõudes keskenduda lugemisele, aritmeetikale, loodusõpetusele, vene keelele ja nii edasi, siis me ei tea, mida Konrad Mägi nende talvekuude jooksul üldse jõudis õppida. Ilmselt lugema − ja kõik.

Õigupoolest polegi Uderna koolist Mägiga seoses midagi olulist kirjutada. See oli lihtsalt üks ruum, kus Konrad Mägi ühe lühikese osa oma elust veetis − nagu veedetakse öö hotellitoas või päevad mänguväljaku ääres. Me võiks siit Uderna kooli varemetelt edasi liikuda, kui poleks ühte mõtlemapanevat kirjeldust Tuglaselt. Tema sõnul õpilased mitte ainult ei õppinud, vaid ka ööbisid koolimajas, kasutades selleks kokkulükatud pinke. Nägu pesti talviti kaevu juures, ja tihti veega, milles ujusid suured jäätükid. Kodust kaasa pandud toitu hoiti sahvris, ent ruumil puudus lagi, külm liikus takistusi kohtamata ja “leibki läikis vahel lõigates nagu härmatisest”. Vaid harva sai toitu veidi soojendada, see oli pidupäev, tavaliselt hammustati midagi jäätunut, söödi endale sisse külma, ja külm jäi soontesse, see ei soojenenudki millekski elamisväärseks − ja nii tõdeb ka Tuglas darvinistlikult, et “kes just ära ei surnud, see jäi elama”. Kooliruum, kus noor Mägi ühe talve veetis, oli halvavalt jäine, see oli külmakamber ilma pääsuta soojusesse − võimalik, et just nüüd saab alguse Mägi igavene külmetustunne.

Sellega saamegi tõmmata joone alla Konrad Mägi lapsepõlvele ning vaevalt me kunagi sellest midagi rohkemat kuuleme. Olulisim, mida Mägi ise neist aastatest hiljem oma kõrvus kuulis, oli ilmselt Uderna metsade kohisemine ja rongijaamast lahkuva veduri vile.